28 august 2009

Liikluskultuurist ja muust



Olen sunnitud pisut omi sõnu sööma.
Mõni aeg tagasi olin veel seda meelt, et ukrainamaal pole lootustki oma anarhialaadsest olevikust helgemasse tulevikku teed leida ent päris nii see õnneks siiski pole. On näha märke arengust ning suunast tsiviliseeritud arengumudeli poole.
Rooli taga viibijale on suurimaks muutuseks nende paari aasta jooksul nagu juba varem märkisin, liikluskultuuri tõus. Mõttetut tõmblemist on palju vähem ehkki see pole üldse ära kadunud. Turistile tuleb ju ikkagi koht kätte näidata ning seda tehakse nii siin, kui ka näiteks Tallinnas, kus põtradele tutvustatakse kohalikke sõitmistraditsioone.
Jalakäijad on samuti teinud suure arenguhüppe juhtide silmis ning neid aktsepteeritakse täiega vöötradade piirkondades. Kui varem oli jala kulgev liikleja pigem sihtmärgiks ( vanamuti eest 5 poitsi, noor ema koos lapsega 10 poitsi + vankri eest 2 juurde + järgmisele levelile ), siis nüüd peatutakse ning lastakse jalakäijad ilusasti oma teed minna.
Loomulikud pole muutused toimunud lihtsalt niisama vaid suurte kampaaniate käigus kus lisaks kõvasti suurenenud trahvidele ka ulatuslikke patrull-reide korraldatakse. Kui näiteks turvavööta võib siiani sõita ja seda ei loeta väga suureks patuks, siis jalakäijate mitteaustamine või kollase/heleroosa ajal ristmiku ületamise eest saab juba parajalt ning õige ka.
Muidu läheb vaikselt, reede käes.
Ei oskagi täpselt öelda, kauaks siia jään ent 1. septembrini nüüd vähemalt.
Ilmad on meeletult kuumad olnud. Auto termomeeter näitab pärastlõunal +33+34 ning veel südaöösel on celsiuseid 23 ja rohkem. Ma ei saa aru – Paides oleme või ?
Pildil olevaid „ puust ja punaseks „ hoiatavaid postamente on äraoldud aja jooksul päris palju suurte teede vahetusse lähedusse tekkinud.

27 august 2009

Dessant maale




Nagu mainitud, tähistas ukraainamaa esmaspäeval, 24ndal augustil oma Iseseisvuspäeva ehk rahvakeeles oli riiklik püha.
Seega, pühapäeva õhtupoolikul pisut aru pidanud, laadisime kogu mustlaslaagri auto peale ning võtsime ette teekonna Izjaslovi, 200 km kaugusel asuvasse Natasha vanematekodusse. Nii omavahel öeldes pole ilma seal käimata oma ukrainamaa reisi mõtet ette kujutada sest allakirjurtanu võetakse alati kui kadunud poeg vastu.
Jõudsime kaheksa ajal kohale ning iseenesestmõistetavalt ootas ees laud nagu äke.
Taaskord muljetamised, jällenägemisest tulvil emotsioonipuhangud, minutilised toostid jne. Nagu alati siiani ning nagu tõenäoliselt elu lõpuni olema saab,
Järgmisel hommikul vara djadja Vitjaga jõe äärde võrke välja võtma ning tema kurikuulust uhaa´d vaaritama.
Olemata suurem spetsialist, usun et mõiste “ maal vanaema juures “ on kasutusel igas keeles. Kuidas ka ei taha ning vastu ei aja ( su protesti ei peeta lihtsalt mitte millekski ). ilma + 5 kg nädalaselt komandeeringult vanaema juurde tagasitulek ei õnnestu sest “ sa oled nii kõhnaks jäänud “ ning “ kuidagi kahvatu oled - las ma teen sulle midagi maitsvat “ .
Õnneks piirdus meie desaant vaid kahe ööga, muidu oleks asi taaskord kontrolli alt väljunud, sest lauake kattis end praktiliselt ööpäev läbi.
Natasha vend Sasha oli ilusasti tuhvi alla saadud. Kaks aastat tagasi augusti viimastel päevadel käisime ukrainamaa külaeluga tutvumas ning veetsime traditsioonilist enne pulmi peetavat svatanja-pidu. Sama aasta septembris olid siis pulmad ning selle aasta veebruaris sai noorpaar järelkasvu väikese Sofia näol. Karmi käega külapruut oli Sasha ilusti oma pilli järgi tantsima pannud ning mees kepsutas täpselt nii kuidas parasjagu vaja. Usun sellegipoolest et noormehe peas keerlesid kaks tuhvlialuste põhilist mõttekildu: „ Kust ma ikka parema leian ? „ ning „ Tegelikult olen ma ju õnnelikult abielus „ . Samas, olles praegu 26-aastane, polegi enam teab kui palju kannatada – ka Ukrainas on meeste keskmine eluiga alla 60 aasta ( juhul kui karm külapruut muidugi enne maha ei löö ).
Päris korraliku ämbrisse oleksin ka astunud ent paar vastavat varasemat kogemust sundisid õigel ajal suu kinni hoidma. Vaatasin pruudi kehaehitust ning kuna see tundus piisavalt ümar olevat ( nii 5-6 kuu, ütleksin oma diletandi arvamusega ) arvasin et ta on taaskord n-ö. käima peal. Veebruaris sünnitanud ning uuesti detsembris – oleks vist teoreetiliselt võimalik. Ei hakanud asja kohapeal täpsemalt järgi pärima vaid küsisin tagasiteel Natashalt et kuidas on ? Eip, ei pidavat olema. Lihtsalt seal suguvõsas on naistel suur söögiisu ning see olevat asjade loomulik käik.
Nüüd on juba teisipäeva õhtu, tagasitee rataste all, kamandasin Mykola pulti ning üritan ise tagapingil olles ukraina auklikele teedele vaatamata klaviatuurile pihta saada.
Pildil näitab djadja Vitja Mykola´le milline selle kala silm oli kes eile hommikul ( kurat ) konksu otsast jalga lasi.

Gomel - Vinnitsa pisut üle 500 km



Ainsaks politseikontaktiks Valgevenes veedetud päevade jooksul jäi lahkumise hommikul kell 06.03 Gomel´i äärelinnas aset leidnud dokumentide kontroll ent kuna dokumendid olid taaskord arusaadavas keeles, piirdus seegi kord toiming mõne loetud sekundiga.
Kaks aastat tagasi kihutasin Gomel´ist otse alla, 40 km kaugusel asetseva piiripunktini ent soovides seekord naabermaa Tsernigov´it ent eelkõige Kiiev´i hommikusi ummikuid vältida, otsustasin kaarti uurides hoopis alguses Bresti poole tulistada ning viimaseid kilomeetreid heatasemelisi valgevenemaa teid mõõta.
Kalinkovits´i asulas kogu järelejäänud rahvusvaluuta eest bensuiini juurde ning suund alla - piiri poole.
Jõudnud pisut enne kaheksat piiri äärde, oli ees ca. 40 autost koosnev järjekord, mis lahenes umbes tunniga ning tasunud 30 USD suuruse transiidimaksu ( pari päevaga riigis hakkama saades maksu pole, kuni nädal on 10 USD ja sellest edasi 30 ) olingi maalt väljas. Kümmekond km eemal ootas juba ukrainamaa piiripunkt kus tööd tehti neiele omase mõõduka tempoga. Tähendas see seda et oodata tuli pea kaks tundi ehkki autoderivi palju pikem just polnud. Tagantjärele tarkusena soovitas piirivalvur mul järgmine kord asjade üle pisut rohkem mõelda ehk eesti keeles maksnuks ma neile 5 eurot oleksin järjekorra ette saanud, maksnuks 10 eurot - poleks vaja olnud autost välja minnagi ning formaalsused hoidunuks loetud sekunditega. Praegu kaotasin kaks tundi ning loetud auto käivitamised - paarimeetrised edasisõitmised.
Kuskil siin on oma tõde ka peidus.
Ukraina piirivalvur oli esimene tegelane selle reisi jooksul kes mu postsovetlikes riikides stabiilset kasutust leidvat kodust aadressi Tallinn, Ulitsa Lenina 75-12, ei uskunud. Muidu läheb see puhta kullana nii võõrastemajades, piiril kui ka igalpool mujal, kus aadressi küsitakse.
Tema kergitas imestuseks kulme ning nentis et vaevalt meil enam sellenimelisi tänavaid leidub ning ärgu ma tehku nalja. Ütlesin siis ok - üritasin tõesti asju ilustada ning tõeline aadress on Jõeääre Põik 75-12. Kirja läks Ulitsa Lenina.
Maale sissesaanud, polnud muud kui ligi 350 km allapoole kihutada et Vinnitsasse jõuda.
Üks asi mida tähendasin - hull linnavälistel teedel aset leidev sahmimine oli kadunud ning alguses ei osanud sellele mingit seletust leida. Kui varem kütsid kõik, alates hoburakenditest kuni mosseomanikeni, teel 100-110 sõitvast turistist mööda, siis seekord mitte. Mõnedel headel teelõikudel ( nii imelik kui see ka pole - ka selliseid esinev siinsel maal ) kasutati hoopis turisti frontmännina võimaliku miilitsapatrulli puhuks. Miilitsaonud olid siiski pühapäeva keskpäeval kodus, datshal, järgmisel päeval aset leidvat riigi Iseseisvuspäeva ette valmistamas või midagi muud kasulikku tegemas - näha neid igal juhul polnud.
Teinud paaris asulas peatusi, jõudsin sihtpunkti peale kella kolme ning jällenägemiserõõm oli mõistagi suur. Kaks aastat oli kui lennates läinud ning osad asjad muutud osade samaks jäädes.
Selgus ka kohalike rull-nokkade vaoshoituse põhjus asulavälistel teedel. Vahepealsete aastatega olid nimelt trahvid läbi teinud märgatava tõusu ning endise mõnekümnekroonise trahvisumma asemel saab kiiruse ületamise eest suurusjärgus 500 EEK algavaid miilitsa tänukirju. Lisaks sellele ei tohi miilitsad kohapeal enam sularaha vastu võtta ehk korruptsiooni on asutud kõva käega ohjeldama. Eesti keeles tähendab see siis et pistise summad on millitsapatrullide riski kasvades mõjusalt tõusnud.
Pildil Ukraina piiripunkt.

