28 veebruar 2008

Cochabamba



Erinevates linnades pikemalt peatumist oskasin enne reisi alustamist ette kujutada ent Cochabamba nimelise linna kümnepäevane breik tuli üllatusena. Saatusel teatavasti aga on komme üllatada ning nii ma siin olen olnudki. Homme hommikul liigun siiski edasi ning jätkan oma teekonda.
Ma olen äärmiselt kaugel olnud tõdemusest justkui kirikud peaks olema ainsad vaatamisväärsused, millega reisides kokku peaksin puutuma. Ei. Kivihunnikute, Jeesus-lapse kannatustega ning muidu toredate paikadega võin tulevikus ka koos oma mehega rännates tutvuda. Osa asju on siiski sellised, mida saad ainult üksi liikvel olles kogeda.
Siit koorub muidugi välja igipõline vaidlus teemal: üksirändamine vs. kambaga maailma avastamine. Ma ei jaksa praegu pikemalt filosofeerima hakata, niipalju vaid et mina olen kindlalt esimese pooldaja ning niivõrd pikka reisi tehes näen seda ainukese variandina ( kuigi panin Maria`le suuri lootusi kamraadi osas ).
Mõni on karjaloom, mõni ei ning selles pole midagi halba. Mina olen seda meelt et osad mu läbielamised kaaluvad üles järjekordse käest kinni hoitud oh-nii-kauni päikeseloojangu kuskil tühjal rannal ent see on pelgalt minu arvamus.
Küsimus ongi selles kes mida väärtustab. Mõne jaoks on oma lapse esimesed sammud elu tipp-hetk, teisele meenuvad vanaduspõlves teised asjad.
Ok, aga aitab.
Homme hommikul võtab buss suuna Santa Cruz´i nimelise linna suunas ning peale 10 – 12 tunnist reisi peaksin kohal olema. See linn on ka viimane peatuspaik siinsel maal ning peale mõnda sealveedetud ööd võtan suuna Paraguay poole.
Ka Boliivia-osa reisi kogupikkusest saab suurem olema, mida ette kujutasin ent parem niipidi ning nautides hetki peatuda kauem kui alguses plaanis oli. Paraguay, kahtlustan, möödub nagunii suhteliselt kiiresti ent eks see selgub kohapeal paremini.
Üks süü, miks siia veel mõneks päevaks kauemaks jäin, peitub tänaõhtuses linnagaalas, millest tungivalt ” sooviti ” minu osavõttu. 2000 külalist jne. ja kus autasustatakse kaasa-arvatud parimaid ettevõtjaid ning kosmeetikapoodide kategoorias pidid ” meil ” päris head tsääntsid olema.
Pildid ülesvõte lähedalasuvast Quillacollo nimelisest linnast kus turuboksides oli arvukalt õmblustöökodasid ning lasti vanadel õmblusmasinatel vuriseda. Masinistideks olid enamuses mehed.

26 veebruar 2008

Nädal täis


Ausalt või ?
Maailmas on palju asju millest ma ( oma subjektiivse arvamuse põhjal ) saan aru. Ent samas, maailmas on ka palju asju millest ma ei saa aru ning tõenäoliselt ei hakkagi kunagi saama : protsess, mis toimub naiste kõrvade vahel; protsess, mis toimub Arnold Rüütli kõrvade vahel ning kes mõrvas JFK, kui nüüd ainult mõned välja tuua.
Ma olen võimeline aru saama et 31-aastane naine on elanud viimased kuus aastat ilma meheta ( ja ma pean silmas ILMA meheta ). Võime seda seletada usuga ( jehoova tunnistaja ) kui ka siinses piirkonnas valitseva machokultuuriga ... ent ikkagi. Nagu kõik teavad, on eestis harrastatav macholus, kus naise toimib aksessuaarina ning tema ainuke kasulik väärtus peitub suurtes tissides, lapsekingades ning tõelise kultuuriosana toimib see just siinses regioonis. Edukaid naisi lihtsalt ei aktsepteerita ning neil on väga raske partnerit leida.
Ma saan sellest kõigest väga hästi aru.
Mida minu aju aga läbi sulatada ei suuda on fakt et peale kuute meestevaba aastat kõlbab mingi suvaline eesti lohv kuskilt termibasseinist. Äärmine meeleheide ? Tõenäoliselt, sest muud seletust ma ei oska välja mõelda.
Samas, niikaua kui olukord mulle soodne on, ei hakka ma ka protestima sest peale kolme viimast kuud pooletärnilistes hotellides veetmist on praegused tingimused ikkagi ideaalilähedased. Valge juudi rõõmud.
Kes tahab, võib lasta end materiaalsetel parameetritel pimestada, on selleks siis 800 000 elanikuga linna kõige prestiishema parfümeeria- ning kosmeetikapoe omamine, maja kesklinnas koos kahe autoga, oma teenijanna omamine jne. ent minu jaoks on need suhteliselt teisejärgulised ( või isegi neljandajärgulised ) näitajad. Loeb inimene.
Järgmine väide kuulub valdkonda ” minu isiklikud suurtragöödiad ” ent ma väidan et olen oma elus vaid suurepäraste naistega kokku puutunud ( jah, ka sina Tiiu ). Kõik kuni viimseni on olnud fantastilised persoonid, äärmiselt sensuaalsed ning erudeeritud isiksused. Probleem polegi kunagi neis olnud, vaid ühes teises isikus.
Võib-olla ma olen C. pisut halvustava tooniga rääkinud ent see pole nii. Tuunimised tuunimisteks, olen lihtsalt olukorda reaalselt hinnanud. Loeb inimene sest nagu ma olen alati öelnud, ( kui nüüd pisut vulgaarselt väljendada ) siis suurte rindadega kaua ei maga. Midagi peab ka kuskil mujal olema.
Kõik kes asja jagavad, teavad et kahe teineteisega sobiva isiku lahku minemisel voolavate pisarate hulk on võrdeline koosveedetud ajaga. Teinekord tuleb siiski teha otsuseid, mis ei meeldi ent mida tuleb teha.
Laupäevaõhtuses linnas tundus võimatu missioonina lillede leidmine. Ma ei saa aru, mida kohalikud macho`d oma väljavalitutele kingivad, iga nurga peal müüdavaid piraatplaate või ? Tosina roosi ekvivalent on kolm plaati, valik on naise teha. Õlekõrsi ei anta.

Fuck off, Brazil !!!



Boliivia on mu selle elu 48. riik mida külastanud olen kui nüüd kaine peaga tagantjärele mõelda.
Seda pole palju, arvestades et maailmas on üle kahesaja riigi ning ma ei soovigi praegusel juhul siin millegagi uhkustada, sest paljud ( ka eestimaalased ) on viibinud enamates riikides. Tahtsin lihtsalt öelda seda, et peale Paraguay`d oleks Brasiilia olnud mu 50. riik ning selline number jääb ikka meelde. Kes mäletab oma esimest koolipäeva, kes esimest jalgratast, kes esimest salaja tõmmatud tobi – ma oleksin mäletanud maailma suuruselt viiendat riiki just oma poolesajanda verstapostina. Aga ei.
Kuna ma juba siin Cochabamba`s elan ( võib vist nii öelda, sest homme saab nädal täis ning järjest raskem hakkab olema lahkuda ), siis kaarti uurides märkasin et ka Brasiilia konsulaat asub umber seitsme kvartali kaugusel. Nagu eelpool mainitud, oli plaan seda maad külastada ning paar-kolm nädalat sealsete naiste naerutamisele pühendada.
Otsisin siis internetist vajalike andmete nimekirja üles ( kehtiv pass, foto, süst kollatõve vastu, avaldus ning tagasilennupilet ) ning käisin võtsin hommikul süsti ära. Teistele teadmiseks et tõendile tuleb paluda umbes kümme päeva varajasem kuupäev panna, kuna vaktsiin ei hakka vist kohe mõjuma ning liiga ” toore ” kuupäevaga sind konsulaadis jutule ei võeta.
Tõend – on, pass – on, pilt – on ja konsulaati. Täitsin siis avalduse ära ning mingi hetke pärast tuleb konsul tagant ruumidest minu juurde ning küsib et mida see turist siin ameti lahtris tähendab ? Seletasin siis ära, et mida muud ma sinna siis panema oleksin pidanud. Ok, aga reisimiseks kasutatavad varad ? Ma ei osanud muud teha kui näitasin krediitkaarti ent sellest piisas.
Ent siis järgmine asi – tagasilennupilet. Seletasin et bussiga riiki ning bussiga Uruguay`sse edasi. Ee-ee, ei piisa. Vaja on kodumaale ( s.t. Eestisse ) tagasilennupiletit.
Kolumbia viisa tingimusi uurides põrkusin ka sama probleemiga kokku ent seal piisas kui oli ette näidata riigist lahkumise pilet ehk nõudmine mida äärmisel juhul veelgi suudab heaks kiita. Ei maksa muidugi nii naiivne olla, uskumaks et sellest nüüd piisanud oleks. Ma mõtlesin natuke ning ütlesin et ostan siis Paraguay`st ning selle pealinnast Asuncion`ist näiteks Rio`sse edasi-tagasi pileti. EI. Vaja on Eestisse tagasi lennata. Persse.
Näitasin passi et alates Mehhoko`st saadik olen allapoole tulnud ning arusaamist mööda pole kuhugi illegaaliks jäänud. Midagi.
Vaidle, mis sa vaidled, kasu muidugi null. Lõpuks jõudsime muidugi sellesse punkti kui kasutasin nõudmisete iseloomustamiseks sõna naeruväärne, konsuli meelest polnud see õige väljend Brasiilia riigi aadressil ning jutt lõppes poolelt sõnalt.
Nüüd ma ei teagi mis värk on ent tundub et hoopis Argentiina hõlmab auväärse 50. riigi koha ning ausalt öeldes selle vastu pole mul midagi. Tõenäoliselt ma proovin veel Asuncion`is asja uurida ent nõudmised on ju igal pool samad.
Ah vahet pole, ega need brasiilia naised nüüd nii head ka pole ( ok, ma TEAN et on ).
Ei oska öelda ent kui sama loll nõudmine jätkub siis läheb see riik samuti kategooriasse ” riigid mida külastan selles elus viimasena ” ning kus juba üks kanditaat on ootamas. Riik mis asub Kanada ning Mehhiko vahel ning mille nimi mulle praegu ei meenu.

24 veebruar 2008

C.


Ilukirurgid ilukirungideks.
Usun et ka selle ala esindajad vajavad head toorikut, millest suurepärast lõpp-tulemust voolima hakata. Kogu austusega Peep Pree ning ta oskuste vastu ent vaevalt ka tema suudaks kõigist soovijatest Ines Karu, kes minu arusaamist mööda on nüüd eesti seksikaim naine ning naiselikkuse etalon ( tule taevas appi !!! ), koopiat teha.
C. oma proportsioonidega muret pole olnud, vähemalt suurema osaga neist.
Elutuppa astudes ning kolmel seinal diplomeid ning karikaid silmates saabus selgus sportlikule kehaehitusele. Aastatel 1992 – 98 oli ta Boliivia absoluutne kulturismimeister ning kuigi (lihas)mass on suuremalt osalt kadunud on prinkus säilinud.
Lisaks sportlikule minevikule on aga tõepoolest pisut ( või pisut enam ) tuuningut tehtud ning vähemalt mina ei ole küll leidnud ühtegi osakonda kus ( veel rohkem ) ümberkorraldusi tegema peaks.
Tuvastanud olen:
¤ kuigi ka minu tämber on kaugel heeliumisaundist, on tema hääl ( tõenäoliselt hormoonide tarvitamisest ) minu omast veelgi paar pügalat madalam.
¤ huultesse on lisatud botox`it
¤ D-korvi rinnad ei ole originaalid
¤ ( kuigi ma pole ekspert, siis minu arvates ) harakiri-arm kõhul ning visuaalne vaatlus paljastavad et alumised roided on eemaldatud vöökoha peenendamiseks ning puusa rõhutamiseks
¤ tuharalihaseid kadestaks kõik jalgpallurid
Kas see kõik on mind häirinud viimastel päevadel ? Ma pean nüüd mõtlema ... hmm ... ei ?
Jätame eelmised mu elust läbi käinud tuuningnaised heaga mu enda teada, siis praegune on küll tuunigu poolest tipp ent kuna sisemine pool harmoniseerub välimisega suurepäraselt, pole põhjust kaebama minna.
Pildil C. oma hiigelaegadel.

