Esimene päev: Isla del Pescado i mucho sal *

Kui meie reisibüroo halli värvi, 293 364 km läbi sõitnud ning paremad päevad eelmise aastatuhande viimasel kümnendil näinud, Land Cruiser ukse ette vuras, olid teiste tuurid juba alanud.
Väljasõit suundus kella poole üheteistkümnest sujuvalt lõunaks ning selleks ajaks oli teiste firmade hinnanguliselt paarkümmend tshiipi oma tolmul juba laskuda jõudnud. Sain aru küll, miks osad bürood eile rõhutasid et nemad sõidavad TÄPSELT kell 10.30 välja.
Vahet pole, nagunii oli kolm pikka ning väsitavat päeva eest ja tunnike hilinemist maailma hukatusse ei aja, vähemalt meie variandi puhul täna.
Asjad katusele ning autosse. Rühm oli põhimõtteliselt seitsmeliikmeline ehk üks Venezuela naine oli oma 5-aastase tütrega. Muud liikmed olid kolm Kolumbia mustanahalist naisinimest, üks Argentiina kutt ning allakirjutanu.
Juht võttis mütsi peast, lõi risti ette, suudles kaelas rippuvat kuldristi, müts pähe tagasi ja gaasi.
Esimene stop oli soolamuuseumi juures, kus oli võimalik nii soolast maju pildistada, kui samast materialist suveniire osta. Paarkümmend minutit seal ja järgmiseks liikusime juba järvele endale.
Kui nüüd kuiva faktipuru pisut poetada, siis 3653 m kõrgusel merepinnast paiknev 12 000 ruutkilomeetrit hõlmav ( ehk teisiti veerandi eesti territooriumist ) maailma suurim soolajärv on üks osa ennemuistsest gigantjärvest, mis Lago de Titicaca`ni välja ulatus. Soolakihi paksuseks öeldakse olevat 2 – 12 meetrit ning kuivadest kohtadest on järv sile nagu beebi pepu. Loodan et ma nüüd endale väga kõvasti endale vett peale ei tõmba väites et nii autode, kui mootorrataste ( tõenäoliselt ka eeslirakendite ning naisekandmise ) kiiruserekordid on just soolajärvedel püstitatud.
Järvel siis oli tõesti vesi peal nagu räägiti ehk meie auto sõitis umbes 20 cm veekihi sees koos teiste maasturitega suunaks üks soolahotell ( või midagi sellist ). Seal siis kohustuslikud pildid ning nüüd läksidki meie teed teistega lahku ehk nn. ecoreisi autod keerasid kõik tagasi Uyuni poole, pannes ühes sellega punkti kogu soolajärve osale.
Meie auto keeras nina aga Isla del Pescado ehk kalasaare suunda et seda külastada ning sealsamas ka lõunat süüa. Vett lendas endiselt kui horisondi poole sõitsime ning mingil hetkel magas mind arvestamata kogu autotäis reisijaid, juht kaasa arvatud. Kuna juht magas roolil ( ehk suund püsis otse ) ning imelikul kombel ilma püsikiirusehoidjata sõites ka kiirus ei vähenenud ( kuigi magades peaks ju lihased lõtvuma ) , siis vaatasin ma seda aktsiooni naerdes pealt. Kui juht üles ärkas, algas ka kuiv järveosa peale ehk vett oli ainult ranniku ääres ning keskelt ( kõrgemal ? ) sile kui eespool nimetatud väikelapse kehaosa.
Kiirus vees ei olnud ehk üle 40 km/h ( spidokas meil taaskord ei töödanud ) ent kuival pinnal panime tõenäoliselt sajaga.
Jõudsime siis kalasaareni ning see oli täpselt selline, nagu lugenud olin ning mistõttu mõned dollarid rohkem maksin. Saar, kus jutu järgi kasvavad kümne ja rohkem meetrised kaktused osutus saareks kus kasvavad kümne ja rohkem meetrised kaktused. Novembris kodunt reisile lahkudes ütles ema ( suur kaktusefänn ) et ilma kaktusepiltideta pole mõtet oma nägu nagu koju näidata. Et peavarju ei kuku. Paar närust pilti olen nende kuude jooksul saatnud ent need kindlasti teab-mis-kõva valuuta Raplamaal pole. Nüüd seevastu klõpsisin hoolega ning usun et koju minnes on mul tõhusad argumendid käisest tõmmata.
Samas siis sõimegi juhi keedetud kruupi, loomaliha ning värsket salatit ning edasi. Süües märkasime et : kurat, soola pole, maha jäänud ...
Mingi aja saime taaskord kuival pinnal sõita kuni algas veeosa kaldani välja. Kaldal paarkümmend kilti sõitu kuni vastu tuli maailmalõpu välimusega San Juan`i küla ning selle keskel asuv majutusasutus, kui selle kohta nii võib öelda. Vahet pole, vähemalt on soe vesi ning elekter olemas. Ma ei maini neid asju lihtsalt niisama, nimelt homses ööbimiskohas vastavad mugavused puuduvad. Katus on. Loodetavasti.
Ent homset oodates ...

* Kalasaar ja palju soola.