FK Gomel - FK Granit 1:1



Kuulus Soome suusahüppaja ent veel kuulsam elufilosoof Matti Nykänen on lisaks muudele pärlitele nentinud kord nagu tuleks talle hüppemäest äratõukehetkel selline imelik bon voyage - tunne, justkui oleks ta siin juba enne olnud ning vastavat momenti kogenud.
Mul vastupidiselt temaga tekib vastavates situatsioonides déjà vu ilming - on nimelt hetki mis praktiliselt üks ühele elus korduvad.
Alustanud teekonda pealinnast, läbinud 320 km ning jõudnud kella kolme ajal Vene ja Ukraina piiri ääres asuvasse Gomel´isse, sõitsin kõigepealt raudteejaama juurde kust sain puhketoa enda käsutusse taskukohase 15 000 rubla eest.
Mõne tunni pärast sundusin äärelinna staadionile et kaasa elada homse põhimängu FK Gomel - FK Granit duublite etteastele nagu ka kaks aastat tagasi. Siis kirjutasin et kuldhammastega veteranid istusid mu taga, lasid kahe suupoolega sihvgadel krõbiseda ning kirusid mängu. Sama kordus ka nüüd selle vahega et meie read olid hõrenenud ning kahtlustan sügavalt justkui oleks osad meist selle kahe aasta jooksul juba mullatoidule suundunud. Nii see aeg läheb, ütleks osad seepeale.
Õhtul ööklubi Plaza laks jne.
Järgmisel päeval jalutasin linnas, mis algava kooliaasta ootuses kõikvõimalike putkadega ehitud oli, pakkumaks koolilastele vajalikku staffi alustades Aleksander Rybak´i näopildiga vihikutest ( autoritasu mõistagi makstud ), lõpetades pintsakute - pluuside - seelikutega.
Hommikul käisin soetasin ka mängupileti 6000 rubla eest peatribüünile ning kell 17.00 algavale mängule kohale.
Kodumeeskonna sarjatabeliseis võiks ka parem olla ning tõele auandes riputakse väljakukkumistsooni läheduses ehk iga punkt on väärtuslik.
Sellest paraku kodumeeskond aru polnud saanud sest mitte eriti kõvatasemelise FK Granit´i vastu võeti asja äärmiselt pealiskaudselt. Brasiilase Kalizuri poolt löödud avaväravele 21. mänguminutil oleks kodumeeskonna poolt vähemalt neli võidud lisada ent ei. Kasvõi samal brassist ründemehel oli kaks surmkindlat võimalust ent ta pidas ühel korral vajalikuks naabreid 9. korrusel tervitada ja teisel päästis külalismeeskonna värava latt.
Ja nagu ikka sellistel puhkudel, alustasid külalised peale puhkepausi kerget pressingut mis 74. minutil ka vilja kandsid. Lõpp-seis 1:1 ning väga võimalik et Gomel´i moodsal staadionil elatakse järgmisel hooajal aste võrra madalama liiga mõõduvõtmistele kaasa.
Meistrivõistlustel ju mänguvoore veel on ent samasuguse ättitudiga jätkates terendab kodumeeskonnal kukkumine ees.
Õhtul traditśiooniline klubilaks ning kell kuus järgmisel hommikul alustasin sõitu Ukraina poole.

22 august 2009

Batka ( isake ) Lukashenko



Pisut enne esimest ( ning seni mõistagi ka viimast ) võimuletulekut `90ndatel ütles seni ainuke ametlik Batka naine ja kahe vanema poja ema Galina intervjuus umbes järgmist: Noh, meie Sasha on ju selline tuulepea et ei pea õieti ühelgi töökohal pikalt vastu.
Tõenäoliselt võib järeldada et tuulepäisus on kadunud, sest isake on võimul püsinud juba 14 aastat.
Galina ise, tehes veel paar mahlast avaldust, deporteeriti kodukülla kus tegeleb külalaste harimisega ning meediast hoiavad teda julgeolekujõud eemale.
Kahtlemata on siinses riigis ühe mehe võim, nimetagem seda diktatuuriks või millekski muuks. Samas ma pole kindel kas see ikka on nii halb, mõtlen maale ja rahvale tervikuna. Olen rääkinud paljude kohalikega ning üldjuhul ollakse oma eluga rahul. Kohalikud, kes kas turisminduse eesmärgil või ärialaselt naabreid Venemaad ja Ukrainat külastavad - leiavad siinse keskkonna siiski elamiseks parema ning turvalisema olevat.
Fakt on see et rahulolematuid leiab alati. Tiit Madisson sõdib iga riigikorra ajal keskvõimu vastu, olgu see nii ideaalne kui tahes - mõni on lihtsalt ametilt oportunist.
Sama on ka siin. Ma ei tea näiteks, mille poolest on tavainimese elu näiteks ukrainamaal parem, kus valitseb totaalne bardakk ning kuritegevuse protsent on kõrgem kui ta olla võiks. On selles riigis siis rohkem demokraatiat ? Jah, on tõenäoliselt vastus. Hoolitsetakse oma kodanike ees rohkem ? Ei, arvan ma.
Muidugi, võtame näiteks äritegevuse valgevenemaal - see pole maailma kergemate killast. Kuna batja on ise suurekaliibriline ärimees, vastutades ainuisikuliselt nii riigi fiskaalpoliitika üle kui määrates valuutakursse, on kõik tähtsamad ekspordi-impordi kanalid tema ning poegade käes. Väikeärimehele on maksuseadused niivõrd segaseks aetud et pole mingitki võimalust maksupolitsei käest pääsemiseks juhul kui see otsustab ( tellimuse peale mõistagi ) uksest sisse sadada. Riiklik “ hinnakomitee “ jälgib tähelepanelikult et juurdehindluseprotsent suurem kui 30 poleks jne.
Kõik see vastab tõele.
Soovides mõnda suurt kaubanduskeskust äärelinna rajada, oleks maalapi saamiseks mõistlik riigile väike vastuteene teha mõne kultuuri- või spordirajatise näol. Käsi peseb kätt, jalg jalga.
Batkal on ka kolmas ametlik poeg, kes on praegu eelkooliealine ent koos poja emaga neid koos ei nähta. Pealikule meeldib olla kukk kanakarjas ning pereisa imidz ei aita sellele väga kaasa.
Seevastu naudib ta üritusi nagu Miss Valgevene ning erinevaid modellivõistlusi et siis 18-25 aastaste noorte võistlusest osavõtjadega pärast koos n-ö. maha istuda. Seetõttu ei vaibugi sahinad justkui oleks ta omi geene rohkemgi paljundanud kui kolme poja võrra.
Liidrina on ta karismaatiline ning kõnepidajana veenev. Seda saavad kohalikud õhtuti teleri vahendusel uudisteprogrammist näha, kus teinekord 80% eetriajast batka päevastele tegemistele pühendatakse. Ja seal saavad vastu päid-jalgu kõik, kes selle ära teeninud on: nii Venemaa, Gruusia, Euroopa Liit, kui kohalikud tehasedirektorid, kes toodavad mõtetut kraami mis isegi koduturul kaubaks ei lähe.
Umbes kuu aja pärast peetakse ühes valitud rajoonikeskuses riikliku lõikuspidu ning konkreetsel aastal valituks osutumine on kui tsäkk-pott sellele kohale. Suure pealiku tulemise puhuks vuntsitakse kõik särama, lüüakse läikima kuni selleni et asfalt saab isegi öösel prozektorite valgel uue katte, kui ajagraafikust maas ollakse.
Mõistagi otsustab batka ainuisikuliselt ka riigi välispoliitika üle, flirtides vaheldumisi nii Venemaa kui ELga.

Uus Monte Carlo ?



Eesti kapitali ringi sõites silma ei ole hakanud ühte erandliku näidet arvesse võtmata.
Maarjamaa suurim, O-tähega algav kasiinodekett omab kuulu järgi nelja asutust Minskis. Mina nägin neist kahte ehk üks paiknes ühe suurima kaubanduskeskuse Expobel´i ruumides ja teine koheselt Moskovskoe bussijaama vastas, naabriteks niigi soliidsed partnerid kui Porsche ´ja Bayerische Motoren Werke üks pealinna esindustest.
Turg on kindlasti soodus sisenemiseks ning arvestades naabermaades toimuvat ka kasvupotensiaalilt atraktiivne.
Nii Venemaa, kui Ukraina on asunud oma kasiinodeäri sektorit piirama et mitte öelda ära kaotama. Venemaal on plaanid sellelaadne meelelahutus koondada ainult teatavatesse krai´desse ent andke andeks, kes lisaks omadele kuhugi Krasnodari või Altai krai´sse sul mängima sõidaks ?
Batka istus laua taha maha, liitis 1+1 kokku ja sai vastuseks tõenäoliselt päris palju.
Igaljuhul esialgne plaan oli tal koondada kõik linna kasiinod Karl Marx´i tänavale ning see elanikest täielikult tühjendada, oli ju aasta tagasi antud määrusega elumajades paiknevatel lõbustusasutustel peale kella 23 õhtul keelatud tegevust jätkata.
KM tänavale siiski Eldoradot rajada ei õnnestunud sest seal elasid paar tegelast kelle väljatõstmine poleks isegi Batkale head tähendanud nii uskumatu kui see ka ei tundu.
Uus plaan näeb nüüd ette Minski lennuvälja juurde rajatava puhtalt kasiinolinnaku, kus kehtiksid omad seadused. Muuhulgas oleks kauplemine maksuvaba, välismaalastest mänguritelt ei nõuta viisat jne.
Venemaa rahvaarv on pisut alla 150 ja Ukraina oma ligi 50 miljonit ning arvestades nende maade kodanike hasartmängulembust - on ideel jumet. Pluss muidugi lääne mänguturistid ja baltimaade omad.
Loomulikult, mõttest teostuseni ning teostusest omakorda asja käimaminemiseni läheb aastaid ja aastaid aega ent suurelt mõeldes saavad ka suured asjad teoks.
Batkast endast pikemalt järgmine kord.

Minsk: kokkuvõtvalt.



Pealinnas veetsin seekord viis ööd ning teised viis oleks läinud sama hooga.
Teiste Valgevene linnadega on nagu on - need kas meeldivad või ei ning korra neid näinud saab igaüks ise järeldused teha, kas on soovi tagasi tulla. Minsk usun, meeldib siiski kõigile.
Ajalooliselt pole linnal midagi pakkuda, pommitati see II Maailmasõjas ju pea täies ulatuses maatasa ning paar ainukest kvartalit on pärit 19. saj lõpust. Fakt, et linn on peale sõda praktiliselt nullist üles ehitatud, on siiski minu arvates ainult positiivne. Esmakordsel külastamisel mõjub linn massiivsena, sest hingamisruumi on küllaldaselt.
Tänavad on laiad ehk ummikuid näha ning kogeda ei õnnestunud. Liikluskultuur on viisakas ning tõmblejaid kohtab harva.
Üks millele kohe esimestest päevadest üleüldse Valgevenes tähelepanu kinnitasin - autodel puuduvad toonitud klaasid. Võib vaid ette kujutada sohvrite sisemisi tundeid kui kaks aastat tagasi Batka ukaasist teada said ning nii mõnelgi tõenäoliselt värskelt mafia-look´i saanud masinast taaskord läbipaistav teha tuli. Kiru palju tahad ent toonkiled tuli maha rebida.
Venemaal näiteks ( ning ärgem mõistagi armast ukrainamaad unusta ) tooni praktiliselt palju tahad ning võimalust ei jäeta kasutamata. Eeskirjades on muidugi et esimesi külgklaase üle teatava piiri toonida ei või ent paljudel mentidel ikka mõõteriistu kaasas on ning 100 rublane ( 35 krooni ) trahv pole see, mis mehi värisema paneb. Kõige kõvemad vennad ( tavaliselt Vaz 2105 omanikud ) toonivad ka esimesi tuuleklaase ning sisse vaadates pole võimalik kindlaks teha, kes rooli taga on - põmm-pea või ahv. Ei kujuta eriti ette kuidas sellistes akvaariumites pimedas sõita on ent see pole ka minu probleem.
Nüüd läks jutt pisut Minskist kaugemale.
Linnas on palju rohelust ning see on eeskujulikus korras. Üleüldse kogu maal on rohkelt lillepeenraid ning need on alati hooldatud. Ma arvan et siin on kaks varianti ehk kas neid rohitakse peremehelikult või Valgevenes umbrohi lihtsalt ei kasva. Kahtlustan viimast.
Ühistransport on praktiliselt tasuta ( 600 rubla - 2.40 kroonides ) ning masinapark väga heas korras. Metrool on kaks liini ning plussiks siinse linna puhul see et pole vaja sadu meetreid pikki eskalaatoreid mööda maa alla sõita - piisab paarist trepiastmest.
Minskilased ise põevad teatavat alaväärsuskompleksi. Nende meelest pole neil midagi välismaalastele müüa ning nad ei suuda aru saada, miks mõned hullud siiski tee linna on üles leidnud. Tegelikkus on siiski pisut teine ning näiteks minu linnade top - 10 on Minskil kindel positsioon. Fakt on see ning olen sellest ennegi rääkinud et kohad, mis hiilgavad saksa pensionärprouade rohkuse üle, tuleks vahele jätta ning siinses linnas saab seega veel pikka aega rahulikult hingata.
Olen mitmel korral selle reisi jooksul mõelnud et on kahetsusväärne, miks Valgevene jätab turismimaastikul end positsioneerimata ning nn. “ müümata “ ent kas see ikka on ?
Kas tõesti oleks parem kui saksa ( soome, eesti ) numbrimärkidega lumpenit täistopitud bussid siin vooriks ning riigist taaskord ühe turismipõrgu teeks ? Vist siiski ei.
Muidugi, turistide taskust tulevad valuutavood jäävad saamata ent alati on võimalus mõnele kitsamale turismigrupi orienteeruda, nagu Batkal nüüd plaanis on.
Sellest siiski järgmine kord.