22 veebruar 2008

Rongisõit



” Kust sa pärit oled ? ”
Hinnanguliselt kolmanda kümnendi viimaseid meetreid / neljanda esimeseid läbiv naine oli just basseinist väljunud ning laskis elegantselt oma alaseljani ulatuval laka ( ( teadlikult ) rippu.
Küsimusele vastuse saanud, teatas ta et on ise pärit siinsest riigist ning selle suuruselt kolmandast linnast Cochabamba`st.
Oli soolajärve-tuuri kolmanda päeva ehk esmaspäeva varahommik ning kell tiksus seitsmendat hommikutundi. Kõik dziibid reisijatega olid samadesse termidesse kogunenud ning valmistusid hommikust sööma.
Naine omas parimat keha, millega selle reisi vältel kokku olen puutunud ning ühte parimat läbi aegade ning see fakt polnud talle endalegi teadmata. Hiljem tõsi said mu kahtlused 100 % naturaalsuse osas kinnitust ent vähemalt olid (ilu)kirurgid tasemel olnud.
Kuna minu reisiplaan nägi ette peale Sucre külastamise järgmise sihtkohana just Cochabamba nimelist linna, siis andis ta mulle oma kontaktandmed ( kodune number, töönumber, mobiilinumber, kodune aadress, töö aadress, e-mail kui nüüd mõned sellest lõputust nimekirjast mainida ) ning lisaks tehti ka kaardi peal puust ja punaseks ette kuidas me teineteist kohata võiks.
...
” Tead, mulle tuli teine mõte ”
Oli reisi viimane tund ning suurem osa autosid Uyuni linna lähedasse rongide nn. surnuaeda kogunenud.
” Mis oleks kui sõidaksid koos meiega täna öösel rongiga Oruro`sse ning läheksid sealt homme hommikul Sucre`sse ? ”
Naine oli reisimas koos oma sõbranna ning selle argentiinlasest poldiga.
” Well, ega mul vahet pole ... ” ning hetke pärast oli kell 19.00 väljuma pidanud bussipilet kella 23.55 rongi esimese klassi 84 bolivianos`elise ( alla 12 USD ) rongipileti vastu vahetatud.
Nende plaan nägi ette hommikuks Oruro`sse jõudmist ning sealt selle sõbranna poldi auto võtmist et siis Cochabamba`sse edasi liikuda. Mina pidin bussi peale istuma ja tegeliku pealinna poole kihutama.
Läks nagu NSVL Ülemnõukogu kunagine esimees Viktor Tsernomõrdin kord rõhutas: tahtsime parimat ent läks nagu alati. Sucre saadeti kuu peale ning autosse, üle 200 km roadtrip`pi tegema, istus kolme inimese asemel neli.
Järjekordsete termide külastamine, lõuna ning loodusvaadete pildistamine. Pärastlõunaks olime linnas kohal ning ma hakkasin kaardi pealt endale sobivat hotelli otsima.

” Tead ... põhimõtteliselt võid ka minu pool ööbida ent voodi teeme sulle elutuppa ning hommikuks pead sinna kolima, kuna kell kaheksa saabuv tõsiuskne koduabiline ei saaks asjast aru ”

Siin me oleme


Ühe mu lemmikkirjaniku, lahkunud Charles Bukowski kuulsamaid teoseid on jutustus nimega Naised.
Mõtetu on siin sisu ümber jutustama hakata sest kes teab see teab ent juba raamatu pealkirigi viitab et juttu ei tehta reibastest, lihaselistest homoseksuaalsete kalduvustega noortest meestest.
Mul on Bukowski`ni veel aega ( kuigi tunduvalt vähem, kui mõni meist endale ette kujutada tahab ) ent mingil hetkel tundub et vastavanimelise raamatu kirjutamine ei oleks ületamatu vägitegu ning seda puhtalt läbielatud kogemustele põhinedes, ilma mingisuguse fiktsioonita.
Ma tõesti ei tea.
Ma tõesti ei tea, kas oleksin õnnelikum, olles abielus kaunitarist naisega/mehega ning ühes sellega ontlikust pereisa/pereema. Ma ei tea seda.
Ma tean seda et elu on elamiseks ning annan endast parima.
Mõned kirjutised tagasi sai alkoholiuimas ekraanile trükitud järgnevad read: See ( naistest kirjutamine – toim. märkus ) pole siiski eesmärk omaette kunagi olnudki, tegu on ikka reisiblogiga, mitte kalandusalase ajaveebiga.
Olen sunnitud oma sõnu sööma sest muidu jääks arusaamatuks miks olen parasjagu siin kus olen ning teen seda mida teen.
Kõigest aga järgmine kord.
Pildil Kirjanik.

20 veebruar 2008

Reisiseltskond



Ma olen suur egoist, individualist ning pole kunagi sellest saladust teinud.
Seetõttu on sellised mitmepäevased reisid väga hell teema, kuna kõigest ja kõigist üle visates nii lihtsalt põgeneda ei õnnestu.
Päevase reisi suudan tõenäoliselt isegi Evelin Sepaga kaasa teha, mitmepäevased on eri maailm ent teinekord pole valikut, kui mingit kindlat objekti näha soovid. Individuaalreise kas lihtsalt ei korraldata või on siis mõistusevastaselt kallid.
Seekordne kamp oli ok, esimesel päeval. Ennast ning paljuski teisigi tundes olen tähendanud seda et grupikas ( mõtlen pilti ) tuleb esimesel õhtul ära teha. Järgnevatel päevadel kaevatakse mingil hetkel tahest tahtmata sõjakirves välja ning see jääb õhku rippuma.
Ma ei viitsi siin praegu musta pesu pesema hakata, ütlen vaid et esimese päeva naeratused ei säilinud viimaste koosveedetud sekunditeni. Lahkudes ( siinses kultuuriruumis traditsioonilisi ) põsemusisid ei vahetatud.
Pildil vasakult venezuela esindaja, siis üks kolumbia naisinimene, siis Dario kes eelnevat kahel ööl põrutas ja kaks viimast kolumbia naisinimest.
Paremalt teine oli laupäevasest autosseistumisest alates seda meelt et ma võiksin ( vähemalt selle kolme päeva jooksul ) talle mehe eest olla. Mustad naised keskmiselt ( nagu ka mustad mehed kuulu järgi ) on siirad ning oma soove verbaalselt väljendades erilist mõistukõnet ei kasuta.
Ma loobusin ära.

19 veebruar 2008

Kolmas päev: Laguna Verde ja tagasi linna



Ärkama pidime niisiis neljast et pool viis geisrite juurde startida päikesetõusu nautima.
Üks kolumbia naisinimestest pidi siis ainukese äratuskella omanikuna selle eest hea seisma, et kamp õigel ajal üles saaks. Ma ärkasin oma sisemise kella peale kell 03.32 ning mõtlesin et pikutan pisut veel, küll kohe äratama tullakse. Järgmine kord luugid lahti 04.41 ning vaikus – kõik põõnavad. Ajasin siis seltskonna maast lahti ning küünlavalgel ( eilset elektriühendust oli kaheks tunniks ) saadi siis asjad kokku ning kolmveerandtunnise hilinemisega ka minema.
Geisrid olid nagu geisrid ikka, ajasid kuuma õhku ning vett maa seest välja. Päikesetõusu nägime ka ilusti ära ning suundusime edasi termide juurde. Sel ajal kui me seal mulistasime ( väljas alla 10 kraadi sooja ent vesi oli kuskil 35 ), valmistas autojuht meile hommikusöögi.
Peale asjatoimetusi sõitsime Laguna Verde ehk Rohelise laguuni juurde ning effekt oli sama mis eilse Laguna Colorada puhul ent lihtsalt värvus teine. Kuidas laguunid täpselt värvust muudavad tuleb minust targemate meeste käest küsida.
Peale laguuni osa sõitsime Boliivia – Tshiili piirile, kuhu kogu naisvägi maha pandi, sest nende soov oli naaberriiki suunduda. Kuna piir oli suhteline mõiste ehk mingit okastraataeda veetud polnud, siis jalutasin vabalt ka Tshiili poolele ehk riiki kuhu mõtlen kõige viimaseks jõuda ning oma reis lõpetada. Ehk olgugi et riik oli nii lähedal, on ta ühtlasi ikka ka kaugel veel.
Naistest vabanenud, võtsime suuna Uyuni peale ning tagasisõit koos pisikeste pausidega kestis nii kaheksa tundi. Ajuti sai sõidetud ka suhteliselt läbimatuid mägestikuteid ent auto pidas siiski lõpuni vastu.
Autojuht Jose keeras aeg-ajalt oma tuuleklaasi alla ning vaatas kahtlustavalt vasaku esiratta poole ehk tõenäoliselt ta teadis midagi mida meie ei teadnud. Tõsi, meil oli kergem ilma selle teadmiseta reis lõpetada.
Masinapargist rääkides, siis hinnanguliselt paaristkümnest liikvel olnud autost ehk 3-4 omasid 2ga algavat valmimisaastat, kõik ülejäänud kuulusid eelmisesse aastatuhandesse. Vanim eksemplar pärines tõenäoliselt 13. sajandist.
Pildil käskisin Laguna Verde taustal poseerival argentiina vennal Dario`l taamal paistev 5930 m kõrgune Volcan Licancabur pildistamise ajaks kinni katta. Mis ta podiseb siin kõrva ääres !!!

Teine päev: palju laguune



Hommikune kella kuuene äratus liikus seitsmele ja seitsmene väljasõit poole üheksale.
Tegelikult ega meie päevaplaan väga tihe polnudki, seega hilisem alustamine midagi ei muutnud.
Kuna eile olime järvelt maha tulnud, siis jätkasime täna mägedevahelisel tühermaal ja alguses tundus küll et juhil pole täit ettekujutust kuhu suunda liikuma peaks. Keskmiselt oli nii et kui tee läks kaheks, siis valisime vale suuna et mingil hetkel ringi pöörata ja õigele teele suunduda.
Kerged ekslemised seljataga, saime lõpuks siiski suuna kätte. Ega väga palju päevast rääkida polegi, sest külastasime valdavalt väikesemõõdulisi laguune. Paaris neist olid flamingod suhteliselt arvukalt esindatud ning nokad vees, otsisid endale midagi hamba alla. Või noka vahele.
Kuskil viie ajal jõudsime päeva sihtpunkti ehk Laguna Colorada juurde. Kui päeva esimene pool oli täielik shortsiilm, siis õhtuks oli tuul tõusnud ning väga soe enam polnudki. Tugev tuul oli praegusel juhul siiski ainult eduks, kuna Colorada on tuntud oma punase värvuse poolest, mille saab vetikatest ja planktonist ning mis tuleb ainult tuulega esile. Pole tuult, pole ka värvust.
Ööbimispaika jõudsime kuskil kuue ajal ning see oli täpselt selline koht keskel eimidagi. Väikesed, madalad majad kus mõned toad 4-6 voodiga. Soojast dushist võib ainult unistada ent elekter, mis saadakse päikesepatareide ning generaatoritega, saabus kell seitse. Vahet polegi, sooja vett nagunii osades ööbimispaikadesgi pole olnud ning pealegi läheme homme hommikul järjekordsetesse termidesse. Elekter on pisut karvasem asi ning õnneks siiski alguses ähvardatud elektripuudus ei kollita, kuigi ega Boliivias sellega priisata pole. Kolmel õhtul, kaasa – arvatud Uyuni ööbimine enne tuurile tulekut, on hotellist enne päikeseloojangut asi ära kadunud ning ütleme nii et vähemalt magada olen saanud piisavalt sest mida muud pimedas peale hakata.
Piirkond ise, mõtlen Laguna Colorada ümbrus pole ehk niivõrd kõrgel ( u. 4000 m ) ent just sellises jahedas kohas, kus näiteks ajavahemikus juunist septembrini võib öine temperatuur isegi – 20ni langeda. Täna öösel päris nii karmiks asi ei lähe ent nullilähedale jõuame tõenäoliselt küll. Arvestades et seinad on õhukesed ning kütmist me ei praktiseeri, siis sama vormiga millega päeval liigutud saab, tuleb ka tõenäoliselt linade vahele hüpata.
Aga aitab nutmisest.
Homme on äratus kell neli ning poole viiest väljasõit kuhugi päikesetõusu vaatama. Siis termid, veel paar laguuni ning Tshiili piiri äärde, kuhu osa autorahvast maha jäetakse kuna suunduvad naaberriiki. Tagasisõit ning viiest – kuuest peaksime tagasi Uyuni`s olema. Ja siis õhtuse bussiga Sucre`sse.
Kiezlowsky Kolm värvi: punane. Eesplaanil flamingod.

Esimene päev: Isla del Pescado i mucho sal *



Kui meie reisibüroo halli värvi, 293 364 km läbi sõitnud ning paremad päevad eelmise aastatuhande viimasel kümnendil näinud, Land Cruiser ukse ette vuras, olid teiste tuurid juba alanud.
Väljasõit suundus kella poole üheteistkümnest sujuvalt lõunaks ning selleks ajaks oli teiste firmade hinnanguliselt paarkümmend tshiipi oma tolmul juba laskuda jõudnud. Sain aru küll, miks osad bürood eile rõhutasid et nemad sõidavad TÄPSELT kell 10.30 välja.
Vahet pole, nagunii oli kolm pikka ning väsitavat päeva eest ja tunnike hilinemist maailma hukatusse ei aja, vähemalt meie variandi puhul täna.
Asjad katusele ning autosse. Rühm oli põhimõtteliselt seitsmeliikmeline ehk üks Venezuela naine oli oma 5-aastase tütrega. Muud liikmed olid kolm Kolumbia mustanahalist naisinimest, üks Argentiina kutt ning allakirjutanu.
Juht võttis mütsi peast, lõi risti ette, suudles kaelas rippuvat kuldristi, müts pähe tagasi ja gaasi.
Esimene stop oli soolamuuseumi juures, kus oli võimalik nii soolast maju pildistada, kui samast materialist suveniire osta. Paarkümmend minutit seal ja järgmiseks liikusime juba järvele endale.
Kui nüüd kuiva faktipuru pisut poetada, siis 3653 m kõrgusel merepinnast paiknev 12 000 ruutkilomeetrit hõlmav ( ehk teisiti veerandi eesti territooriumist ) maailma suurim soolajärv on üks osa ennemuistsest gigantjärvest, mis Lago de Titicaca`ni välja ulatus. Soolakihi paksuseks öeldakse olevat 2 – 12 meetrit ning kuivadest kohtadest on järv sile nagu beebi pepu. Loodan et ma nüüd endale väga kõvasti endale vett peale ei tõmba väites et nii autode, kui mootorrataste ( tõenäoliselt ka eeslirakendite ning naisekandmise ) kiiruserekordid on just soolajärvedel püstitatud.
Järvel siis oli tõesti vesi peal nagu räägiti ehk meie auto sõitis umbes 20 cm veekihi sees koos teiste maasturitega suunaks üks soolahotell ( või midagi sellist ). Seal siis kohustuslikud pildid ning nüüd läksidki meie teed teistega lahku ehk nn. ecoreisi autod keerasid kõik tagasi Uyuni poole, pannes ühes sellega punkti kogu soolajärve osale.
Meie auto keeras nina aga Isla del Pescado ehk kalasaare suunda et seda külastada ning sealsamas ka lõunat süüa. Vett lendas endiselt kui horisondi poole sõitsime ning mingil hetkel magas mind arvestamata kogu autotäis reisijaid, juht kaasa arvatud. Kuna juht magas roolil ( ehk suund püsis otse ) ning imelikul kombel ilma püsikiirusehoidjata sõites ka kiirus ei vähenenud ( kuigi magades peaks ju lihased lõtvuma ) , siis vaatasin ma seda aktsiooni naerdes pealt. Kui juht üles ärkas, algas ka kuiv järveosa peale ehk vett oli ainult ranniku ääres ning keskelt ( kõrgemal ? ) sile kui eespool nimetatud väikelapse kehaosa.
Kiirus vees ei olnud ehk üle 40 km/h ( spidokas meil taaskord ei töödanud ) ent kuival pinnal panime tõenäoliselt sajaga.
Jõudsime siis kalasaareni ning see oli täpselt selline, nagu lugenud olin ning mistõttu mõned dollarid rohkem maksin. Saar, kus jutu järgi kasvavad kümne ja rohkem meetrised kaktused osutus saareks kus kasvavad kümne ja rohkem meetrised kaktused. Novembris kodunt reisile lahkudes ütles ema ( suur kaktusefänn ) et ilma kaktusepiltideta pole mõtet oma nägu nagu koju näidata. Et peavarju ei kuku. Paar närust pilti olen nende kuude jooksul saatnud ent need kindlasti teab-mis-kõva valuuta Raplamaal pole. Nüüd seevastu klõpsisin hoolega ning usun et koju minnes on mul tõhusad argumendid käisest tõmmata.
Samas siis sõimegi juhi keedetud kruupi, loomaliha ning värsket salatit ning edasi. Süües märkasime et : kurat, soola pole, maha jäänud ...
Mingi aja saime taaskord kuival pinnal sõita kuni algas veeosa kaldani välja. Kaldal paarkümmend kilti sõitu kuni vastu tuli maailmalõpu välimusega San Juan`i küla ning selle keskel asuv majutusasutus, kui selle kohta nii võib öelda. Vahet pole, vähemalt on soe vesi ning elekter olemas. Ma ei maini neid asju lihtsalt niisama, nimelt homses ööbimiskohas vastavad mugavused puuduvad. Katus on. Loodetavasti.
Ent homset oodates ...

* Kalasaar ja palju soola.

16 veebruar 2008

Potosi - Uyuni



Bussidest taustaks niipalju et siiamaani on need olnud suured, nii 45 – 50 kohalised ning pagas on pandud põhjaossa. Eripäraks siinsetel bussidel on see et reisijatesalong ning juhiosa on vaheseinaga eraldatud ( ei oska öelda kas võimaliku terrorismiohu või kaaperdamise tõttu ) ning selle vaheseina uks käib juhi poolt kas riivi või võtmega kinni.
Eelmisel õhtul käisin ostsin pileti Uyuni`sse ning sain koha number 28. Järgmine hommik siis bussijaama ja ette sõitis väike buss, hinnanguliselt poole vähemate istekohtadega ning kus reisijate pagas käis katusel kile all. Alguses mõtlesin et kile veetakse võimaliku vihma tõttu peale, paraku see ennustus polnud õige.
Andsin siis tsumadani katusele ja sisenesin bussi et panen ülejäänud asjad istmele ning jalutan veel ringi, kuna aega on. Bussis 26 kohta. Ma et mida kuradit ??? Loen uuesti, ikka 26 kohta ning minul pilet 28. Vale buss ? Läksin siis kompanii kassasse asja selgitama ning selgus et kohanumber on täitsa õige ent see paikneb juhi salongis nn. kaardilugeja paigal. Paremini poleks võinud austalt öeldes minnagi.
Bussijuhil oli kogu pere kaasas ehk naine istus temast vasakul pool pikendatud juhiistmel ning tütar puupingiga põrandal, käigukangi taga. Mina olin siis kaardilugeja paigal ning nii me sõitu alustasime. Juht lõi risti enne ning andis gaasi.
Kile otstarve sai ruttu selgeks, nimelt kogu läbitud tee oli kas kruusa või liivakatteline, asfaldist haisugi. Teeolud olid ka karused ning nii polegi midagi imestada et kogu läbitud teekonnale ehk 210 km kulus aega seitse tundi. Keskmise kiiruse võib iga algklasside matemaatikatundides kohalviibinu ise välja arvutada. Spidokas meil ei töödanud ent ega sellest erilist kasu poleks olnudki.
Samas, mul polnud selle aeglase tempo vastu eriti midagi, sest vaated, mis esiaknast avanesid, olid ääretult lummavad ning ma klõpsisin ( läbi häguse esiakna ning avatud küljeakna ) pilte teha.
Kolm korda keetis radikas osa veest ära ning selle vasturohuks katkus tütar sõidu pealt armatuuri katte maha, siis luuk lahti ning kaheliitrise plastpudelitega radikasse 3 – 4 liitrit uut vedelikku juurde.
Kuskil kolmetunnise sõidu järel tegime traditsioonilise pooletunnise lõunapausi mille ajal juht õhutas ka tagumisi pidureid. Tütar vajutas rooli taga pidurit ning juht päästis õhku välja. Kuigi see just kindlustunnet ei võimendanud ( liikusime ju valdavalt mägedest üles et teiselt poolt alla tulla ), tundus see neile igapäevane tegevus olevat.
Kell 16.19, peale järjekorde mäe peale tõusmist, hakkas esimest korda ka Salar de Uyuni ehk maailma suurim soolajärv paistma ning kell 16.52, seitsmetunnise sõidu ning isiklikult ligi kahetunnise põiepidamise ( peale lõunat pause ei tehtud ) olime linnas kohal.
Asjad katuselt ning peale väikest vaagimist võtsin kohe bussijaama kõrval asuvast Hostal El Salvador`ist 30 bolivianos`elise toa. Sisse elanud, läksin asja uurima.
Nimelt eesmärk, miks siia sõitsin, on kolmepäevase reisi jooksul külastada maailma suurimat soolajärve ning selle ümbruses paiknevaid vaatamisväärsusi. Kuna tingimused on rasked, siis seda trippi tehakse 4x4 Toyota Land Cruiser`itega ehk grupis on max. 6 turisti.
Hindadega olin enne end kurssi viinud ning need varieerusid 60 – 100 USD vahemikus. Ehk siis kolm päeva: söögid, ööbimised, auto, giid hinna sees. Mõned rahvuspargipiletid ei.
Kuna praegu on vihmahooaeg, siis järv on valdavalt veega kaetud ning suurem osa tuuridest hõlmab vaid väikese osa järvest endast. Osad tuurikorraldajad aga teevad täismahus reisi ehk samasuguse nagu kuival ajal ent see maksab pisut rohkem. Kui nn. ecovariandi võib kuskil 60 – 65 USDga saada, siis täisreis maksis eile õhtul 85 dollarit ning tingida ei lastud.
Ootasin siis täna varahommikuni ehk kella seitsmeni mil bürood lahti tehakse ning läksin uuesti proovima. Kõik reisid nimelt väljuvad kell 10.30. Hommikul oli meeleolu teine ning tegin 70 dollarilise diili. Vaheraha, mille alla sain, pole suur ent asi on põhimõttes.
Pooleteise tunni pärast ongi minek ning kolm järgmist päeva sisustatud. See ühtlasi tähendab et blogisse järgneva nelja päeva jooksul täiendust ei tule, kuna sellelt reisilt esmaspäeva õhtul kell 18.00 tagasi jõudnud, väljub buss Sucre`sse ehk riigi ametlikku pealinna kell 19.00 ning üheksa – kümnetunnise sõidu järel peaksin öösel viiest sealses bussijaamas olema. Silmad imestusest suured.
Pildil eilse bussisõidu lõunapaus ning bussijuht pidureid õhutamas.

15 veebruar 2008

Tarapaya vulkaaniterm



Hoopis meeldivama meelelahutuse all mõtlesin järjekordse termi külastamist ent seekord oli tegu omapärase mineraalvee allikaga.
Nimelt umbes 25 km linnast põhjapoole sõites paneb buss sind ühe mäe all maha ning su ülesandeks on siis kuskil sada meetrit ülespoole ronida. See ronimine tasub end aga kuhjaga ära, kuna mäe otsa jõudnud ning paarsada meetrit edasi liikunud, jõuad vana vulkaanikraatri juurde, mis nüüd on aga kuuma ravitsevat vett pilgeni täis. Kuidas selline asi võimalik on, pole minult mõtet küsida. Igal juhul kraatrile omaselt algab kohe äärest sügav vesi ning hüppetasandilt võid igas asendis vette sulpsatada – vett on allpool tõenäoliselt sadu meetreid.
Mina võin öelda et 120 diameetriga kraatri vesi on ääretult soe ning kaks tundi seal lobistada ei valmistanud kahvanäole raskusi. Mäed ümberringi ning päike nende taha laskumas – mis võiks paremat rahuldust pakkuda, kui oled hommikupooliku maa all veetnud ...
Reis kokku ehk bussiga edasi-tagasi 50 km + termipilet maksis 13 bolivianos`t ehk alla 2 USD. Ei saa öelda et oleksin just peale maksnud.
Tänaseks on aga juba uued plaanid ehk hommikuse kelle kümnese bussiga maabun kuue tunni pärast väikelinnas Uyuni`s, kust on võimalik osta üks kolmepäevane järveretk ehk üks teine mu Boliivia reisiosa tipp-hetkedest.
Kuna kraatri juures fotokat kaasas polnud, siis üks kokalehtedest punnis põskedega kaevurite pilt.