20 august 2009

Stalini rindejoon



Ma pole suurem asi militarist ning Eesti vs. Läti kilusõja puhkedes kütaksin kummipaadiga Hiiumaale peitu. Sõdigu ise.
Kindlatest patsifistilistest veendumustest hoolimata on kasvõi praeguse ringreisi ajal nähtu ning kogetu saanud idanema teatava austuse külastatud riikide vastu. Isamaasõja mälestusmärke, tanke, lennukeid, igavesi tulesid on palju ning need on suurepäraselt hooldatud ning alati, rõhutan alati, värskete pärgadega kaunistatud.
Igaüks võitles oma veendumuste järgi ning olenemata sellest kumma poole ta võitlusväljal valis, oli üksik sõdur siiski ainuüksi õrnaks rohulibleks suurte poiste mängudes. Seda tähtsam on austus langenud võitluskaaslastele, kes kas siis ettevaatamatust lollusest või kangelaslikuse läbi oma elu kodumaa eest andsid.
Stalini rindejoon läbis teatavasti kogu mandrit, alates Karjalast ning lõpetades Musta mere rannikuga ning selle ehitust alustati ju 1920-ndatel. Minskist 30 km kaugusel asuv ning 2005 a. suvel Isamaasõja võidu 60ndaks aastapäevaks avatud Stalini rindejoone ( Linja Stalina ) sõjamuuseum ei asu selle rindejoone kulgemisraadiuses ent kõik ei peagi siin elus üks ühesega kattuma.
P 28 teed Leedu poole sõites ning Zazlavi asulast läbi saades, pole võimalik kohast mööda sõita sest muljetavaldav tank kõrgub mäe otsas ning raketid on oma tipud samuti taeva poole sirutanud.
Sissepääsuks on vajalik lunastada 12 000 rublane ( alla 50 krooni ) pilet + 3000 rubla auto parkimise eest poomi taha. Peale seda avaneb külastaja ees kompleks, mis vähemalt allakirjutanule oli ennekogematu.
Kümneid tanke, lennukeid, kahureid, raketikandjaid, radareid, varjendeid, teenindavat autotehnikat jne. jne.
Hingelt militaristile jätkuks seal tõenäoliselt mitmeks päevaks tegemist, mina sain 3 tunniga hakkama.
Lisaks on võimalik sõduriputru süüa või po sto grammu enne rindeleminekut teha.
Saab kaevikutes joosta, õhutõrjekahurite pealt mõne lendava raudlinnu sihikule võtta ning kommandokeskuses rindestrateegiaid paika panna.
Suurima elamuse saab siiski enne väljapääsu asuvas lasketiirus kus on võimalik endale laskerelvaks valida kas vint, mõni tavalistest automaatidest, väiksem kuulipilduja või vana kooli tapamasin nagu loo autor tegi. Üks paukpadruniga lask 3000 rubla, 5 vastavalt 15 000.
Ja ehkki ma rõhutan veelgi, et sõjandus ning allakirjutanu kulgevad erinevaid telgi pidi, sai käes tärisev kuulipilduja näo naerule. Ju meis kõigis siiski väike sõjard peidus on.
Pildil Hull Partisan.

19 august 2009

Linna sümbol



Tähtsaimaks linna sümboliks on seda tõenäoliselt patt kutsuda ent koloriitsemaks viimase aja uusehitiseks päris kindlasti.
M2 teed pidi linna sisse sõites on võimatu mitte märgata kolm aastat tagasi avatud uut Rahvusraamatukogu.
Pimedal ajal on märkamine võimatu sest ümarat kera, mis tuledesäras pilku kõidab, ei saa hoomamata olla. Ma ei tea kuidas kohalikud seda kutsuvad ent palju muid variante kui “ diskopall “ sel olla ei saa. Õhtusel/öisel ajal särab kogu kera tuledest ning need muudavad teatava tsükli tagant ka värvi.
Nagu mujalgi maailma avarustes kõige uue ja radikaalsega, oli ka sellele ehitisele algselt palju vastaseid ehk kas ta ikka sobib ning miks just selline.
Olen ennegi siis blogis kirjutanud ( näiteks seoses planeeritava Eesti Rahva Muuseumiga ) et sellised omanäolised uusehitised lihtsalt tuleb jõuga ära teha. Identseid ja sootuid klaaskuubikuid oskab meist igaüks genereerida ent ehitisi mis linna üheks sümbolitest saada võiksid, mitte iga Jüri.
Selge on see et mingi osa ühiskonnast on ja jääb tagurlikeks, kes alati eelistaksid minna kuldset keskteed ning piire mitte lõhkuda. Seetõttu tulebki teatavad otsused jõuga läbi suruda ning vaatamata koerte haukumisele karavaniga edasi liikuda.
Kui kasvõi praegusel ajal vaadata tõenäoliselt ühe populaarseima suveniiriartikli - külmkapimagnetite - valikut siis ca. poolte peal on teemaks raamatukoguhoone oma erinevates variatsioonides. Kirikuid, kloostrimüüre jne. on paljudel linnadel, kerajast raamatukogu ei.
Kohalike pahameele kutsus mõistagi esile ka rohkete subbotnikute ehk vana kooli laupäevakute esinemine, sest linnaelanike panus ehitise valmimisse oli suur.
Mina olin alguses seda meelt et kogu hoone on lugejate päralt ent päris nii see siiski pole. Külastajate käsutuses on kolm alumist korrust ning kogu kerajas osa kuulub arhiivile.
Esimest korda maja külastades on vajalik liikmepilet teha, mis maksab 6500 rublat ja kehtib viis järgmist aastat. Peale seda avanevad su ees arvukad lugemissaalid, õdusad nahkdiivanitega nurgakesed kus lugeda, kohvik ja internetikeskus. Kojulaenutus toimib ning ca. 20 minutiga on kliendi käsutuses ükskõik milline arhiivist leiduv teos.
Omaette elamuse saab muidugi 23. korrusel asuvalt vaatetasandilt, kuhu saamiseks tuleb siiski maja taha jalutada ja peale 3500 rublase pileti soetamist eriliftiga sõita. Õhtusel ajal, tuledesäras linna vaadates on rahuolu avaneva vaate näol garanteeritud.
Eikä siinä vielä kaikki.
Kuna maasvedelev raha on vaja üles korjata, siis on pimedal ajal võimalik hoone peale oma reklaami või sõnumit paigutada. Tekst on 9-meetriste tähtedega ning jookseb paremalt vasakul, tehes kogu hoonele tiiru peale ja jätkab hoone peal keerlemist kuni reklaamiraha jätkub.
Näiteks kui keegi soovib avaldada järgnevat teksti: “ Kallis Peeter. Armastan sind palavalt ning olen truu surmani. Sooviksin sinuga abielluda ja saada hästi palju ühiseid poiss-lapsi ent neist samamoodi eeskujulikke keiinimesi kasvata. Sinu Toomas “, siis usun et see osutub võimalikuks.
Reklaamihind on 70 000 ( 275 EEKi ) rubla minut.

Coachsurfing.com



Patupesadest pisut peale kuut hommikul naasnuna, võtsin kiired dushid ja magama. Und polnud vaja kaua oodata ning isegi toanaabri suhteliselt korralikele volüümidele seatud taskuraadiost kostvad varahommikused shansoonihitid ei suutnud segada.
Ärkasin üles iilge koputamise peale kuna intensiivset nõrmenukkide kontakti ukse välispinnaga oli tõenäoliselt jätkunud juba pikemat aega. Vaatan kella - 07.45 . Mida &%¤#?# ???
Uks lahti ning ukse taga lipsuga härrasmees, portfell käes. Esitleb end - migratsiooniametnik ning palun teie dokumendid. Ma siis vaatasin omi asju ning ütlesin et pass on autos ning tõenäoliselt tuleb järgi minna. Kuna potensiaalset kahtlusalust ei saanud üksi uksest välja lasta, tuli ta kaasa ent veendunud kohapeal paberite korrasolus, soovis head päeva ning meeldivat reisi.
Puhketuba sain niisiis kogu päeva enda käes hoida ning ma ei jätnud võimalust kasutamata, tehes pikemad uned ning kirjutades blogi. Pisut käisin linna peal ent põhiliselt panin kogu päeva umpsi.
Õhtul kell kaheksa sain oma siinse võõrustajaga kokku.
Enamus lugejatest on kindlasti kuulnud couchsurfing.com ja hospitalityclub.com nimeliste saitide olemasolust. Tegu on siis vabatahtlikuse baasil põhineva teenusega kus inimesed ümber maailma majutavad tasuta rändureid enda juurde ning vastavalt ise reisides võtavad kellegagi ühendust ning võimaluse korral saavad tasuta öömaja. Ok, olen taaskord pisut skeptiline ning mul on oma versioon, miks enamus inimesi sellesse võrku end registreerivad ent jäägu minu versioonid praegu pelgalt minu enda teada.
Minul vastavat kogemust kuni selle reisini polnud ei majututava ega ka majutaja osas ent nüüd otsustasin proovida. Küsimus pole tasuta majutamises - kasvõi praegusel hetkel Minsk`is olles võiksin vabalt kõik ööd bussijaama puhketubades 90 EEK/öö eest mööda saata. Minu intressid on pigem suunatud kohaliku elu-oluga lähemalt tutvumisele ja seda juba lihtsalt niisama ei saa.
Minu isiku sotsialiseerumise vajadusi kiputakse tihtilugu ülehindama ning arvatakse et olen meeletu suhtleja, kes ilma pideva kommunikeerumiseta elada ei saa. See pole päris nii. On päevi kui mus lööb välja misantroopiline pool ning pelk enda persooni meeldiv seltskond on kõik, mida vajan.
Seetõttu kõike mõõdukalt ja kordamööda ent praegu on taaskord käsil päevad mil on jõudu suhelda ja uut infot endasse ammutada.
Praegu on kolmapäev ehk olen pealinnas veel paar päeva et siis Gomel´i poole suunduda.
Pildil Näituste paviljoni juures olevalt puudealleelt kerge teadetetahvel. Iga puu juurde oli selline paigutatud et möödakäijad aru saaksid, kes konkreetselt selle allee sünnile kaasa on aidanud. Nagu näha, on ühe puu mulda aidanud ka sõbrad Eesti NSV sõbralikust töölisteperest.