Cerro Rico



Nagu mõne sõnaga juba eelmises jutus mainisin, oli siinne linn kunagi selle kontinendi rikkaim ning rahvarohkeim ja põhjus peitus suurtes hõbedavarudes siinsetes mägedes.
Kohalikud väidavad et Cerro Rico ( Rikka Mäe ) näol oli tegemist maailma esimese hõbedakaevandusega.
Fakt on see et 18. saj asuti kolonistide eestvõttel seda metalli kaevandama ning varud nagu hiljem selgusid, olid rikkalikud. Varude maa alt väljatoomiseks kasutati mõistagi orjatööjõudu, peamiselt põlisrahvuse esindajaid ent ka aafrika musti mehi. Viimased siinsetes oludes pikalt vastu ei pidanud kuna kõrgus teeb oma töö. Harjunud omal mandril merepinna tasemel elama, oli siinne 4000 m saatuslik. Erinevate hinnangute järgi ongi siinsetes kaevandustes viimase kolme sajandi jooksul paar ( loe: kuni 8 miljonit ) kaevurit oma lõpu leidnud.
Aga tuuri juurde.
Madalhooajale iseloomulikult oli grupp kolmeliikmeline ehk lisaks mulle veel üks jaapani kuli ning ( pisut klaustrofoobiline ) tshiili tüdruk.
Esimese käiguna sõitsime nn. kaevurite turule, kust selle ameti esindajad käivad endale kokapõõsa lehti, 96-kraadist piiritust, suitsu ja dünamiiti ostmas. Giidi sõnul pidavat see ainuke koht maailmas olema, kust igaüks dünamiiti ametlikult osta võib ja olgem ausad – allakirjutanu ei jätnud võimalust kasutamata ning tuuri lõpuks sai laeng taeva poole kihutatud. Amoniaagisegu + süütenöör + detonaator + Dinabol 80 % dünamiit maksis 10 bolivianos`t ehk alla pooleteise dollari.
Sealt edasi sõitsime mingi maja juurde, kuhu jätsime enda hilbud ning riietusime kaevurite varustusse: pluus, püksid, kummikud, kiiver ning lamp otsaette. Ja siis üles mäkke ning shahti ava juurest giidi järel sisse.
Kui mõni nädal tagasi teatasin et minust ei saa esimest eestisoost kosmonauti, siis edaspidi on suhteliselt mõtetu minu, kui väljapaistva kaevuri peale panustamine sest need muljed, mis kolm tundi maa all viibides sain, ei olnud kõige meeldivamad.
Mul pole kunagi probleeme olnud kaevurite töö tunnustamisega ning olen endale tedvustanud et tööna on see ränk. Siiamaani olid mu ainsad kokkupuuted selle ameti esindajatega toimunud siiski vaid teleri vahendusel. Nimelt on nii Rumeenia, kui ka viimasel ajal Ukraina kaevuritel kombeks kord aastas oma ülemused ning ( jobudest ) ametühingutegelased kuu peale saata, täisvarustuses rongi peale istuda ning pealinna palgatõusu nõudma sõita. Kogu minu kaevandusalane kogemus.
Töötingimused maa all on ikka alla igasugu arvestust. Madalad käigud, kuumus, kemikaalide aurud, hapnikupuudus. Viimane on mõistagi tingitud ka suure kõrguse tõttu ehk niigi hõre õhk on maa all veelgi hõredam. Seetõttu olidki kõigil kaevuritel põsed kokalehtedest punnis et vähegi erksust juurde saada.
Raudteeliinid, mida mööda 3 meest ( üks veab eest ning kaks lükkavad ) 1500 kg täismassiga vaguneid päevavalgusesse lükkavad, olid teinekord ainult pisut üle meetri kõrged ehk paljalt käieski oli 190 cm kahvanäol raskusi.
Kuumus oli ajutiselt kuni 45 kraadi ning hapnikupuudus tõmbab lõõrid sekundiga kinni.
Kokku käisime viiel tasapinnal ehk pisut üle saja meetri maapinnast allpool ning müdistasime seal ligi kolm tundi. Vahepeal roomasime ( !!! ) mingit poolemeetrise kõrgusega käiku mööda ning roomamise ajal oli liigagi hästi kuulda ülatasandil lükatavate vagunite hääli ehk kerge varinguvõimalus käis peast läbi.
Siis käisime veel kohalike kaevurite jumalat Tio`t vaatamas, kelle juurde kaevurid igal reedel kogunevad ning teda piirituse ning kokalehtedega meeles peavad et uued leiukohad ( metalli )rikkad oleksid ning varingutelt välditaks.
Hõbeda hind pidi praegu maailmaturul madalseisus olema ning see kärbib kaevurite teenistust. Tsink seevastu pidi suhteliselt hästi kaubaks minema.
Teenistusest niipalju et keskmine palk pidi 3500 – 4000 bolivianos`t kuus olema ehk siis kuskil 500 USD ringis ja seda 8 – 15 tunniste päevade juures. Võrdluseks miinimumpalk on 575 bolivianos`t ning õpetaja kuuteenistus kuskil 1400 ühikut ( alla 200 USD ). Eks igal asjal on oma hind ning samuti ka sellisel kohalikus mõistes kõrgel palgal. Eespool väljatoodud tervistkahjustavate töötingimuste tõttu ei pidanud suurim osa kaevuritest oma 46. sünnipäeva nägema.
Väljaminnes ei oleks rahuldus suurem olla, kui peale järjekordset kurvi tunneli lõpust valgus paistma hakkas, seda sõnaotseses mõttes.
Õues ühendasime siis dünamiidi detonaatori ning süütejuhtmega ning toppisime poolekilosesse amoniaagikotti ning giid viis selle umbes 50 m kaugemale, kus selline paeltnäha pisike laeng käratas suure pauguga ning lõi kruusa taeva poole.
Kokkuvõttes karm kogemus ning füüsiliselt äärmiselt kurnav. Peale viietunnist retke ning lõunat olin päeva teiseks pooleks hoopis meeldivama tegevuse valmis vaadanud.
Pildil Valgus Tunneli Lõpus.

La Paz - Potosi



Et pealinnast liiga masendavat muljet ei jääks, siis tegelikult polnud linnal viga midagi. Jutte kriminaalsuse laiaulatuse kohta oli palju, ent juttudeks need jäidki. Nagu alati. Fakt on see, et oma kaasasolevast maisest varandusest ning esihammastest võid ka Tallinna Kaubamaja ümbruses ilma jääda, selleks pole vaja siia lennata.
Seega need neli päeva – kolm ööd, mis seal peatatud sai, olid toredad ning jään linna heaga meenutama.
Üks mida eriti tahaksin ära märkida: kui keegi soovib endale alpaca-tooteid ehk salle, kindaid, mütse, poncho`sid, siis need on Boliivias tunduvalt odavamad kui Peruus. Kui on huvi ning mõlemas maas käimine.
Aga edasi. Kolmapäeva hommikul kell kaheksa buss alla ning kolme ja poole tunniga linna nimega Ururo. Linn mis millegi muuga silma ei paista kui veebruarikuus aset leidva karnevaliga ning kus ma lihtsalt vahetasin bussi. Keskpäeval uus buss ning viietunnine sõit Potosi nimelisse linna.
Potosi linnana ei öelnud mulle kuu aega tagasi veel midagi ning usun et ka paljudele teistele lugejatele. Tegu on siiski merepinnast võttes maailma kõige kõrgemal asuva linnaga, nimelt 4060 m on number, mis välja käiakse. Loomulikult on kõrgemal asuvaid mägikülasid maailm täis ent sellise suurusjärgu linna ( Potosi elanike arv on pisut üle 150 000 ) enam kõrgemal ei ole.
Kolm sajandit tagasi oli tegu suurima ning rikkaima Lõuna - Ameerika linnaga, seda eelkõige siinsete hõbedakaevanduste tõttu ent sellest järgmises loos.
Vastupidiselt ootustele on siin shortsiilmad ning päeviti on tõenäoliselt üle + 25 ehk märgatavalt rohkem mida ma sellisel kõrgusel oodata oskasin. Shortsid ootasid muide alates Lima`st reisikotis oma järge, sest kuni eilseni olid pikad püksid moes.
Õhtul kell viis kohale jõudnud, leidsin natukese aja pärast 30 bolivianos`elise ( 4 USD ) öömaja ning läksin reisibüroosid läbi kammima, sest ka siia linna ei tulnud ma pelgalt selle kõrguse ning tiitli tõttu ( ok, see oli muidugi ka tugev argument ).
Plaan paigas võis uus päev koita.
Pildil Ururo – Potosi buss tegemas pooletunnist “ lõunat “ keset viietunnist reisi.

14 veebruar 2008

Maria Gabriela



Ala esindajad teavad et kalamehel on alati kala, selles pole kunagi probleem.
Küsimus on selles, milline vobla parasjagu võrgus sipleb. Või sama mitmuses.
Ka käesoleva reisi käigus pole naistest puudust olnud ent vaid vähesed on kasvõi mõne reaga siinses blogis äramärkimist leidnud. See pole siiski eesmärk omaette kunagi olnudki, tegu on ikka reisiblogiga, mitte kalandusalase ajaveebiga.
Maria`ga suhtlesin siiski pikemalt ning seetõttu temast mõni sõna rohkem.
Kes blogi lugenud on, siis temaga tutvusin Ecuadori – Peruu piiril ning sealt kõik alguse sai. Ööbimine Hotel Californias jne.
27 a. , ametilt botaanik, elufilosoofialt rändur. Nii reaalses elus kui ülekantud tähenduses ja see kui miski sarnaseid inimesi ju tihtipeale ühendabki. Jätame nüüd naiselikud omadused välja, siis tema puhul on oli/on tegu esimese inimesega kellega ma tõesti võiksin ”luurele minna ”. Pean silmas selliste hardcore, mitmeid kuid kestvate rännuretkede läbimist. Samasugune pohhuist, samasugune kompleksivabadus ning uute asjade kogemissoov nagu allakirjutanulgi. Mitte grammigi kapriisi või tujutsemist.
Meil olid erinevad huvid ning mõnele juba puht erialaselt pakkusid taimed ning kõik sellega kaasnev rohkem huvi, kui teisele ja seetõttu kulgesime ajutiselt eri teid.
Taaskord kokkusaades külastasime paiku või läbisime retki, mis mõlemale meeldisid ning rahuldus oli mõlemapoolne.
Eile hommikul läksime siiski lõplikult eri teid, kuna tema tagasilend kodumaale, Costa Rica`sse, väljub Lima`st 15. veebruari pärastlõunal ning esmaspäeval kutsub taaskord tööpost. Oli see lahkuminek ajutine, näitab aeg.
” Sa oled parim mees, kes mul kunagi on olnud ” ütles ta eile hommikul.
Kõik nad valetavad.