17 august 2009

Vitebsk - Borisov - Minsk



Saanud Vitebski vaksaliesiselt parkimisplatsilt mustlaseitedelt soojad soovitused ( “ Mees, sind ootab ees suur õnnetus !!! “ ) kaasa, sest keeldusin neile 100 rublat ( ja peale seda tõenäoliselt ka kogu ülejäänud raha, autot, muud maiset vara ning kodumaad ) andmast - keerasin rattad Borisovi poole.
Äärelinnas tähendasin, ehkki oli pühapäevane keskpäev, suure aiavärvimis/niitmis/koristustalgu käimas olevat ning sellest osavõtt oli rohkearvuline. Batka tegemistest ja tegematajätmistest võib olla eri meelt ent riigis valitseb kord ja puhtus - turisti jaoks on lausa lust sõita mööda heas korras teid ning nautida autoaknast avanevaid maalilisi vaateid niidetud tee-äärtele, rohkearvulistele puhkekohtadele, kaunisti värvitud majade, aedade, bussiootepaviljonideni välja.
Jah, ka mina olen seda meelt et kas näiteks vikat on kõige efektiivsem tee-ääre niitmise atribuut nagu seda neljapäeval piirilt Vitebski poole sõites tähele panin, kus kümned mehed rohututtide lennates sel vihtuda lasid ent maa jätab hoolitsetud mulje. Kuulu järgi siinsel maal tööpuudust pole, sest luudasid ja vikateid on alati saadaval. Jääbki arusaamatuks, miks näiteks Eestis 70 000+ töötutearmeed Valitsuse poolt riiki koristama ei suudeta rakendada vaid 32.80 EEK ( või-palju-see-ongi ) lihtsalt päevas peo peale makstakse. Muidugi, kuus teeb see arvestatava summa, mis Lauaviin´a konverteerida ent võiks ka teistmoodi. Ah jaa, me elame ju euroliidus ning inimest tahte vastaselt tööle sundida pole sünnis.
Sõitnud läbi paarist väikeasulast, jõudsingi kolme ajal Borisov´i. Tegin seal mänguni aega parajaks ning jalutasin linnas ringi. Jõudsin mingil hetkel ka kohaliku mjasokombinati kõrval asuva võõrastemajani ning küsisin huvi pärast hindasid. Ühene tuba maksis 109 000 - 162 000 - 206 000, vastavalt tavaline, poolluks ja luks. Kõrvalasuvas lihakombinaadi tehasekaupluses oli valik suur ning kliente arvukalt, lihatoodete hinnad Eestiga sarnased.
Peale mängu jätkasin M1 trassi pealinna poole ning haakisin end paarile kohalikult lendurile sappa. Maad 85 km ning kiirusepiirang 120 km/h. Stabiilselt 150ga sõites ei läinud teab kui kaua et metropoli tuled paistma hakkaksid.
Kell õhtul kümme ning lahendamist vajav majutusprobleem päevakorral.
Lähtekoht oli eelmisele Minski-külastusele sarnane: ulmehindasid maksma ei hakka ning 200 - 250 000 rublased ( 800-1000 krooni ) hotellitoad võivad nad endale hoida, enne magan autos.
Sõitsin raudteejaama, mis oli väga moderne ning tõenäoliselt äsja ehitatud-avatud. Vaksali kõrval asuvas võõrastemajas kiri : mest net. Istusin autosse ja needsin ennast et oli mul vaja mõni aeg tagasi telefoni kontaktides suurpuhastus teha ning näiteks eelmise korra baarituttava, kes telefoniraamatus figureeris Tanja Minsk all ning kelle juures neli päeva elasin, andmed prügikasti visata.
Oleksin võinud ju praegu talle helistada et “ Tsaumisteed ? … Kuule, mäletad ma olen see eesti vend kellega kaks aastat tagasi mõned päevad koos olid ? … Ei või ? … See pikem … Ei, mitte punapea … Jaa-jaa … Ei-ei … Kuule, mis oleks kui … ? … Arvad et mehele ei meeldi ? … No ok … Kuule, helistame. “
Kell lähenes üheteistkümnendale õhtutunnile ning allalastud autoiste ajutise öömajana järjest enam konkreetseid piirjooni võtmas. Mõtlesin et käin siiski raudteejaama kõrval asuvast hotellist teiste alternatiivide kohta küsimas. Sealt soovitati Moskovskij Avtovokzali külalistetetubasid proovida ning - bingo !
Kohti oli ja hind 22 340 ( 90 krooni ) rubla ja mind pandi ühte tuppa piiterist pärit tegelasega kes juba und lasi. Proteesid olid kaunisti klaasi, vee sisse asetatud.
Diil oli selline et 23.30 võetud tuba saan jällegi ööpäeva enda käsutuses hoida ( igati aus tehing taaskord ) ent välisuks püsib 24.00 - 05.00 lukus. Seega, kas magama või linna peale. Valik oli lihtne ning pärast neli päeva kestnud külma dushi kuuri end sooja veega pesnud, sulgesin enda järel välisukse ning suundusin kahemiljonilise linna patuurgastesse.
Pildil Vitebski äärelinna aiavärvimistalgud.

BATE Borisov - FK Minsk 1:0



BATE on kahel järjestikusel hooajal üllatanud ent need üllatused on olnud erinevate alatoonidega. Seda siis minu kui jalgpallikauge inimese jaoks.
Hooajal 2008/2009 Champions League kvalifikatsiooniturniiril pandi sellistele meeskondadele kui Anderlecht ja Sofia Levski kotid taha ning jõuti alagrupiturniile. Seal oleks Fortuna ka rohkem suuremeelsust näidata võinud sest vastasteks loositi Madridi Real, Juventus ning hiljutine UEFA sarja võitja Peterburi Zenit ent läks nagu läks. Kuuest mängust saadi kolm viigipunkti ning näiteks Juventus´ega mängiti kui võrdne võrdsega ( 2:2 ja 0:0 ), Zenidiltki saadi viigipunkt ( 1:1 ja 0:2 ) ning ainsad napid kaotused tulid Los Galacticos`elt ( 0:1 ja 0:2 ).
Sel hooajal, olles säilitanud meeskonna tuumiku samana, saadi aga CL 2. kvalifikatsiooniringis kahe mängu kokkuvõttes lätlaste FK Venspils´ilt lüüa ning see oli vähemalt minu jaoks kergemat sorti üllatus.
Võõrsil 0:1 kaotatud avamängu järel läksid lätlased ka Borisovis peetud mängu juhtima ning kodumeeskonna pingutustele vaatamata suudeti vaid kaks tagasi lüüa ehk - out.
Venspils´ile peab kõvasti krediite andma ning loodan siiralt et nad suudavad esimese Balti meeskonnana CL alagrupiturniirile end välja mängida. Venspils linnana on ääretult kaunis ning ka sealne staadion üks baltikumi modernsemaid.
BATE osaks jääb aga kvalifitseeruda European League järgmisesse raundi ent selleks tuleb kahe mängu kokkuvõttes bulgaarlaste Liteks alistada.
Eile toimus aga Valgevene meistrivõistluste järjekordne voor ning siinsel tsempionaadil ollakse vägagi suveräänselt liidrikohta hoidmas. Peale eilset võitu on vahe järgmisega nimelt juba 12 punkti ehk eesti keeles - päris palju.
Jõudnud kuskil kolme ajal pärastlõunal Borisovi, lasin kohalikel end Prospekt Revolutsia alguses asetseva staadionini juhatada ning soetasin kassast 5000 rubla eest peatribüüni 4. sektorisse propuski. Piletimüüja soovitas küll pisut kaugemale istuda sest kuulu järgi hakkavad kõrval barabantshiki mängima ent ma püsisin kindlana.
Pool tundi enne mängu kohale. Orkester häälestas instrumente ning ma tabasin end taaskord mõttelt ( viimati Buenos Aires´es Boca Juniors´i kodustaadionil ) kuivõrd palju üks korralik pillimeeste punt mängu atmosfäärile juurde annab. Põhimõtteliselt võid 90 minutit järjest karjuda ka “ Flora suru, Kalju ( Trans, Paide, Kalev ) vastu muru “ või “ Vperiot, Levadia ! “ ent korralikult kokkumängivat orkestrit see siiski ei võida. Samas, mida mina neist asjadest ka tean.
Mäng oli hoogne ning mõlemapoolsete võimalustega. Mingil määral peab ka väravavahtidele au andma ent see kuipalju ründajad surmkindlaid olukordi realiseerimata jätavad, ületab teinekord igasuguse piiri. Teisest küljest, seetõttu ehk saadabki näiteks Manchester City mõnele ründajale tsheki kuhu see võib ise soovitud nädalapalga joonistada ning teised mängivad parasjagu neis satsides kus mängivad.
Kollaseid jagati ja võitlust oli ent ainsa värava lõi kodumeeskonna ründaja Nekhajchik 71. minutil ning sellest piisas et järjekordsed kolm punkti meeskonna kontosse saada.
Peale mängu jätkus pillimeeste etteaste ning viisid kõlasid veel ka parkimisplatsil autosse istudes.
Pildil kodumeeskonna fänniorkestri trompetimängija.

16 august 2009

HK Vitebsk - HK Neman kv. 1:2



Üritasin siin pingsalt meelde tuletada, millal viimati hokit kohapeal vaatamas käisin ent viletsa mälu tõttu ei suutnud midagi asjalikku genereerida.
Mänge on olnud, kaasa-arvatud Soome teise liiga mõõduvõtt Nummelas kohaliku NuPS´i ja Tallinna Titaanide vahel ent viimast ei mäleta.
Enivei, eile avanes võimalus kohalikus jäähallis kaasa elada Valgevene karikamängule kohaliku meeskonna ning Grodnost külla sõitnud HK Neman´i mõõduvõtmisele ja ma ei jätnud juhust kasutamata.
Väga suuri teadmisi mul Valgevene hokielust pole. Niipalju siiski tean et ports võiskondi mängib Ektraliigat, kust võtab osa ka neli Läti satsi ja näiteks seesama HK Neman saavutas eelmisel hooajal seal teise koha. Minski ASK seevastu lööb kaasa KHLi mõõduvõtmistes ning võistkonda kuulub päris palju tasemel soome hokimehi. Põhjus muidugi üks: raha.
Sellekevadise hoki-MMi ajal räägiti mitmel puhul ka sellest et seoses hokitaseme tõusuga Valgevenes ( Rootsi koondise väravavaht Tommy Salo võib seda isegi tunnistada ) soovitakse millalgi lähitulevikus siin maailmameistrivõistlused läbi viia ning Rahvusvahelise Hokiliidu positiivse reageeringu korral lubas Batja ( Lukashenko ) 22 uut halli ehitada. Viimane arv tundub suht müstiline, arvestades et riigis on kuus suuremat linna ent samas - spordirajatiste ja sportimisvõimaluste loomise pealt siinsel maal kokku ei hoita.
Eile kell viis algavale mängule pool tundi enne kohale ning ees avanes, nagu arvata võiski, äärmiselt kaasaaegne jäähall. 6500 rublane ( ca. 25 krooni ) pilet kolmandasse sektorisse.
Enne mängu kohustuslik riigihümn ning peale seda viskas peakohtunik kummiketta mängu. Tase oodatult kõrgetasemeline ning mängu jälgimine äärmiselt nauditav.
Esimesel kolmandikul sai protokolli ainult üks märge, kodumeeskonna kaheminutiline ent teise kolmandiku alguses hakkas juhtuma. 2.20 mängitud kui kodumeeskond kontrast 1:0 viskas ja hinnanguliselt 500-pealine kodupublik oli õnnetipul. Praktiliselt koheselt peale avaväravat võeti aga uus kaheminutiline ja külalised ei jätnud seda kasutamata: 4.50 mängitud ja 1:1 .
Võimalusterohke kolmanda kolmandiku ja viieminutilise lisaaja jooksul lasti väravavahtidel särada ning suunduti karistusviseteni. Seal nullis külaliste väravavaht kodumeeskonna kõik kolm üritust, samal ajal kui Neman´i ründaja ühe sisse sai ja sellest piisas et HK Vitebski teekond karikasarjas lõpetada.
Pildil HK Neman´i puurivaht.