El Camino de la Muerte *



Põhjalik reisibüroode läbikammimine eelmisel päeval paljastas rattaretke hinnaskaalaks 40 – 70 USD. Kogupäevareis: hommikusöök, buss, giidid, rattas ja selle varustus ( shortsid, särk, vihmakombinesoon, kiiver, kindad ), lõuna, dush ja bassein ning tagasisõit. Mõnel bürool olid veel pisikesed oma präänikud juures.
Olen lugenud hoiatusi, mis eriti ei soovita seda retke vihmaperioodil ( jaanuar – märts ) tee libeduse tõttu ette võtta ent eks jutte võib igasuguseid rääkida.
Kallim hind mõnes büroos tähendas lihtsalt paremat ratast, näiteks 499 bolivianos`elise reisi ( 70 USD ) eest oleks saanud ka tagaamordiga ning suhteliselt bling-bling ratta. Veel aeti juttu suuremast turvalisusest a`la grupis on iga viie ratturi kohta oma giid, jutt mida võivad oma vanaemale rääkida. Olin mitmest kohast lugenud et olgu grupp kui suur tahes on kaks giidi: üks ees hulle pidurdamas ning teine taga aeglasemaid järgi aitamas + kõige lõpus buss varustusega. Lisaks on taaskord tegu madalhooaja mõjudega ning grupid nagunii sajaliikmelised pole.
Ma valisin ühe kõige odavamatest pakkumistest ent sellise mis tundus kõige kompaktsem. Ratas ( 2007 a. esiamordiga TREK ) ning varustus olid büroos nähtaval ning vastasid ka tegelikkusele nagu järgmine päev selgus. Alati nimelt ei pruugi illussioon ja reaalsus omavahel klappida, nagu reisijad ise ehk teavad.
Sünnipäevahommikul kell seitse tuldi järele ning läksime restosse hommikusöögile. Meie kuuene grupp koosnes ühest austraalia paarist, boliivia paarist ning el salvadori vennast ent ka viimased kolm elavad juba aastaid rohelisel mandril.
Mikrobussi, mille katusel meie rattad olid ning millega esimesed 50 ja pärastised üle 100 km läbisime, armatuuril oli kleepekas kirjaga: : you press front brake - you lose your front teeth ehk väga vabalt maakeelde ümber panduna: ( kruusateel konkreetses kohas ) suure hooga ainult esipidurit vajutades jäävad su esihambad ka sinna konkreetsesse sündmuskohta.
Tõusime siis 4700 peale ning vahetasime riided ära. Kui La Paz`is säras päike, siis ” üleval ” oli udu ning tibutas kerget vihma. Ka kõik teised grupid olid seal ning valmistusid samaks retkeks. Varustustase oli tõesti erinev ning osad bürood olid ka pisut üle pakkunud, pakkides oma kliendid igasugu põlve- ja küünarnukikaitsmetesse ja mingitesse ma-ei-tea slaamomiprillidesse.
Varustus seljas läks siis laskumine lahti ning esimesed 15 km 67st oli asfalti. Pikad laskumised ning laugjad kurvid said kiiruse vähemalt minu subjektiivse arvamuse kohaselt tugevalt üle 60 km/h kerkima. Ise sai muidugi ka sellele kaasa aidatud, kummardudes lenksude kohale, et tuuletakistus väiksem oleks. Eks mingil hetkel sai muidugi aastatega lisandunud alalhoiuinstinkti ajel mõeldud, et mis siis juhtub kui sellise kiirusega käbla peaks panema ent mis seal ikka: viiakse asutusse lappida ning ( paari kuu pärast ) jätkub elu samas vaimus. Nooremana selliseid asju ei mõelnud, siis lihtsalt läksid ning tagasi ei vaadanud.
Põlvekaitsmete grupi üks liige pani küll päris hullu kräshi maha, kuigi pealt ma seda ei näinud. Pimedasse kurvi mõned ( kümned ) sekundid hiljem sisenuna nägin kuidas vend lamas asfaldil, värises ning oigas. Mõlemast jalast voolas verenire bituumenisegule. Ent kuna kiirus oli suur, polnud aega kätt hoidma jääda.
Peale asfaldiosa algas siis õige teelõik – tee mis kulgeb kuristiku serval, omab kruusakatet, kitsaimas kohas ainult kolmemeetrist laiust ning armu ei tunne.
Aasta tagasi valminud, pisut allpool kulgeva uue tee tõttu kasutatakse vana teed peamiselt ainult turismi eesmärgil, ent enne seda kulges kogu liiklus vana teed kaudu, kaasa-arvatud rekkad ning bussid oma reisijatega.
Kuigi mõned möödumisekohad on olemas, on see tee suure liiluse jaoks ikkagi hullumeelne ning siis polegi midagi imestada, kui viimasel aktiivselt kasutusel olnud aastal ehk 2006 hukkus sel teel üle 200 inimese. Riste oli teeäär täis ning ilusa ilmaga pidi ka kuristikus vedelevaid auto- ja bussivrakke näha olema. Meil aga paraku esimesed 30 km sadas, oli udu ning ei näinud muffigi.
Kruusaosal keskmine kiirus ehk mingil määral langes ent mitte väga drastiliselt. Giid ees läbib seda teed tõenäoliselt iga päev ning eriti armu ei andnud. Kuuest liikmest kolmekesi üritasime tema kannul siis püsida. Sirgetel lõikudel polnud probleemi ning lõpuks julgesin isegi kurvidesse, lahtise kruusa peale, praktiliselt täishooga minna ent maha jäin ma shikaanides. Lihtsalt julgust polnud et s-kurv täishooga läbida, tunnistan ausalt. Kruusa peal aitasid palju kaasa muidugi ekstralaiad kummid ilma milleta oleks tõenäoliselt mitugi matsu pannud ja ehk dramaatilistki. Mul endal oli kaks pisut kõhedamat juhust: esimeses, pimedasse kurvi lennates, oli tee peal varingust tulnud suur kivi millest sai kuskil 3 cm kaugusel möödutud; teisel juhul oleks üks kuristikuline väliskurv äärepealt pikaks läinud ning tajusin, kuivõrd pikk ning päästev teinekord sekund võib olla. Eks kirjutamata reegel on muidugi see et suurem hoog tuleb enne kurvi maha saada, sest seal (taga)pidurit näidates läheb tagaratas lohana külje peale libisema.
Mingite ajaühikute järgi tegime pause ning ootasime aeglasemaid ( loe: kahte naist ning ühte naisemeest ) järgi ning iga sellise pausi ajal käis giid kõigi rataste pidurid läbi. Teadagi milleks.
Kuskil viietunnise laskumise järel olime siis jõudnud 1200 m kõrgusel paikneva dzhunglini ehk laskumist 67 km ja 3500 m merepinnast seljataga ning peab küll tõdema et kaif oli meeletu. Sõnadesse on seda raske panna, ükskõik kuidas ka ei sooviks.
Viis tundi läks seetõttu et pausid olid piisavalt pikad, sest järgiootamisega läks kõvasti aega, kuna aeglasemad olid tõesti aeglased ning samuti sai söödud-joodud vahepeal.
Pärast retke siis dush, bassein ning rikkalik lõuna.
Kui nüüd tõrvatilka katsuda otsida ( selle leiab ju alati hea otsimise koral ), siis präänikuna lubatud CD koos päeva fotode ja videolõikudega ei kõlvanud karu p....egi ( või noh, sinna siiski ehk ). Tavaliste seebikatega giidid klõpsisid ent peale udukogude midagi plaadilt välja ei loe.
Teise präänikuna olnud T-särk, nagu ka pildilt näha, oli siiski suhteliselt pandav.
* Death Road aka Surmatee

12 veebruar 2008

Boliivia riigina


Kui eelmises kirjatükis kirjutasin et La Paz oma jõukusega just ei hiilga, siis ega maa üldiseski plaanis midagi kerget pole. Tegu on selle kontinendi vaeseima riigiga, pole mõtet pead liiva alla peita.
Põhjuseid, miks juba 1825. aastal Hispaania alt iseseisvunud riik teed jõukuseni pole leidnud, pole palju – vaid üks suur: poliitiline ebastabiilsus on seda riiki kogu iseseisvumiseaja saatnud ning riigipöördeid on maa ajaloo vältel keskmiselt kord aastas toimunud. Mida ehk ei olegi nii vähe. 178 aasta jooksul 192 valitsuskoalitsiooni jne.
Teine suur põhjus miks kaubavahetus ei ole soovitud kiirusega arenenud, peitub ligipääsu puudumisel Vaiksele ookeanile ent selles küsimuses pole nad ise süüst puhtad. Nimelt üle 120 aasta tagasi pandi naabri Peruu`ga seljad kokku ning mindi Tshiililt maid saama. Pole vaja eriline hiromant olla, aru saamaks mis seal siis lõpuks juhtus. Nossu tuli ja mitte vähe ning ühes sellega kadus ligipääs ookeanile + Tshiili liigutas oma piiri ligi 700 km naabrite territooriumi kulul. See fakt muide ajab siinsetel siiamaani karvad püsti ning suhted Tshiiliga on sõbralikkusest kaugel, ent kes alusatas ...
Siis 1932 – 35 otsustati Paraguay`lt Chaco sõjas Gran Chaco ära võtta, kuna seal pidavat naftat leiduma. Tuli sealgi nossu ning ¾ Chaco`st on nüüdseks naaberriigi kontrollida. Naftat pole siiani leidunud, 80 000 sõdurit suri järelikult põhjuseta.
Alles paaril viimasel aastal on stabiilsuse märke olnud võimalik märgata ning tõenäoliselt suurim teene selles on esimesel indiaanisoost ( ehk siis p-õ-l-i-s-r-a-h-v-u-s-e-s-t ) presidendil Evo Morales`il.
Muidu jaguneb elanikkond suhteliselt pooleks, pooled ungarlased ja pooled lätlased. Või oli see pooled põlisrahvuse esindajad ja pooled kolonistide järeltulijad.
Rahvaarv ise ei ole suur: 1,1 miljonil ruutkilomeetril elab natuke üle 9 miljoni elaniku ning kui arvestada La Paz`i osaks kaks miljonit, siis muu maa on väga hõredalt asustatud. Puust ja punaseks: sama hõreda asustatusega võiks eestimaal elada umbes 370 000 inimest.
Levinum keel on muidugi hispaania ent konstitutsiooni järgi on ka 33 muul keelel riigikeele staatus. Majanduses hõlmab teenindussfäär kaks kolmandikku SKTst, põllumajandus 13 % ning tööstustoodang ülejäänu. Mitteametlikult on levinumaks elatusallika viisiks kokaiini tootmine ent statistikas see mõistetavalt ei kajastu. Eesti kokaiinidiilerid oskaksid sellele küsimusele mõistagi paremini vastata.
Aga aitab kuivast faktipurust.
Homseks sünnipäevakingiks käisin täna hommikupoolikul broneerimas rattaretke ” maailma ohtlikumale teele ” ehk rajalõigule kus mootorsõidukitega liigeldes per kilomeeter kõige rohkem inimesi maailmas hukkub. Rajalõigul La Cumbre – Yolosa on pikkust 64 km ning kogu see teekond möödub kuristiku serval. 4600 meetri pealt laskume 1200 peale umbes viie tunniga kui enne kuristikku ei lenda. Seda trippi olen ausalt öeldes reisi algusest saadik oodanud. Järgmises kirjutises aga kõigest lähemalt.
Pildil Parlamendihoone koos üüratu riigilipuga.

11 veebruar 2008

Enam kõrgemale ei saa



Kuigi Boliivia pealinnaks de jure on Sucre, on faktiliselt ikkagi La Paz riigi esilinn ning üldise arvamuse koheselt ka pealinn. Kõrgust merepinnast on tagasihoidlikud 3627 m ning selle näitajaga hoitakse esikohta maailma pealinnade seas. Mingi pealinn peab ju kõrguse edetabelitki juhtima.
Rahvaarv on umbkaudselt kaks miljonit, seda koos provintsilinna El Alto`ga, mis pealinna nõlvandikelt ümbritseb. La Paz ise asub nimelt 400 m sügavuses kanjonis ning seetõttu on ” all ” ka soojem. Viimane fakt tingib siis selle, et tavapäraselt eeslinnades asuv keskklass on siin hoopis kesklinnas ning El Alto sisaldab valdavalt kontingenti, kellega peale päikese mägede taha laskumist sinasõprust nii väga jooma ei kipu.
Turisti vaatevinklist ei ole linn kergemate killast ning hoiatusi sajab nii raamatutest, kui ka verbaalselt teistelt matkajatelt. Päris nii hull ehk olukord pole, kui Venezuela Caracas`ses, kus käimise pealt sokid ära varastatakse ent juhtunud on, ütleme nii.
Kõige suuremaks ohuks on valepolitseid, kes tsiviilriiestes olles vilgutavad korraks feikpolitseitõendit et siis su passi, kotti või isiklikke rahavarusid kontrollida. Peab ikka loll olema, mõtlen turisti seisukohast, et sellise odava võtte õnge minna ent inimesi on erinevaid. Ka sinisilmseid.
Palju karmim on nn. miljonäriring. Süsteem on siis selline, et istud piraattakso peale, kes viib sind õige aadressi asemel kuhugi hoovi, sealt suundud kriminaalide kaasabil teise autosse, nuga kõrile, pangakaartide PIN-koodid lagedale, kaartidega automaatide juurde kus vennad võtavad niipalju raha seinast kui limiit lubab ning järgmise kaardiga järgmise automaadi juurde. Ongi ring, miljonäriring täis ning turist võib ( rahatuna ) maailmavallutamist jätkata.
Samas, hoiatusi on ka eelnevate riikide kohta tulnud ning pole midagi juhtunud, ei juhtu nüüdki. Kainet mõistust kasutades ning dollaripakkidega vähem veheldes ei tohiks kahtlust äratada.
Hommikul kell kaheksa startisin bussiga siis pealinna poole ning alguses pisut imestasin, kuidas saab sõiduaeg neli tundi olla 150 km juures. Selgus saabus peale 35 km läbimist mil jõudsime sadamasse ning üks lõik praamiga läbida tuli. Copacabana asub nimelt poolsaarel ning pealinna suunduv tee läheb teisest suunast kui maismaariba mis poolsaart mandriga ühendab.
Buss ühe praami peale, reisijad paati mida opereeris kolmehambaline kapten ning menoksi. Kuskil tund kulus kogu operatsioonile ning sinna see ülemäärane aeg siis läkski.
Linna sissesõit oli sama karune, nagu Lima`ssegi ning nagu arvatavasti enamustesse siinsetesse linnadesse. Karm ümbritsev keskkond kasvatab karmid kodanikud.
Buss pani reisijad kuskil keset tänavat maha ning pisikese kaardiuurimise järel panin asukoha paika. Suhteliselt legaalsena tunduv takso alla ning piirkonda, kus enim ööbimisasutusi olema peaks. Neli tükki läbi käinud ( räpased, täissuitsetatud, muidu ebameeldivad ) leidsin Calle Aroma`lt Cruz de los Andes`e nimelise asutuse ning kui hind õnnestus paika tingida ( 8 USD öö ), sain toa ja tegin enda arvates taaskord vägagi hea diili.
Peale sisseelamist tegin kesklinnas tiiru ning polnud see nii kriminaalne midagi. Midagi väga atraktiivset ka silma ei hakanud ent mõned päevad võib siin vabalt mööda saata ning tõenäoliselt saadangi. Nimelt on võimalik siit linnast teha üks adrenaliinituur, mida olen juba nagu laps Jõule oodanud. Aga sellest pisut hiljem.
Pildil Valitsushoone ees olev vahtkond.