Valgevene pisaraid ei usu



Trip.ee´st Valgevene sektsioon lahti lüüa, siis eriti palju postitusi sealt ei leia. Küll pean nentima et nende vähestegagi tutvunud, panin tähele et maarjamaal on ka teisi kellele kõnealune riik meeldib. Siiani olin seda meelt et vaid mulle ja Jako´le on see maa südamelähedane.
Tõsi, ühes postituses võttis keegi sõna ning ei soovitanud mingi hinna eest autoga ( ja põhimõtteliselt ka ilma selleta ) siia tulla ent see seltsimees pole usutavasti oma elu jooksul Tõrva piiridest kaugemale jõudnudki. Tõrvas seevastu on turvaline olla.
Vaatasin blogi sissekannetest järele et esimest korda astus mu jalg Valgevene pinnale viis päeva rohkem kui kaks aastat tagasi. Samasuguse intervalliga külastusi jätkates oleksin 2049 aastal siin maikuu alguses. Mis siis teist oleks ? Sibulad õitseksid ? Petersell ? Seelikud oleks peale talve mini-mõõdustikus ?
Vitebsk linnana on kaunis ja hooldatud, seda märkasin ka esimese külastuse käigus ent siis tegin linnale pisut ülekohut ning veetsin siin vaid ühe öö. Seekord kasvatasin seega panuseid ning peatusin kolme öö võrra. Selle aja jooksul jõuab nii linna arhidektuuri-, spordi- kui meelelahutuspoolega tutvuda ning on täiesti piisav et suhteliselt ammendav pilt saada.
Üleüldse, sõitnud eelmine kord riigi praktiliselt risti-põiki läbi, tegin selektsiooni linnadest mis tõeliselt meeldisid ning seega liigub mu marsruut Vitebsk - Minsk - Gomel trajektooril.
Ainuke asi, mis eelmine kord häiris, oli majutusega seotuv bürokraatia ehk riiklik võõrastemajade poliitika, mis nägi ette ühe tariifi kohalikele ja venemaallastele; teise aga lääne turistidele. Gomelis hammustasin selle läbi ning ööbisin raudteejaama külalistetubades, kus taks ühine ja sama taktikat kasutasin nüüd siingi. 40 000 eest ( ca. 10 eurot ) sai koha kaheses ( ei-tahaks-seda-sõna-küll-kasutada-aga ) euroremonditud toas koos konditsioneeriga. Tõeliselt head tingimused, ainuke asi et seoses veetrassi remonttöödega puudub kogu linnas soe vesi paari nädala jooksul.
Täna päeval võtan suuna Borissovi poole, kus võib-olla väga palju vaadata pole ent sellevõrra suuremat huvi pakub kohalik staadion, millel kodumeeskond BATE peab õhtul kell seitse järjekordse matshi Valgevene meistriliigas.
Lõpuks suur kummardus Eesti Välisministeeriumi ees.
On inimesi ja organisatsioone, kes kaagutavad ammu enne kui muna munetud on ning üritavad juba varem end võimaliku saavutuse aupaistel praadida ehkki põhjust selleks pole ja pahatihti jääbki niimodi munagi munamata.
Samas on inimesi ja organisatsioone, kes teevad teo ära ja alles siis annavad sellest avalikusele teada nagu näiteks käesoleva näite puhul Välisministeerium.
Mina isiklikult pole kuulnud eesti keele süvaõppeprogrammist Vitebski linnas ent igal juhul juba pikemat aega on populaarsel filmiprogrammil TV 1000, mis kaabelvõrgustikest saadaval, kogu linnas eestikeelsed subtiitrid.
Maksumaksja raha pole hukka läinud. Tubli, Välisminn !!!

14 august 2009

Venemaa purgis



Neljapäeva hommikul jätsin võõrustajatega hüvasti ning hakkasin vaikelt piiri poole liikuma et oma teekonda läänenaabri juures jätkata.
Algselt oli plaan juba kolmapäeval lahkuda ent kuna erilist kiiret polnud ning viisa kestis reedeni ning telekast tuli Venemaa - Argentiina jalka ( 2:3 ARG, muchos gracias ) ning Sergei ja Anja meelest oleksin võinud veel kauemakski jääda, siis otsustasin veel ühe päeva ärasõitu edasi lükata.
Eile hommikul panin paagi Ai-98 täis ( Valgevenes bensiin kuulu järgi kallim ) ja sõitsin kõigepealt linnast ca. 15 km kaugusele jääva Katyn´I memoriaali juurde, mis püstitatud sõjas langenud poola sõduritele ( ja arusaamist mööda ka poolakate rahaga korras hoitakse ).
Koha ära registreerinud, mõõtsid autorattad viimaseid kilomeetreid venemaa auklike teid ning avaneski piiripunkt. Seal valitses vähemalt minu jaoks paras segadus ning pärast koos valdavalt poola ja leedu rekkameestega samas ruumis vähese hapniku jagamist sain vene poolelt vajalikud templid kätte. Auto vastu ei tundnud keegi huvi, piirivalvur küsis ainult kui suur mootor on ja palju vedelikku neelab ent usutavasti need andmed salvestas ta pelgalt enda kõvakettale, mitte ei lähetanud Moskva keskandmebaasi.
Valgevene poolel läks veelgi lõbusamalt ning sain praktiliselt ilma bürokraatiata sisse. Viisat ei soovinud keegi näha, samuti seda mis autos peidus on. Auto pagasnikus kontrabanda näol statsionaarselt resideeruvad kümme hiinlast võisid taaskord kergemalt hingata.
Teeolud koheselt palju ei paranenud ent kaunisti maalitud bussipeatused, puhkekohad, aiad, majad algasid esimestest kilomeetritest alates peale. Mõnikümmend km enne Vitebski muutus aga ka tee siidiseks ning tõi juhi näole naeratuse - maa on täpselt selline nagu ta mu mälusopis kaks viimast aastat figureerinud on.
Mida 12 Venemaal veedetud päeva kohta öelda ?
Midagi väga negatiivset mäletada pole, seda pole mul eriti kunagi ( ok, teeme nüüd Moldova ja Nikaragua suhtes erandi ). Jah, teede seisukord ning liikluses valitsev kultuur(itus) said alguses pupillid suurenema ent seda kõike oskasin ma ju oodata. Lihtsalt tõehetk oli rängem kui ootasin.
Miilitsate kohta mitte ühtegi halba sõna. Mitte ühtegi.
Sõida enam-vähem korralikult ning dokumentide kontrollimistoimingu juures austav mõlemapoolne suhtumine - pole ka eriti karta vaja või siis lihtsalt joppas hullu moodi.
Mingit raha väljapressimist ei tähendanud kordagi.
Külastatud linnad ja väiksemad kohad vastasid ootustele.
Peterburi on alati tuntud headuses ent ega ka Novgorodil ja Smolenskil viga polnud.
Kas neis just elada tahaks on eri asi ent turistina üle vaadata kõlbasid küll.
Vene inimese ( ning mõistagi üleüldiselt slaavlaste ) külalislahkusest võib legende rääkida ning nende vilju sain ka nüüdsel reisil maitsta.
Kuna kasiinod on nüüdseks keelatud, siis nagu võluväel avanesid samades ruumides ning samasuguste tegevusvaldkondadega uued huvitavad asutused: Meelelahutusklubi, Lotoklubi, Meiega võidad klubi jne.
Pildil üks neist Smolenski linnas.

13 august 2009

Smolensk, Smolensk ...



2007 a. rahvaloendus andis siinse linna elanikearvuks 316 500 ühikut ning see võib väga hästi ka paika pidada.
Pisut väiksem kui Tallinn ja natuke suurem kui Kohila. Tõsi, seda nendin mina mitte kohalikud.
On omad tööstuskompleksid ning käib kibe ehitamine ehkki rasked ajad pole ka seda linna kahe silma vahele jätnud ent nagu Venemaal ikka - halbadest asjadest ja aegadest eriti rääkida ei taheta. Tuleb ju uudistestki kõike muud ( kaasa-arvatud kolm viimast päeva Tallinna pronksõduri järjekordsest rüvetamisest ) kui reaalset kajastust riigis valitsevale olukorrale. Teisisõnu, kel interneti käepärast pole, omab makromajanduslikult pisut kitsamat ülevaadet riigis toimuvast.
Mõned tähelepanekud linnast:
* Trammipark ja rööpad, mis välimuse järgi pärinevad 13 saj. ja peale seda rekonstrueerimist näinud pole - on kohutavas seisukorras. Sagedased on juhud kui trammivasikas rööbastelt maha sõidab n-ö. rahva hulka, mõlkides mõne auto ära. Järelikult neid juhtumeid pole siis piisavalt et midagi ette võtta.
Ise tegin ükspäev turisti ning sõitsin kaks tundi trammiga ringi ( on 3,4 ja 7 liin ) ning polnud häda midagi. Ostad kondukturi käest 7 rublase pileti ja muudkui naudid.
* Turukaubandus õitseb nagu vanal heal ajal ning osta saab kõike. Eks see pisut imekspandav ole, miks rahvas ikka veel odavat hiina ja türgi staffi turult soetab ehkki linn on riidepoode täis ning alesidki piisab ent eks harjumusi on raske muuta.
* Spordipoodide osas on olukord nutune. Leidub palju väikeseid poekesi ent suuri, kus valikut oleks ja võrdlusmomenti kasutada saaks - netu. Samas, need väikesedki on sellised et ehkki vähemalt minuarust on suht suvine olemine praegu, katab ca. neljandiku kaupluse tootevalikust suuskade ja uiskude väljapanek. Noh, aga kaugel see septembergi siis enam on ? Tähendab detsember.
Klient, nagu ikka, surub end poodi selleks et müüjate mõnusat äraolemist rikkuda. Näiteks ühes spordipoes arutasid kaks müüjat omavahel lõvide ja skorpionite ühtesulamise võimalusi ja kolmas puhus seebimulle. See, kas eelpool mainitud tähemärgid omavahel harmoneeruvad, jäigi arusaamatuks.
* Kinnisvara on räige hinnaga ja mingist 50% hindade korrigeerimisest on asjad väga kaugel. 3% langus leiab uudistes kajastamist.
Uusi kortereid müüakse karpidena ning kahetoalise hinna suurusjärk on 6 milj rubla. Kümme aastat vanas majas maksab renoveeritud kahetoaline 10 milj. Võrdluseks õpetaja palk on 5-6000 rubla ja ega arstide omagi palju kõrgem pole. Külalollist ehitaja saab 20 000 +
* See käib pigem kogu Venemaa kohta ent krediidiprotsendid on räiged. Autoliisingu ja eluasemelaenu aastased intressid liiguvad endist viisi 20-30 vahel. Lääne pangandusmaailmas levinud 3-6-3 printsiip: hommikul 3% raha maailmaturgudelt sisse, lõunal 6% lollidele klientidele välja ja kell kolm pärastlõunal golfiväljakul on siin omandanud 3-30-3 kuju.
* Ruuporitest tuleb meeleolu tõstvat muusikat mitmel pool linnas nagu vanal heal ajal.
* Moskvasse pääseb ca. 15 rongiga per päev ning pilet platskaardile 500 rubla, kupee 1350. Viietunnine bussi- ja marsrutkareis suurusjärgus 500.

Täna hommikul on siis see moment mil linnast lahkun ning pärastlõunal jätan kogu riigiga hüvasti. Ees terendavad Valgevene heas korras teed ja maalilised bussipeatuse ootemajad.
Rubla ühikuna jääb samaks ent kui siinses riigis saab euro eest 46 rubla, siis naabri juures 4000. 250 eurot ja miljon sõrmede vahel.
Pildil Suur Õpetaja kohaliku administratiivhoone ees.

12 august 2009

Moskva laks



Mind võõrustavad 28a Sergei ja 23a Anja töötavad naispoolse isa firmas, mis lisaks insenertehnilistele lahendustele tegeleb veepuhastusfiltrite, nii tööstuslike kui väikemajapidamise, asendamisega + ehitatakse basseine “ võtmed kätte “ meetodil ehk ideest teostuseni.
Arvestades et linna veevärgi usaldus on AAA klassist väga kaugel, siis tööst puudus pole ning et lisaks sellele leidub piisavalt ka nn. uut raha basseinide tellimusteks, siis võiks öelda et läheb päris hästi.
Päris hästi minemine ei tähenda samas et ehituseks vajalikke materjale ükskõik millise hinnaga soetada tasuks ning arvestades seda et kohalike, Smolenski kaupmeeste äripõhimõte on paljude maarjamaa ametivendadega sarnane - maksimaalne kasum minimaalse läbimüügi pealt, saigi sõit pealinna ette võetud.
Arvude keeles räägituna oleks kohalike kaupmeeste käest soetatud vajaminevad materjalid läinud maksma 110 000 rubla, ise järgi käies kujunes maksuvuseks 60 000 + 2500 rubla küttekulu ( + muidugi sõiduki amortisatsioon ).
Viis aastat vana ja 167 000 km läbisõiduga vene transpordime GAZel aeti kell 23.55 pöördesse ja ees ootas 390 km M1 trassi Moskvani.
Alguses ajasime juttu ent paari tunni pärast kukkus kaardilugeja koha peal resideeruv turist ära ning alustas nohisemist. Kella kolme ajal ajas ta siiski silmad lahti et ühes tee-äärses peatumispaigas kerge borshilaks teha ja kohaliku eluga tutvust teha. Samas baaris nimelt laulis stereosüsteemi vahendusel Zanna Friske sellest kui hea on mööda serpentiine sõita ja Dj Smash omakorda sellest et Moskva ootab veebruari. Eriti paistsid need lood meeldivat kergelt kandiliste peadega noortele energilistele meestele ja nendega seltsivatele mitte väga kõrget kaubandusliku välimust ja taset omavatele nathaskadele ( ehk lõbusatele naistele ) kes hoolsalt tantsu vihtusid. Kordan, kell oli kolm öösel vastu teisipäeva ning vaevalt keegi neist kaheksaks end tööle vedas. Tuleb muidugi tunnistada et osad neist ju olidki tööl.
Automaatidega varustatud transpordimiilitsad sõid meie eeskujul borshi ning vaatasid samuti seda kõike pealt.
Kuueks olime linna vastupanu murdnud ning keerasime ühe maaletooja kontori ette. Et siin algab tööpäev keskmiselt üheksast, oli aeg taas kerged mõnetunnised uned teha.
Kaubad käes, suundusime teise kohta ning peale seda alustasime koduteed.
Ütlen ausalt, et detsembri alguses oma Moskva tuttavatel külas käies ei saanud ma täit ettekujutust linna mastaapidest ning olin siiani arvamiselt et on-muidugi-suur-linn-ent-(mitteametlikult)20 miljonit-elanikku-ses-vaevalt-pesitseb.
Pelgalt kesklinnas patseerides ning näiteks Punase väljaku puhul imestades kuidas ta nii väike on, ehkki paraade ( ja ei pea silmas keiinimeste omi ) vaadates on hoopis teine ettekujutus saadud - oli selline väärarusaam kerge tulema. Tegelikkus on muidugi teine.
Ainuüksi fakt et neljandat ringteed ollakse parasjagu rajamas ja kolmanda ümbermõõt on 120 km, annab väikese vihje sellele et ruumi on juurde vaja ja seda võetakse vägisi. Teedel liikuvate veoste hulk on kirjeldamatu ning vanale struktuuripoliitikale kohaselt kogutakse kõik rikkused kõigepealt pealinna kokku et neid siis laiali jagama hakata.
Tegelikkuses oleks me puht ajaliselt võinud ka alles varahommikul sõitma hakata ent varase stardiga vältisime kõigepealt kella seitsme-kaheksa ajal haripunkti jõudvaid hommikusi liiklustroppe ja vastavalt õigel ajal jalga lastes jäid kogemata ka õhtuse tipp-tunni võlud ning karmid ummikus istumised. Meie ekipaazi autojuhi sõnul on need näiteks reede õhtupoolikul datshadesse sõitjate rohkel panustusel kuni 60 km pikkused.
Sergei jutu järgi sõidab ta Moskva vahet pea iga nädal ning põhjus on just puht majanduslik. Odavamalt sealt materjale saades õnnestub ka klientidele alet teha ning nende rahulolu välja teenida.
Pildil isa silmarõõm Anja poseerimas perepoe välisukse kohal.

10 august 2009

Velikie Luki ja muud toredad kohad



Jätnud kasutamata oma privileegi Opotshka võõrastemajas, lahkusin 10 tundi enne check out´i saabumist ehk 13.30 .
Peale tee-äärse kaljakäru juures tankimist võtsin suuna Velikie Luki peale, kilomeetreid sinna pisut üle saja. Kella kolme ajal olin kohal ning lasin end Matrossovi memoriaalini juhatada.
Velikie Luki all toimusid 1941-1943 aastani suured lahingud ning selle tagajärjel tehti praktiliselt kogu linn maatasa. Lahingute ulatusest ja raskekujulisusest annab märku linnale osutatud „ väikese Stalingradi „ tiitel. Ka eesti sõjamehi on siinsetes muldades hulganiselt puhkamas.
Memoriaal ise on muljetavaldav alates sõjamuuseumist lõpetades Matrossovi mälestusmärgi ja igavese tulega.
Vajalikud klõpsud teinud, oli peale tankimist aeg suund Smolenski peale võtta kuhu tahtsin õhtuks kohale jõuda. See tähendas ca. 220 km läbimist ning ausalt öeldes oleksin ise alguses ühte teist teed kütma pistnud end ühe tanklaonuga konsulteerides anti mulle hoopis suund Usmili peale ning lõpp-kokkuvõttes oli see tõenäoliselt ka õige otsus. Tee oli ääretult hea ning lookles väikestest ( ja paljuski väljasurnud ) küladest läbi.
Enne sihtkohta jõudmist tegin veel ühe peatuse Velishi nimelises asulas ja kütsin viimased sada kilomeetrit kohaliku rull-noka järel Smolenskini välja.
Nüüd olen päeva kohapeal veetnud ja linn meeldib. Praegu on kell 23 ning tunni aja pärast seisab ees plaaniväline autosõit pealinna Moskvasse, kuhu on 390 km ning peaks hommikuks kohale jõudma. Sellest aga järgmine kord.
Pildil müüakse Velishi asulas maja nr. 109 Engelsi tänaval. Olemas banja ( saun ). Müüjaks tõenäoliselt Vanja.

09 august 2009

Velikij Novgorod – Pskov – Opotshka



Veel enne kui Pihkva Kremli jõudsin ja sealt edasi, oli vaja V. Novgorodist lahkuda ja ma valisin selleks otsetee Shimsk´i kaudu ehkki valutum ning tõenäoliselt enim kasutust leidev variant oleks olnud asi Luga kaudu ära ajada. Luga kaudu tuleb küll ring sisse ent teeolud ( usutavasti ) paremad.
Shimski kasuks sai mind otsustama kahe linna vahel kulgev 47 km pelgalt sirge teelõik, mis Slava sõnul pidi Venemaa pikim olema. Kunagi Austraalias liigeldes sai kord 110 km sirgega tegemist tehtud saare lõunaosas kui mu mälu nüüd väga palju ei peta ning seetõttu oli mingi kogemus olemas.
47 km polnud kõige paremas korras ent sõidetav. Samas, teelõigu ideaalses korras olles võiks võimaluse korral kohaliku kirstutootja aktsiaid osta – kastisõitjatest puudus poleks.
See mis aga Shimsk´ist kuni Luga – Pskovi trassi M 20/ E 95 väljajõudmiseni järgnes oli küll kurat teab mis. Ma ei arva et oleksin valesti sõitnud, sest ka kohalikke liikles seal piisavalt + vastu tuli 2 eesti registris olevat ( olen ju numbripede ) sõidukit ent tee ise ... Nüüd, taaskord paremaid teid maitsta saanud ja järele mõelnud, arvaks et tegu oli seletamatu nähtusega kui visuaalset tõestusmaterjali mälukaardil enam poleks. Seletamatu on see mõistagi sellegi poolest.
Väljend auk augus kinni pole õhust võetud nagu kasvõi pildilt näha.
Alguses sai vähemalt tee keskel sõita, jättes vaevumärgatava valge eraldusjoone auto kõhu alla ning seda ma ühe kohaliku järgi tegingi. Kohalik tulistas ees aga mossega mis talvel oleks värskele lumele ilusasti neli rattajälge jätnud ning mille tagasild tundus muidu ka pelgalt ausõnaga raamis kinni olevat.
Siis polnud aga seegi võimalik vaid tuli hakata suuremate löökaukude vahel slaalomit sõitma sest väiksemad vältida nagunii ei õnnestunud.
Minu sügav austus kohalikele nende külma kõhu ning pohhuimi eest, sest max 50ga ukerdavast turistist pandi poole kiiremini mööda ning tõenäoliselt silmgi ei pilkunud.
Suuremate löökaukude jaoks oleks tahtnud küll mõõteriistu omada sest olen enam kui kindel et mõnda väikeautot omades ( nagu kasvõi Austraalias Daihatsu Charade omanikuna ) oleksin sellisesse sõites ära kadunud ning poleks mind enam kunagi leitud.
Arvan et õige elamuse sellist teed sõites saab alles suurte hoovihmade ajal, sest siis pole neid mülkaid ju näha ning võib kindel olla mingil hetkel jätkub sõit ilma mõne puuduva sillata.
Ma usun et mu paarile küsimusele:
a) millal seda teelõiku parandatakse ?
b) millal see teelõik uue katte saab ?
... oleks vastused a) mitte niipea ja b) kas lehmad lendavad ?
Oblasti vahetudes, Novgorodi ja Pskovi oblasti piiril vahetus tee kvaliteet nagu nõiavitsaga ning ees avanes taaskord vägagi hea kvaliteediga teelõik kuni trassini välja.
Trassile saanud ning Pskovi poole keeranud, silmasin selle reisi esimest teetööbrigaadi ehkki, nii uskumatu kui see ka ei tundu, võiks neid ka tihedamini esineda. Brigaad tegi tööd mõistagi nagu riigile kohane ehk ekskavaatorijuht kaevas, üks toetas labidat ja neli tegelast aitas knõuhauga.
Pskovis paar tundi veetnud ning lisaks Kremlile ka obeliski ja mõned muud vaatamisväärsused purki saanud, suundusin sama M 20 traasi pidi lõunapoole edasi ja otsustasin et sõidan nii kaua ( kell oli juba pool üheksa ) kui jaksan ja siis vaatan mis saab.
Tegin tiiru Ostrov´i asulas ja külastasin Pushkini Mägesid ( peategelast kohal polnud ) ning jõudsin enne ühteteist Opotshka nimelisse asulasse. Minu jaoks imestavapanevalt asus sellises kohas Statoli bensukas ning peale tankimist lasin end kohaliku võõrastemaja juurde juhatada.
Mõtlesin et mõistusevastast hinda maksma ei hakka end ühetoalise nõukaaegse numbritoa ( tualet i dush v koridore ) diil õnnestus 312 rubla eest teha. All korrusel asuvas restos peeti pulmi ent mul polnud peale pikka päeva jõudu kontvõõrana sellest osa võtta vaid parkisin auto kinnisele hoovile ning suundusin unedemaale.
Küsimusele, millal check out on, vastati et ma maksin ju ööpäeva eest, seega 23.30 sissekirjutatuna võin viibida toas ka täpselt ööpäeva. Naiss.
Täna Velikie Luki poole ja õhtuks Smolenski kuhu eeldatavasti jään paariks päevaks.
Pildil: No mis kuradi asi see on ? Ah ?