10 veebruar 2008

Erythroxylum coca



Mõni sõna siis ka uuest eesti kuumade meeste spordialast, nimelt kokaiinikullerlusest.

Kokaiin (C17H21NO4) on kristalliline tropaanalkaloid, mida saadakse kokapõõsa lehtedest. See on kesknärvisüsteemi stimulant (erguti) ning söögiisu vähendaja, mis loob tarbides eufoorilise heaolutunde ning kõrgenenud energiatunde.


Niimoodi kirjutavad siis minust targemad mehed ja mul pole nende jutus põhjust kahelda. Tõenäoliselt on sama lõiku lugenud ka need kümned diilerihakatised kes silmis sära, teekonna siinsele mandrile on ette võtnud. Et maarjamaale kapaga kuulsust tuua.
Quito`st Cusco`sse lennates ja ameerikamaalase Derrick`iga maailma asju arutades küsis ta minult sellise küsimuse et kes on kuulsaim eestlane või keda tema teada võiks ? Küsimustele eesti pinnavormide, kliima, maavarade, ( olematu ) ekspordi kohta suutsin ma vastuseid anda, selle küsimuse puhul ... Keeldun uskumast et ta teab Pärt`i, Järvi`t, ( lahkunud ) Kross`i või mõnda muud kaasaegset eestimaa esindajat. Ma siis pakkusingi et kokaiinidiilerid võiksid olla need, kes meie väikeriigi maailmakaardile joonistavad. Ta naeratas.
Kokapõõsast võib siinsetes riikides vabalt viljeleda ning seda on tehtud juba aastasadu nii inkade kui teiste rahvaste poolt. Inkad olid aga esimesed kes selle taime mõnuomadused avastasid. Üksikuid näiteeksemplaare arvesse võtmata mõnes maailma botaanikaaias, siis vabalt viljeletakse seda põõsast ainult siinsel kontinendil.
Nagu ütlesin, kasvatada võib siin vabalt, ainult pulbriks ei tohi lehti töödelda. Ja keegi seda ju ei teegi. Oh ei, muidugi mitte.
Kokapõõsa lehti kasutatakse laialdaselt siin kõrgusehaiguse ehk soroche vastu võitlemisel. Peamiselt on kaks moodust nähtude vähendamiseks ehk kas siis juues kokateed või närides selle lehti. Tee osas ei oska ma seisukohta võtta, olen joonud seda päris palju ning kas on aidanud, ei tea. Inimene ju usub teatavasti seda, mida soovib uskuda.
Närimisega on sama asi. Topid suu lehti täis + mingit möksi, mis katalüsaatorina toimima peaks, mälud tükk aega, kuni suu vahutama hakkab, sülitad lehepuru välja ja uus laks. Well ...
Pildil Tema Ise.

Päikese sünnisaar



Isla del Sol ehk Päikesesaar on inkade legendide kohaselt koht, kus päike n-ö. ilmavalgust nägi. Ja et legend täiuslik oleks, siis kõrvalasuv, küll palju väiksem saar on Isla de la Luna ehk Kuusaar. Niimoodi siis.
Liinilaevad saarele väljuvad paar korda päevas, lisaks neile on võimalik ( mõistusevastaselt kallis ) privaatpaat üürida. Liinilaevad on sellised madalad ning päevinäinud ent bonuseks on võimalik katusel istuda ja sealt ümbritsevat järve, väikesaari ning teisi paate jälgida. Copacabana ning saare vahe ei ole suur ent laev sõidab umbes sama tempoga nagu vanaema Daisy pühapäeva hommikul kirikusse ning seetõttu kestab reis ühte suunda poolteist tundi. Hinnaks edasi - tagasi 20 bolivianos`t ehk alla 3 USD.
Sõitsin saare põhjaossa Cha`llapampa nimelisse sadamasse, mille kõrval asub Chincana nimeline küla kus legendi kohaselt sündisid esimesed inkad. Ehk vanemad olid kes olid, lapsed sündisid juba inkadena. Loogiline.
Samas kohas asuvad ka vana inkaküla varemed ent ma tõesti enam ei jaksa varemetes hulkuda ning seetõõtu alustasin jalgsimatka saare lõunaossa, kus on piisavalt ööbimisasutusi et seal öö veeta.
Enne saarelereisi kohtusin ühe austraallasega kes oli paar päeva tagasi seal käinud ning andis enda rahvuspargi pileti mulle, sest selle tagapool oli saare kaart ning jalgrajad olemas. Saarel nimelt mootorsõidukid puuduvad ning peamiseks asju liikumapanevaks jõuks on eeslid, mõni laama sekka. Seetõttu käibki kogu liikumine mööda jalgradu mis pendeldavad 4000 m kõrguse merepinnast mõlemal pool.
Niisiis andis ta mulle 10 bolivianos`elise pileti et kasuta seda kaardina.
Tulin siis laevalt maha ning marssisin pisut maad, kui rahvuspargi vaht peatas ning ütles et pean pileti ostma. Ma et mul on pilet ning tõmbasin selle saadud paberi välja. Aa siin on ju 06.02 pileti peal, täna on juba 08.02 ? valvur seepeale. A ma olen siin juba kolm päeva seigelnud, homme hommikul sõidan tagasi Copacabana`le, ütlesin mina. Aa, ok, siis on korras, võttis valvur asja kokku.
Saar on keskelt tõesti 4000 m kõrgusel ehk paarsada meetrit järvepinnast kõrgemal. Ma arvan et mulle hakkab alles eestimaale tagasi jõudes kohale jõudma, kuivõrd kõrgel ma siin ikkagi selle reisi jooksul olen pidevalt olnud. Praegu on ainsaks asjaks mida teadvustan, sügav hingeldamine mööda mäekülgi ülesminnes. Tõsi, oma väikseks imestuseks hingeldasid ka saareelanikud samamoodi ega sujunud nendegi ülesrühkimine valutult.
Kuskil kolm tundi kestis jalgsimatk põhjaosast lõunasadamani ehkki kilomeetreid teab-mis-mitu läbitud ei saanud. Tõusud olid aga mürk kahvanäole.
Hostelle oli tõesti mitmeid pakkuda ning hinnaskaala 20 – 75 bolivianos`e vahel. Võtsin odavaima ning sain selle eest toa, kus pea oli laes, uks seestpoolt lukku ei käinud kuna polnud tuuleriivi ( väljast tabaga ) ning lisaks voodile oli seekord väike laud. See-eest olid aknad kolme kaarde ning otse ees rõdul taaskord miljondollariline järvevaade.
Mõtlesin omas naiivsuses et saan õhtul niipalju kirjutatud et lõpuks ometi jõuan blogiga järje peale kuid saatusel oli oma kaart varrukast veel tõmbamata. Nimelt kell pool kaheksa kadus kogu saarelt vool ning ei tulnud isegi hommikuks, kui lahkusin, tagasi. Kogu saar kott-pime ning kuna lõi äikest, siis jälgisin seda kolmest toaaknast.
Vähemalt sain palju ning kaua magada.
Nüüd olen aga taaskord Mirador`i kuuendal korrusel sama diiliga ning veedan siin veel ühe öö et homme hommikul bussiga pealinna sõita.
Pildil Titicaca järv koos taamal paistva Isla de la Luna`ga.

Lago Titicaca & Copacabana



Arequipa`sse jõudes panin pool tundi uimpsi ning otsustasin siiski veel samal õhtul Puno`sse sõita. Mingil määral kiirustas mind tagant soov kiiremini ning lõpuks ometi mingiks hetkeks aeg maha tõmmata, sest mis seal salata – 18 Peruus veedetud päeva ühe pealinna erandiga, möödusid kui karusellis + eelpool mainitud haigus oli ka elumahlu vähendanud + paari t-särki arvestamata olid KÕIK riided mustad. Ehk kerge hingetõmbehetk kulus ära.
Kella viiesele bussile sain pileti ning kuue tunni pärast, täiesti olematute teeolude poolt läbiklopituna, olime kohal. Kell õhtul üksteist ning öömajast mitte mingit haisugi. Terminalis endas oli asutus olemas ent selle eest küsiti 30 sol`i ( 10 USD ) ehk kuratlikult kallis, mõistagi. Kõndisin siis territooriumilt välja ning silmasin hospedeja silti. Sinna ning tuba 10 sol`iga ( 3.30 USD ), asutuse enda nimi Hospedeja Dulces Suenos ( Kauneid unenägusid ). Rohkem spartalik enam tuba olla ei oleks saanud ehk lisaks voodile oli plastmassist aiatool ent hommikul säras päike suurest aknast sisse ning soe vesi oli olemas ( see pole loomulik nähe siinsetes odavates ööbimisasutustes ). Pealegi, kui buss väljub hommikul kell 07.30 ning on vaja lihtsalt voodit magamiseks, siis käib selline asutus küll.
Poole kaheksast väljuvale bussile sain pileti kus reisijaks oli märgitud Gabriel Backo. Ametnik oli vist huumorisoonega, sest passist ta mu nime maha kirjutas.
Buss keeras esiotsa piiri suunas et peale formaalsusi Copacabana nimelises kuurortis peatus teha ning siis pealinna La Paz`i edasi sõita. Mina otsustasin esimeses peatuskohas maha tulla ning mõned lebopäevad endale lubada.
Enne piiripunkti käisime raha vahetamas ( kurss 1 sol = 2, 5 bolivianos`t, 1 USD = 7,4 bolivianos`t ) ning siis piiri ületama. Mitte mingeid probleeme taaskord ning templid sinna kuhu vaja.
Piiripunktis käis mingi karneval, tantsiti ja mängiti pilli ning kogu see seltskond tantsiskles Boliivia poolelt Peruu poolele ilma mingi kontrollita. Mina arvan et tegelikult vedasid nad kokaiini.
Pärast bürokraatiat pisut sõitu ning olimegi kohal.
Titicaca järvest niipalju et tegu on maailma kõrgemail asuva laevatatava järvega ehk kõrgust merepinnast tagasihoidlikud 3820 m. Ka järve enda mõõtmed ei ole väikseimate killast: 230 km pikk ning 97 ühikut lai. Vesi on säravsinine ning ääretult puhas. Et nagu seetõttu et niivõrd kõrgel oleme ? Ei, seetõttu et taevale lähedal oleme, vastavad kohalikud . Just, loomulikult.
Järve puhast vett on tõesti tore vaadata, seda eriti otse rannas asuva hotelliakna kuuendalt korruselt. Low-season annab võimaluse Hotel Mirador`ist miljondollarilise vaatega tuba 50 bolivianos`e ( ehk alla 7 USD ) eest välja tingida. Mul polnud selle vastu midagi. Olin ühe öö et siis kõrvalasuvale Isla del Sol`ile ehk Päikesaarele sõita.
Pildil ( minu arvates ) kokaiinikullerid Peruu – Boliivia vahelises piiripunktis.