2 in 1



Velikij Novgorod leidis ürikutes esmamainimist aastal 859 peale kristuspoja daatumit ning tähistab tänavu seega oma 1150. aastapäeva.
Pidustused on ette nähtud pidada septembrikuus ning seda kõrgeimal võimalikul tasemel. Loetakse ju lisaks Vene Õigeusu Kiriku alguse saamislinna staatusele teda ka kogu Vene riigi sünnihälliks.
Tähistamine tuleb siis pidulik ning suurejooneline ning seetõttu on linna vuntsimine praegu täies hoos.
Laupäeva hommikupoolikul külastatud Kreml oli aga küll veel, vaatamata ka sel päeval tööl olnud sadade ehitusmeeste ja – naiste pingutusele, vägagi pooleliolev ning ma kahtlen sügavalt, kas kõik ikka pa planu valmis jõuab. Või kui mingi imega jõuab, siis koheselt peale pidustusi alustatakse sanitaarremondiga nagu slaavi kultuurruumis kohane on.
Oli mis oli, Kreml ise on vaatamata remonttöödele, külastamist väärt.
Püha Sofia katedraal mille kellatornis asub tagasihoidlik, 30 tonnine tornikell; 1862. a pärinev Venemaa Milleeniumi monument; kirikuid – muuseume. Kõike seda on ning paar tundi mööduvad lenneldes.
Teine samal päeval külastatud Kreml asus Pskovis ( Pihkvas ) ning on samuti külastamist väärt. Restaureerimised on reustaureeritud ning tulemus suurepärane. Üleüldse oli kogu jõeäärne piirkond eeskujulikult korda tehtud.
Pildil Pskov´i ( Pihkva ) Kreml.

Ööliblika tähelepanekuid



Ühte õhtut arvesse võtmata sai neevalinnas kõigil sealoldud öödel ka väljas käidud ning asutuste valikut loomulikult oli. Erinevate klubide hulka ei oska välja tuua ent spekter on lai ning tõenäoliselt suudab ka kõige pirtsakama klubipede nõudmised täita.
Osades käidud kohtades olin ka enne viibinud, osad olid uued kogemused.
Lvdovic, XXXX, Al Capone ( Chicago 30ndatega seos puudub ) ja G8 ( rikaste töötusmaade + Venemaa poliitise ühendusega ei oska samuti samasust tabada ) sai läbi väisatud ning tore oli. Võib-olla on see pelgalt minu tähelepanek ent pisut rohkem kui poolteise aastaga, mil Peterburist eemal olen olnud, on vähenenud plingivate kutside ja versatside hulk. Neid esineb veelgi ent ei riiva nii pahasti enam silma. Tundub et asja võetakse vabamalt.
Novgorodis käisime ka väljas sealses kõige popimas ööklubis Vertigo. Kui piiteris asub linna eksklusiivseim jõusaal Neeva kaldaäärsel asuval laeval ( nime taaskord ei tea, kohalikud kutsuvad lendavaks hollandlaseks – ehk see ongi ? ), siis Vertigo oli samuti laevas ning selle ahtriruumis, andes veepealse osa restorani käsutusse.
Kuna miski inimlik pole ka siin võõras oli provintsile kohaselt grill-piffide konsentratsioon per ruutmeeter per klubi suurem kui seda näiteks Peterburis tähendasin.
Muidu oli koht täitsa külastamist väärt ning muusika valiku ja heli taseme kohta võib ainult kiidusõnu öelda.

Saun



Jõudnud Novgorodi, jättis linn hea mulje. Tõsi, peale mõnikümmend minutit varem juhtunud intsidenti oli nüüd aega ka rahulikult sõita ning ümbrust jälgida.
Kuna võõrustajaga pidin alles tundide pärast kokku saama, siis sõitsin ringi ja klõpsisin pilte teha.
Käisin söömas ning jalutasin linna läbiva Volhov´i jõe kaldapealsel. Promenaad oli kaunis ning sama võib õigupoolest kogu linna kahta öelda – turistina tasub üle tsekata.
Jalutasin siis promenaadil ning märkasin et ühest hoonest väljuvad punased ning ähkivad inimkehad, ujukad-bikiinid peal ning istuvad selle ees olevatele pinkidele, otse promenaadi ja jalutavate inimeste vaatevälja. Kõndisin lähemale ja: linnasaun.
Jätame nüüd igasugu spaa ja mitte spaa sega ja muud saunad välja, siis korralikus linnasaunas käisin viimati selle sajandi alguses Jõhvis resideerides. Ei oska öelda, kas see enam seal tegutseb ( pigem kahtlen selles ) ent siis sai seda ikka külastatud ja ühissaunatamisest osa võetud. Ja hea oli.
Egas midagi, aega oli ning huvi kohalike oludega tutvust teha ka – autost vahendid ja uksest sisse.
Pilet 105 rubla ja viht 50.
Riided eesruumi ning saunamõnusid nautima.
Selles, et ma tsunfti autsaider olen, veendusin muidugi kohe. Et tegu oli ehtsa vene saunaga ning kerise kabariidid täitsid ca. 8 kuupmeetrit leiliruumist – olid ka leilid mehised. Poolteist meetrit pika puuvarrega varustatud kapaga uhati 5-6 korda luugist vett sisse ja kuumus tahtis kõrgemal hinge kinni võtta.
Autsaideri all mõtlesin seda et kohalikel oli kuumuse tagasilöömiseks saunamütsid ( karmimatel meestel vana kooli suusamütsid ) peas ning labakindad käes – mul turakana midagi. Kõvemad vihtlemised, dushi alt läbi, susped jalga ning samuti õue hinge tõmbama. Ja sama protsess uuesti.
Poolteise tunni järel oli olek roidunud ent meel ääretult rahulolev.

( Esimene ja ainuke ? ) hoiatus



Peale viimase õhtu/öö laksu neevalinna lõbustusasutustes ja kaldapealsetes ning paaritunnist und oli aeg rattad lõunasse pöörata ning mööda Moskovskoe soshee`d suund pealinna poole võtta, sihiks Velikij Novgorod.
Mingil hetkel üritas üks kahest linnas nähtud eesti numbriga autodest algselt kavandatud vasakpöörde ning selleks juba reastumisegi lõpuni viinud, asemel hoopis otseteed jätkata ja küljepealt sisse keerata ( räägi veel eestlaste aeglasest mõtlemisest ) ent olukord lahenes soodsalt. Samamoodi on paljude muudegi liiklusohtlike olukordadega, mis kohalike kaasliiklejate poolt siin pidevalt omaks saavad ning teinekord täiesti mõistusevastased tunduvad ent nagu ikka – igal maal oma kombed ning kui ei meeldi – istu kodus, öeldakse vist selle kohta.
Linnas välja ning paarist pudelikaelast läbi, oligi suhteliselt heatasemeline kiirtee Moskva poole valla. Neljarealine kiirtee oli tõesti hea mõnda üksikut löökauku ning pealinna poole viiva kahte rida eraldaval valgel punktiirjoonel lebavat deformeerunud rekkarehvi ( mis ma süülise rekkajuhina korjan selle ära vä ? ti shto, durak shto li ??? ), mis hilisemal märkamisel oleks võinud palju pahandust teha, arvesse võtmata.
Sõitsin siis sõitsin ( V. Novgorodi 180 km ) ja tegin möödasõite kohtades kus tohib teha ning kus ma arvasin et tohib teha, sest vahepeal nimelt oli neljarealine muutunud kolmerealiseks olles kordamööda kilomeetri kaupa ühes suunas kaherealine möödasõitude hõlbustamiseks ja vastavalt üksik rida kahekordse pidejoonega eraldatud.
Kolmkümmend km enne Novgorodi olin taaskord rekkarivist möödumas ent viimasest rekkast jäi pisut puudu ning napsasin ca. 15-20 m kahekordset eraldusjoont. Polnud vaja hiromant olla, arvamaks mis ametivend triibulise sauaga tee ääres seistes peatumismärguande andis. Bingo !
Siiamaani olid militsonääridega ainult positiivsed kogemused olnud – neli korda kontrolliti öises piiteris dokumente ning probleeme polnud. Samas, kaua sa ikka eestikeelset autopassi ning soome/rootsikeelset juhiluba loed – paar sekundit, on vastus. Kõik on ju selges kirjas.
Nüüd siis sau ette ja: sm. see ja see ning palun teie load ja tehniline pass. Tulge kaasa.
Miilitsate Vaz 2105´te ning
Ametivõim: Tere päevast. Saite aru, miks te siin olete ?
Mina: Jah, tunnistan süüd. Alustanud möödasõitu, ajasid osad märgid mind segadusse ning ei suutnud õigeaegselt alustatud manöövrit lõpetada.
A: See läheb paragrahvi selle ja selle alla ning tähendab juhtimisõiguse peatamist 4-6 kuuks.
M: Ohoh ! ( ohoh tõesti, teades väga hästi, et miilitsate paturegistris on kahekordse pidejoone ületamine teisel kohal kohe riigireetmise järel )
A: Mis karistus Eestis sellise rikkumise eest oleks ?
M: Meil pääseks hoiatusega.
A: Ohoh ! ( tema ohoh oli pisut sarkastilisema alatooniga )
M: Jaa-jaa. Kui varasemat paturegistrit pole, siis esimese rikkumise korral on hoiatus. Järgmise puhul on asjad karmimad.
A: Joobes juhtimise eest ka ?
M: Joobes on teine asi.
A: Kuhu teel oled ?
M: Novgorodi ja sealt kohe piirile – viisa lõpeb täna.
A: Seega kohtusse asja arutama poleks sind saata mõtet ?
M: Mitte eriti.
Võttis siis protokollivihiku ette ning asus mu andmeid sisse kandma. Polnud raske ette kujutada millise stsenaariumi järgi me edeneme ning millist teenet rikkumisega hakkama saanud juhilt kohe varsti oodatakse. Küsimus oli ainult summas.
Sai kirjutamistega valmis ning palus linnukestega tähistatud ridadele mul allkirjad panna. Vaatasin lehe ülaossa ning nägin sõna preduprezdenie ning mõtlesin ega ometi tõesti ?
A: Päästan sind samamoodi hoiatusega ent järgmine kord on asi karmim.
M: Suured tänud teile ! Olen edaspidi korralik liikleja !