Kondori lend



Peale Schwarzi ” Eraiser`i ”, järjekordse van Damme pärli ning selle reisi jooksul juba viiendat korda nähtud ” Rush Hour 3 ” jõudsin õhtul kella viieks Arequipa`sse.
Võib ju mõelda, et miks sellist saasta vaatama peab, parem hoopist aknast välja vaadata või raamatut lugeda või magada ent kui ikka volüüminupp kagusse keeratud on, siis ma tahan seda reisijat näha, kes sellises põrgulärmis mediteerida suudab.
Bussijaama juurest siis eelpoolmainitud 5 taalane Hotel Gerrado alla ning reisibüroosid otsima, et endale kahepäevane tuur Canon del Colca`sse saada.
Taustaks niipalju, et tegemist on ( vähemalt kohalike väitel ) maailma sügavaimate kanjonitega ning bonuseks saab hommikupoolikuti kondorilende elavas looduses näha ehk tegevus mis ainult siinsete kanjonite juures nende sõnul igapäevaselt võimalik on.
Leidsin kesklinnast, Plaza de Armas`e kõrvalt õige tänava üles ning käisin mõned bürood läbi. Pisut tingimist ning sain kahepäevase tuuri järgmiseks hommikuks 20 USD eest + rahvuspargi pilet 35 sol `i ( 12 USD ). Buss, giid, hotell, hommikusöök.
Järgmine hommik kell kaheksa siis start ning bussis oli kolmeteistkümnest istmest kümme täidetud ehk üsna arusaadav kuidas mul veel eelmine õhtu kell seitse koht saada õnnestus. Neli rootslast ( üks sirge, teine pedepaar ), prantsuse paar, inglane ning argentiina paar. Viimase meespoolne liige Jorge oli selline vend kes kaks aastat tagasi Belgias pool aastat elades ja töötades tutvus ühe leedu kaunitariga, lendas veebruaris Riiga, kust naine talle vastu tuli ning pisut Läti`t ja rohkem Leedu`t näitas. Eestis jäi käimata. Meeldis. Nii naine kui maad. Selles osas olime sama meelt et leedu naised on ühed maailma kaunimatest. Jorge on tõenäoliselt ainuke argentiinlane, kellele jalgpall korda ei lähe. Samas, ma olen ainuke eestlane, kellele Kreisiraadio eurolaul ei meeldi ning minu arvates võiksid nad end põlema panna. Pole midagi uut siin maailmas.
Kõigepealt sõitsime ühte kohta, kus laamad ning alpaca`d sõid ning turistidest eriti välja ei teinud. Vahemärkusena niipalju et välimus on neil praktiliselt sama, alpaca on ehk pisut karvasem ning laama siledakarvalisem. Laama on suurem ( kuni 70 kg ), alpaca mõõtudelt väiksem ( kuni 50 kg ). Populaarsed suveniirid on alpacavillast valmistatud kõikvõimalikud kudumid, sest siinne laiuskraad on teadagi millise kliimaga.
Edasi sõitsime paarist külast läbi ning siis lõunasöögile, kus saigi alpacaliha proovitud. Liha nagu liha.
Pärast söömist sõitsime linna nimega Chivay, kus ööbisime ning saime endale toad. Pisut hingetõmmet ning kohalikesse termidesse, mis olid vägagi tasemel. Nagu juba mitmel korral eelnevaltki olen maininud, on looduslikud termid siin ääretult populaarsed ning ka mina olen nii mõneski oma jala vette saanud. Sealsetes termides oli isegi saun olemas, olgugi et 50 – kraadine türgi oma ent esimest korda selle kahe ja poole kuu jooksul sain saunamõnusid nautida. Termides olid muide eraldi basseinid kohalikele ja turistidele.
Järgmine hommik kell 05.30 hommikusöök ning kuuest kanjonite juurde sõitma.
Mina tõesti ei oska seisukohta võtta kas tegu on sügavaimate maailma kanjonitega ent raamat väidab Canon del Colca sügavuseks 3191 m ja kõrvalasuva Canon del Cotahuasi omaks 3354 m. Allahüpates oleks vabalt langeda päris mitu piiiiiiiika sekundit saanud.
Siis kuskil pool üheksa kondoreid vaatama.
Päike säras, sooja oli piisavalt ning loodus fantastiline. Kondoreid netu.
Väike kahtluseuss hakkas juba hinge pugema, kui vennad lõpuks siiski pesadest väljusid ning oma show`d alustasid. Ja peab ütlema et oli muljetavaldav.
Tihaste ning varblasekluttidega ( ok, kurg on suurem loom ) harjunud kahvanäole avaldasid kondorid tõesti muljet. Tegu on nimelt üle meetripikkuse linnuga, kelle tiibade siruulatus on tagasihoidlikud kolm meetrit ning kes elavad kuni 55 – aastaseks. Ja ilme oli tuim, kuratlikult tuim.
Hommikul passivad pesades ent soojade õhumasside ilmnedes tulevad siis kanjonite kohale lendlema. Justnimelt lendlema, sest tiibade kandeulatus on nii suur, et neid lehvitada pole vaja, õhk ise kannab.
Tuntud on nad raipeekspertidena ning see jutt, mida ma olin kuulnud, justkui pistaks nad pisikesi alpacalapsi hommikusöögiks põske, ei pea paika.
Kunagi lugesin ühest austraalia rändurist, kes ühes siinses kanjonis voolavas jões ujumas käis ning siis väljatulles kivile siruli viskas. Päike oli soe, kivi oli soe ning nii see vend seal siis lesiski ning jälgis kondorite tiirutamist kuniks silm kinni vajus. Mingil hetkel silmi avades märkas enda imestuseks et kondori tiirud on juba päris madalad arvestades tema lamamiskohaga ehk poleks enam kaua vaja olnud, kui ...
Ei tea, palju selles jutus tõtt on, aga lugu on hea. Samuti ei tea, palju selles väites tõtt on, et Canon del Colca näol on tegu ainsa kohaga maailmas, kus kondoreid iga päev näha saab, aga mina nägin, sain paar hea kaadrit ning olen rahul.
Tagasisõit kestis viis tundi ning Arequipa`sse jõudes kell neli olin kahevahel, kas olla seal veel üks öö või sõita bussiga Boliivia piiri äärde Puno`sse et sealt järgmine hommik üle piiri suunduda.
Pildil tuima ilmega isakondor.

08 veebruar 2008

Kaks seitsmest



Kunagi detsembri alguses kirjutasin neti teel valitud seitsmest uuest maailmaimest ning sellest et külastasin ühte neist Mehhiko kirdeosas. Nüüd oli siis teise maailmaime järjekord.
Eks igaüks võib ise infot otsida ent pisut tausta siinkohal.
Machu Picchu teeb unikaalseks see et peale umbes 1440. aastal alustatud ehituse ning ca. 200 hoone ( enamus küll elumajad ) püstipanemist jäeti see seoses hispaanlaste sisetungiga maha kuskil 1530ndatel ning nad ei leidnudki seda. Kui teised muistsed inkalinnad kannatasid kolonistide ümberkorralduste ( loe: purustamiste ning hävitamiste ) tõttu, siis Machu Picchu`st algehitistest on säilinud nüüdseni kuskil 70%, ülejäänud on kannatanud maavärinate tõttu. Osa on juba restaureeritud ent kuskil kümmekond protsenti ootab veel ees. Tööde kulg ei ole ehk piisavalt kiire olnud ning imestust on väärinud eelarve iga-aastane miinusepoolel olemine ehkki tegemist on Lõuna-Ameerika külastatuima turismiobjektiga, mille piletitulud liiguvad miljonites ( dollarites ). Üle tuhatkonna turisti päevas 40 dollarilise piletiga aastaringselt peaks piisavalt vahendeid võimaldama, paraku ...
Nagu paljude teistegi inkalinnadega, polnud ka siinses midagi juhuslikuse hooleks jäetud vaid kõik ehitised, nende asendid, nurgad olid täpselt välja mõõdetud ning valmis mõeldud. Iga aken, trepp ning ehitis jälgis täpselt päikeseasendit ning omavahelist harmoniseerumist. Ka ehituskvaliteet oli mõistagi äärmiselt kõrge, arvestades et majaseinte ladumisel kasutati kivide sidumiseks mõnikord õhukest pigikihti, üldjuhul piirduti aga väikeste tappidega. Kivid on teineteise suhtes niivõrd klappima lihvitud et ka praegu, ligi 600 aastat hiljem, ei suuda sinna A4 vahele suruda.
Tähtsaim ehitis on linna keskel asuv Päikesetempel, mille keskel asuva ohvritasandi valgustab iga aasta 21. juunil ( ja ainult selle päeva ) esimene päikesekiir. Miski pole juhuslik.
Meie päev algas siis öösel kell 04.30, mil alustasime teekonda mäest üles. 8 - kilomeetrist teed mööda hakkavad bussid kell 6.00 liikuma, metsavahel kulgevatest kivitreppidest jõuab pisut üle tunniga üles ronitud ning ( võimalikku ) päikesetõusu nauditud.
Kui kirjutasin et kaks eelnevat päeva olid päikselised olnud, siis põhapäev tervitas alguses uduvihmaga, mis pärast padukaks üle läks ning nii väikeste vahedega kogu päev. Ehk nagu Murphy seadus ütleb: kui miski peab kannikasse minema, siis ta ka läheb.
Seetõttu jäidki udu ning vihma tõttu paremad pildid võtmata ning täisrahuldus saamata ent pole teha midagi. Ronisime ka kõrval asuva Wayna Picchu otsa, kust üldjuhul saab ääretult kauni vaate linnale, nüüd aga nägime peaasjalikult pilvesid, milleda vahelt aeg-ajalt ka linna näha oli.
Seega, käidud sai ära ent ilmaga just ei vedanud ent see on just see vihmahooaja riskibisnes. Alates järgmisest päevast on taas päike säranud.
Ilma trotsides veetsime varemetes siiski üheksa tundi ning tagasi Aquas Calientes`isse jõudes sõime ning astusime rongi peale, mis viis meid poole maani et sealt bussiga edasi Cusco`sse õhtul kümneks jõuda.
Järgmisel hommikul vara võtsin bussi Arequipa`sse et seal üks kahepäevane tuur teha enne maalt lahkumist.
Pildil Päikesetempel.

07 veebruar 2008

Unustatud linna poole, 3. päev



Kella kaheksani kestnud une vastu polnud meil kellelgi midagi sest eelmine päev oli piisavalt raske olnud. Teine variant oleks olnud kuskil kuuest astuma hakata ent demokraatlik hääletus eelmisel õhtul otsustas esimese variandi kasuks. Pool üheksa hommikusöök ning peale seda collektivo peale, mis ootas pool tunnikest et piisavalt reisijaid koguneks.
Umbes pool maad ehk 10 km saime niisiis vähema vaevaga edasi ning bussist väljusime rahvuspargi väravas, kus oli vaja ennast registreerida. Kiire raamatusirvimine eelmiste nädalate külastajate seas kaasmaalasi ei paljastanud, valdavalt oli Argentiina ning Tsiili esindajaid.
Edasi läks siis jälle jalutamiseks, mis valdavalt toimus raudteed mööda ning seega suhteliselt siledal pinnavormil. Loodus oli ilus ning jõed voolasid kõrval.
Kogu selle neli päeva kestva matka vältel jätsid mulle lisaks lõppeesmärgile ehk Machu Picchu linnale kõige unustamatu mulje just mäestikujõed. Et tegu on aastaajaga, mil sajab ohtralt ning praktiliselt iga päev, siis on ka need jõed tasemelt kõrged ning uut vett tuleb kogu aeg mägedest juurde. Arvestades mis määrasid ülalt kõrgustikest tuleb ning millise kiirusega, siis ka jõgede enda voolutempo on kaugel maarjamaa jõgede kõrvapaitavast vulinast.
Mul pole kunagi olnud probleeme loodusjõudude austamisega ega ole usutavasti ka edaspidi. Tuli, vesi ning tuul kas eraldi seistes või mõne omavahelise sümbioosina on võimelised täpselt selliseks hävitustööks, milleks neil parasjagu soov on ning kahejalgne võib vaid kõrvalt pead kinni hoides asjade käiku jälgida.
Samamoodi ka nüüd – see raev, millega jõgi veemasse edasi liigutas, oli muljetavaldav. Kurjakuulutav kohin, mis seda kõike saatis, jääb pikaks ajaks kõrvu helisema.
Marssisime siis mööda raudteed pisut alla kümne kilomeetri ära ning jõudsime oma viimasesse ööbimispaika, linna nimega Aquas Caliente. See on ongi baaslinnaks enne Machu Picchu külastamist ning seda et turistide tõttu hästi läheb, oli koheselt näha. Saime päris hea toa ning peale söömist läksime kohalikesse termidesse, mis jäid küll Santa Teresa omadele alla ent asja ajasid siiski ära.
Muud tarka ei teinudki, sest järgmine hommik oli vaja ärgata kell neli, et päikesetõusuks unustatud linna jõuda. Kuna kaks jalgsimatkapäeva olid ideaalset ilma pakkunud, oli lootust et ka pühapäeval õnnestub linnaga tutvumine päikselise ning pilvitu taevaga ent läks paraku teisiti ...
Pildil kärestikujõgi Aquas Calientes`i kõrval.

06 veebruar 2008

Unustatud linna poole, 2. päev



Teine päev algas sellega et peale kümnetunnist magamist ning nagu selgus, ka higistamist, olin lõpuks ometi haiguse üle võidu saavutanud ning peale 60 – tunnist maadlust seljavõiduga asja enda kasuks pööranud.
Taevas oli selge, päike säras ning kahvanäo hambad välkusid naeratades. Elu oli taaskord elamist väärt.
Hommikusöök, eilsest päevast niisked ( ei soovi kasutada sõna läbimärjad ) riided selga ja menoksi. Et päevase läbitava teekonna pikkuseks oli ca. 20 km ning selle jooksul pidime tõusma vahepeal 1200 pealt 2100 peale, siis tähendas see täispikka tööpäeva.
Egas midagi, alguses natuke aega mööda kruusateed ent siis keerasime eelmises jutus mainitud inkade rajale, mida mööda alustasime mäkkeronimist. Ja väga hull see 900 m tõus polnudki, kuigi ega ilma pausideta ei saanud. Tempo suurem asi polnud ent päike säras ning ka kiiret erilist mitte.
Mingil hetkel kostus seljatagant samme ning kohalik külanaine tuiskas meist päris järsul tõusul nagu postidest mööda. Laps oli rätikuga seljas ning kummagi käe otsas pamp – oli näha et polnud esimene kord seda teekonda läbida. Sääremarjad olid küll sellised et nendega kohalikke Miss Siresäär tiitlit ei võida ning usun et karastunud reitelihastega võiks ta õhtul teleka ees vabalt kreeka pähkleid purustada. Nii möödaminnes. AbTronic`ut vaevalt siinsetes teleturu saadetes pakutakse.
Ka meie tempo oli piisavalt hea sest giidi sõnul jõudsime lõunatamisepaika 50 min enne arvestatud aega. Seal anti kokale käsk kätte ning me jäime end päikese kätte peesitama. Pere väikepoiss sai sel päeval just 8 – aastaseks ning hirmsasti soovis mu fotokat proovida. Näitasin siis põhinipid ära ja plõksimine läks lahti. Fotoajaloo klassikat just ei sündinud ent seda sünnib väga harva ka allakirjutanu käe all. Siiski usun et kohalik Jõuluvana saab enne tulevaid Jõule kirja milles palutakse tuua Canon 30D ( või mõni ärevam mudel ) ning vägagi pandav toru sinna juurde. Mina olen selleks ajaks juba kaugel, seega võib Jõulumees vaid hambaid kiristada.
Tunnine lõuna peetud, edasi. Mingil hetkel madistasime ikka päris dzhunglist läbi ning lõpuks jõudsime köisraudteeni, millega siis jõest üle sõitsime. Teisel pool jõge veel pisut ning jõudsimegi päeva kulminatsioonini ehk kohalike termideni. Asusid need mõistagi lageda taeva all ning olid mitme erineva temperatuuriga, alates külmast kuni nii +35ni välja. Rahvast praktiliselt polnud ning kaks tundi möödus ilma mingi probleemita, lõdvestades päevarännakust pinges lihaseid.
Peale terme võtsime bussi ning viimased 5 km kuni Santa Teresa nimelise külani möödusid kiiresti. Seal taaskord äärmiselt tagasihoidlikku hotelli ning õhtust sööma. Muide, välja arvatud viimase ehk neljanda päeva lõuna, olid kõigi eelnevate päevade söögikorrad hinna sees. Kuuekäigulisi gurmeelõunaid just polnud ent piisavalt maitsvat kõhutäidet küll.
Õhtusöögi ajal otsustasime et lühendame järgmise päeva samaväärset 20 km otsa poole võrra ning võtame hommikul peale kehakinnitamist bussi ning ühes sellega saame rahulikult kaheksani magada.
Kõhud täis ning sliip.
Pildil on mäe jalamil kulgev iidne inkade rada.

Unustatud linna poole, 1. päev



Cosco`st pääseb Aquas Calientes`isse ja sealt edasi iidsesse inkadelinna Machu Picchu`sse põhimõtteliselt ainult kahte moodi. Kolmas on kombineeritud.
Rongiga pääseb otse punktist A punkti B ent see on kõige kallim variant, sest riiklikul raudteekompaniil konkurendid puuduvad. Et aga tegu on Lõuna – Ameerika tõenäoliselt kõige suurema turistimagnetiga, siis võib turistidelt põhimõtteliselt ükskõik mis hinda küsida. Ja seda ei häbeneta ka teha. Hindasid ja pakette uurides pakuti päevaseid reise unustatud linna suurusjärgus 250 dollari eest ja seda madalhooajal. See on täiesti mõistusevastane hind, arvestades et pääse linna maksab 41 USD. Üle 200 dollari kuuetunnise edasi-tagasi rongisõidu eest on astronoomiline summa, olgu seal kasvõi nabatantsijad, Eesti Tissimiss või Villu Reiljan isiklikult kaasas.
Kuna aga sellist hinda küsitakse, järelikult siis nõudlust on. Turumajanduse reegel number üks.
Üks variant on see vahemaa jalgsi läbida mööda iidseid inkade radu. Kunagi, kui Cusco oli inkade impeerimi pealinn ning Machu Picchu vaimne keskus, kulgesid nende kahe linna vahel käskjalad, kes toimetasid saadetised alla ööpäevaga ühest linnast teise. Tõsi, vahepeal vahetati edastajat, kuna rada kulges mööda mäekülgi üles - alla ning oleks ühele käskjalale üle jõu käinud.
Selliseid jalgsipakette tehakse ning need on ehk kõige legendaarsemad ent ka nende hind on äärmiselt soolane, liikudes 450 dollari kandis.
Kõige mõistlikum pakett, mille mina leidsin, on samuti neli päeva kestev ent hulga vaheldusrikkam. Esimene päev sõidetakse bussiga pisut üle poole maa ning jätkatakse sealt ratastel allalaskumist ehk downhill`i. Kahel järgneval päeval toimub jalgsimatk ning neljanda päeva hommikul külastatakse unustatud linna. Pärast rongiga poole maani ning siis bussiga Cusco`sse tagasi.
Selle paketi eest taheti saada vahemikus 150 – 200 USD, tingimused igal pool samad.
Kuna nõudlust praegusel perioodil eriti pole, polnud ka soodsaima paketi saamisega probleemi. Lisaks on grupid äärmiselt minimaalsed, nagu meie oma oli kolmeliikmeline + giid versus tipp-hooajal on teinekord 20 nägu samas grupis.
Võtsime siis 150sed ning startisime neljapäeva hommikul kella kaheksase bussiga Cusco`st Chilca suunas, kuhu jõudsime peale lõunat ka kohale. Kuna ma olin veelgi täiesti põhjamudas oma füüsilise seisuga, siis proovisin vaid magada ent vahepeal kalapilguga aknast välja vaadates oli vaatepilt unustamatu. Sõit käis nimelt mägedes vahepeal üle 4000 m kõrgusel ning kuigi tee ise oli ideaalse asfaldikattega, oli tempo aeglane sest vahepeal tuli iga kilomeetri kohta üks varing tee peal ette. Mitmeid kordi mainitud vihmaperiood saab ka mägedest massid liikuma ning nii mõneski kohas oli varing alles värskelt toimunud, otsustasin koristustöid tegevate meeste tegutsemise baasil. Mõnedest varinguhunnikutest buss lihtsalt ronis üle, mitmes kohas voolas poolemeetrine veejuga üle tee – elamused olid garanteeritud.
Peale lõunat kobisime siis maha ning saime bussi katuselt oma rattad – kiivrid - kindad kätte. Olime umbes 2500 peal ning sihtpaika Santa Maria`sse 39 km ning 1300 m laskumist ehk 1200 m kõrgusel merepinnast ööbimise vastu polnud mul mitte midagi, arvestades et eelnevad ööd möödusid 3300 peal.
Ratta selga saades läks ka enesetunne pisut paremaks ning vaikselt allasõites ning puhkepause tehes jõudsime mingil ajal ka kohale. Seda peab küll ütlema, et vihma saime igas variatsioonis ( kõik v.a. puss-noad tulid taevast alla ) ning kuigi meil olid vihmaponcho`d seljas, said püksid, saapad ja ka osa üleriietest läbimärjaks. Kuivatada polnud neid mõistagi kuskil ning järgmisel hommikul märjad jälle selga – jalga.
Tee oli kruusakatteline ehk ideaalne downhill`iks ning ulja ratturina panin ikka ühest kurvist välja ka. Esihambad jäid siiski alles ning ka muid füüsilisi traumasid ei konstanteerinud. Vaimsed ilmnevad millal ilmnevad.
Nagu ütlesin, olime grupis kolmekesi ehk lisaks mulle ja Maria`le veel 20 – aastane ameerikamaalanna Leigh kelle jaoks paljud eesseisvad asjad olid ” ou mai gash sooo eksaitid ”. Paras frukt, aga neli päeva kannatas ära. Tema tulevasele mehele ( või naisele ) tunnen aga sügavalt kaasa ent ju tulevane kaasa teab mida teeb.
Ööbisime niisiis Santa Maria nimelises külas kohaliku bensuka kõrval asuvas majutusasutuses, mis oli äärmiselt spartalik ent isegi leige vesi oli olemas. Ja mida muud inimloom peale väsitavat päeva tahta võikski ?
Pildil järjekordne üle tee voolav veejuga, mille seekord ületasime ratastega.

Sacred Valley



Teisipäeva õhtul panime pead kokku ( kaks pead on kaks pead või siis siiami kaksikud ) ning tegime järgmise plaani: kolmapäeval ühepäevane tuur Cusco ümbruses ning paaris inkade varemetes; neljapäevast pühapäevani neli päeva kestev tuur mis kulmineerub Machu Picchu külastamisega.
Et tegu on madalhooajaga seoses vihmaperioodiga, siis tõenäosus et vihma iga päev kaela saame oli äärmiselt suur ent see risk tuli võtta. Teisest küljest annab madalhooaeg kliendile taaskord tingimisruumi, mida me ei jätnud kasutamata ning tegime omast arust rahaliselt päris head diilid.
Kolmapäevane tuur maksis 23 sol`i ( 8 USD ) ning päeva jooksul käisime paikades nimedega Pisac, kus olid nii varemed kui keskväljakul suur käsitööturg; Ollantaytambo, samuti linn ning varemed kõrgel mäe otsas ja lõpuks tagasisõites Chinchero nimeline linnake.
Kõige parema mulje jättis Ollantaytambo linn, kuna see oma üle 700 aasta vanuse ajalooga on kõige paremini säilinud inkalinn üldse. Ka varemed olid muljetavaldavad ning giidi jutt kuidas ehituseks kivisid teiselt poolt orgu üles vinnati, meeldejääv.
Chinchero taaskord omas kõige kõrgemat sõjameeste treeningplatood, nimelt 3800 m kõrgusel paiknevat. Mõte oli siis selles, et sellistes rasketes tingimustes treenivad sõjamehed peavad igas olukorras vastu.
Turistist sõjamees tundis hommikul ärgates et haigus on kallal ning kaalusin pikalt kas üldse minnagi sellele tuurile ent ega hotelli külmade seinte vahel mädanemine asja paremaks poleks teinud ning tegin päeva kaasa. Midagi kerget polnud sellises seisus mägedest üles ronida ning vaevalt pumpki rõõmust rõkkas ent hullemaks ka ei läinud.
Pildil Chinchero platoo.

05 veebruar 2008

60 tundi piina



Hotell Gerrado, linnaks Arequipa. 5 USD öö ja 0,5 tärni. Voodi ja laud. Mees ja läppar.
Nagu näha, osutusid ka seekordsed kuuldused mu surmast pisut etteruttavaks ning vaikus blogis tähendas ainult ühte – tegemist oli liigagi palju. Seega leinapärjad võite poodi tagasi saata, las kleebivad nendele uue kliendi andmed minu omade asemele.
Jutt jäi 29nda õhtusse, mil ma ei teadnud mida järgnevate päevadega täpselt ette võtta. Teadmatuse põhjustas Maria, kellega Nazca`s olime eri teid läinud kuna üks soovis dzhungliretke ette võtta ning üks teine, urbaniseerunud vend, pealinnas peatuda ent kokkulepe jäi selline et kohtume Cuzco`s.
Jumal tahtiski et me ( igas mõttes ) taasühineks. Jumal, nagu ka Lenin on ju alati meiega.
Rääkisin siis, milliseid variante olin kaalunud päeval reisibüroosid läbikammides ning panime järgmise viie päeva plaani paika, kuna seekord huvipakkuvad objektid kattusid.
Ja siis sai üks mees haigestumisega hakkama ning mäestikutõbi soroche üllatas täielikult ning ettearvamatult. Kui Quito`s ning üleüldse Ecuador`is olles oli kõrguse tõttu raske hingata ning valitses jõuetus, siis seekord tuli esile kogu soroche laiaulatuslik menüü: peavalu, oksendamine, unetus, nõrkus, söögiisu puudumine + lisaksin omalt poolt veel 24h ööpäevas kestvad külmavärinad + täielik eluisu puudumine. 60 tundi ehk kaks ja pool järgmist päeva kõndisin ja tegutsesin kui unes. Palavikule, mis tõenäoliselt oli päris kõrgegi ( mehed end ei kraadi ) ei mõjunud usutavasti hästi ka öine +12 kraadine toatemperatuur, kuna maju me siin ei küta. Jõudu oli sama palju kui 5-aastasel tüdrukul ( jätame nüüd naismaadlejate tütred heaga välja ) ning kalapilk ees, tundus tulevik tumeda ning mõttetuna. Ei uskunud et sellisesse auku vajun ent eks ikka ole nii et komeedina taeva lendamiseks on alt vaja hoogu võtta.
Aga katsun lähitulevikus pikemalt viimaste päevade tegemistest kirjutada. Muidu jään nimelt ajahätta, sest ka homme lähen järjekordsele kahepäevasele tuurile.