Loo moraal on vist see et sügav patukahetsus + kerge lollimängimine aitavad mõnikord harva asju lahendada. Rõhk on sõnapaaril mõnikord harva.
Novgorodis mind võõrustanud Slava ütles, et selline rikkumine on 5000 rubla.

07 august 2009

Viiburi



Venelased ise armastavad öelda et neil on palju lolle ja halvad teed ning see steitment ulatub juba tsaariaegadesse, mitte pole eelmise aasta rahvusfolkloori vili.
Esimest fakti oskavad nad ise kõige paremini analüüsida, teedega puutub aga autoroolis olev turist ise iga päev kokku.
Teisipäeva pärastlõunal sai suund linnapiirist 130 km kaugusel asuvaViiburi poole võetud. Tegu siis linnaga mis kuulunud nii rootslastele, soomlastele kui ka venelastele. Näiteks Talvesõja ajal, olles sõja alguses Soome Vabariigi suuruselt teiseks linnaks, ei suutnud venelased seda vallutada ent Moskva rahuga seoses läks see ikkagi Nõukogude Liidu territoriaalkoosseisu.
Teest niipalju et sinnaviiv tee oli heas korras, kohati isegi väga heas. Mingil määral on see ka mõistetav, on tegu ju piirkonna ühe tähtsama kaubaveomagistraaliga ning seda et veosed omanikku vahetavad, oli ka teedelolevatest arvukatest rekkadest näha.
Linn ise on vaatamist väärt, vähemalt pool sellest. Vanalinn, peaväljak ning kindlus on kui igast teisest Soome väikelinnast ehkki kubatuurilt suuremad. Teine pool kujutab taaskord nõukogude arhidektuuri pärleid ning need tõenäoliselt kas meeldivad või ei.
Kindluse peatorn oli reustaureerimisel ning selle otsa viivad 239 trepiastet jäid seekord läbimata. Niisama ringi käia ning turistipilte teha õnnestus ka ilma selleta ning sellega tundus et tegelesid agaralt ka arvukad soomlased.
Pärast käisime veel pisut linnas väljas asuvas Monrepo pargis.
Õhtuks koju.

05 august 2009

Zenit - FK Nizdnyi Novgorod la. 2:1



Näidake inimest, kellel kiikse pole. Kõigil on.
Ma ei üritagi väita et oma reisiplaane tehes marsruuti jalgpallikalendri järgi paika panin ent võimalikke kattuvusi üritasin kokku sobitada.
Esialgsete plaanide kohaselt mõtlesin siinses provintsikeskuses peatudes külastada 9. augustil aset leidvat kohaliku Zenid´i ja Tomski Tom´i mõõduvõtmist, sest teadupärast katseb Tomski väravasuud Eesti rahvuskoondise puurivaht Pareiko ent siis mõtlesin ümber. Esiteks on Pareiko mänguvormi kohta vastukäivaid kuuldusi ning näiteks viimase liigamangu jättis ta vigastuse tõttu vahele. Teiseks poleks ma väga kaua saanud tribüünil Estonia karjuda enne kui pea jagu lühemaks tehtud oleks. Seega – üleüldise heaolu huvides valisin hoopis kolmapäevase Venemaa karikamängu Zenid´i ja Nizdnyi Novgorodi vahel. Kõrgliiga kuues, kahe aasta tagune meister Zenit ja esiliiga 11. kohal paiknev Novgorodi klubi.
Peterburi esindusstaadion pole väga suur arvestades linna enda mõõtmeid ning mahutab, ütleksin pelgalt 25 000 jalkahuvilist. Pileteid sai enne mängu kassast ning hind jäi 400 ja 1500 ruubli vahele, vastavalt siis fännisektorist alates kuni peatribüünini. Eesti keeles 140 – 520 EEKi.
Nagu arvata oli, OMONlastest staadioni ümbruses puudu polnud. Konkreetse mängu puhul võis tegu olla kerge ülereageeringuga, arvestades vastasmeeskonna arvestuslikku 100-150 pealist fännijõuku ent hoopis teine ooper on, kui külla sõidavad pealinna esindusklubid kellest näiteks AKSK pooldajatel on vägagi kurjakuulutav imidz.
Kolmest seadusesilmade kontrollist läbi ning avaneski staadioniovaal, mis millegi erilisega üllatada ei suutnud. Kolm suurt tablood ning sinist värvi fännisektor ( Zenidi värvid teadupärast sinine - valge – helesinine ), prozektoritel tõenäoliselt piisavalt lux´e.
Mäng ise oli ehk pisut rabe ning tasemevahet ja meeskonna koosseise arvesse võttes üllatavalt tasavägine. Külalismeeskonnale tuleb au anda sest peale kodumeeskonna juhtväravat 39. minutil ei vajutud ära vaid sitkelt võideldes löödi 82. minutil praktiliselt kogu mängu ainuke surmkindel võimalus viigiks. Et tegu oli karikamänguga kus võitja tuleb selgitada, läks asi lisaajale mil kodumeeskond sai 97. minutil oma ja koos sellega pääsu kaheksa hulka.
Selline mäng siis seekord.
Pildil kodumeeskonna värskeim täiendus selleks hooajaks Serie B´sse langenud Torino ridadest Alessandro Rosina peale avavärava löömist. Temaga tegin esmakordselt tutvust ning ühes sellega lahenes mu peas olnud üks kahest suurest müsteeriumist – nimelt kust Edgar & Vilja oma tütrele eesnime küll võtsid.
Kennedy mõrv ootab endiselt lahendamist.

Leningradi elu-olu



Kas elu just lill on ent elada on võimalik.
Pean silmas eelkõige kohalikke linnaelanike elukvaliteeti ning standardeid. Slaavlased on mõistagi üleüldiseltki äärmiselt karastunud ning väga raske on neid mõne olmemurega verest välja lüüa – kõige jaoks on alati mingi rats käisevarrukas ootamas.
Esmaspäeval käisime Dom Kino´s ühte eelmisel aastal valminud dok. filmi vaatamas ( nimi mõistagi ununenud ) mis rääkis 18-19 – aastastest provintsineidudest kellest mõned elasid veelgi oma roosas mullis ent mõned hakkasid sellest juba väljuma. Rohkem maa peal olev neiu müüs näiteks oma süütuse $ 3000 eest edukale härrasmehele, läbi roosade prillide maailma vaatav neiu oli aga seda meelt ( välimust, koreograafilisi eeldusi omamata ) et temast saab tulevane täht, kes oma tantsudega maailma muudab. Nagu filmi lõpus selgus, tantsima ta pääseski ent need surmatantsud toimusid intiimsemas interjööris ning ümber roostevabast terasest posti.
Mida ma siis öelda tahan ? Kõigi neidude unistus oli mõistagi pääseda provintsist pealinna Moskvasse, kohalikku eldoraadosse. Ma ei tea, kui palju siinsesse linna iga päev elanikke lisandub ent rahvaarv on tõenäoliselt tunduvalt suurem, kui ametlik statistika laseb välja paista.
Elamist võimaldavaks palgaks loetakse juba pikemat aega $ 1000 ning põhimõtteliselt hoiab sellega ka elu sees ning tegelikult üsna hästi. Tuhat dollarit on pisut üle kolmekümne tuhande rubla ning näiteks korter äärelinnast ( mitte mingi mustikas mõistagi ) on võimalik alla 15 000 rubla kätte saada, mõtlen üürimist. Kelle jaoks korter käib üle jõu, siis toa saab suurusjärgus 4000 – 5000 rublaga kuus. Toit on pisut kallim kui Eestis, väljas söömine sama.
Ühes teetoas kus söömas käisin, otsiti 16-40 aastast töölist. Vahetustega töö ning 17 000 rublat palgaks. Palk oli tõenäoliselt bruto ning tulumaks peaks minu mäletamist mööda 13% olema juhul kui seda keegi üldse maksab.
Samas eks kriis on ka siin oma kombitsaid välja ajanud ehkki sellest eriti ei räägita. Minugi siinsetest tuttavatest on osad oma töökohas üleliigseteks osutunud ning nii mõnelegi on mõista antud et kirves ripub seal kus pealae juuksekarvad lõpevad.
Samas, elada on vaja.
Nevski ning paari lähikvartali ekspedeerimine, mis suuremale osale turistidest osaks saab, ei anna tingimata täit ülevaadet kogu linnapildist ent kes puhkusel olles ikka getosid väisata soovib. Allakirjutanu on ehk erandiks, kuigi ka mul pole õhtuse/öise tuledesäras Nevskil patseerimise vastu midagi, tehes vahepeal kerge põike Neva äärde kus sildu peale kella ühte tõstetakse – langetatakse.
Väikese inimese väikesed rõõmud.

03 august 2009

Dobro pozhaluvath v Piter !!!



Jättes välja agarat suguelu viljeleva (hulkuv)koerapaari isamaasõja monumendi ees, siis suuremat vaibi 20 km kaugusel Ivangorodist asetsevas Kingissepa linnas ma pühapäeva hommikul peale kaheksat ei tähendanud.
Poolesajatuhandelisest linnaelanike perest loivasid paar mööda peatänavat ja unise näoga teenindaja vaatas oma paistes silmadega bensujaama aknaavast turisti poole. Bensuhind oli meeldiv ning seetõttu polegi imestada miks vanad ameerikarauad oma 110-120 l paakidega päris arvestatava osa piirijärjekorras seisnud sõidukitest moodustasid. 95 oktaaniarvuga märjuke maksis 23 ning 98 suhtarvuga ametivend 25 ruublit ehk vahemikus 8-9 krooni liitri eest.
Seda ma mäletasin et pool Piiteri viivast teest oli hea ning teine pool ei kannatanud ajuti mitte mingisugust kriitikat ent kumb pool kumb oli, meenus esimeste kilomeetritega. Kohalikud uljad põmm-pead kes nii paremalt kui vasakult mööda lendasid, imestasid kindlasti, mida see turist paiguti 50ga sõites teel olles ukerdas ent kuna auto esisild tundus ( hingeliselt ) kallis, siis oli targem esialgu perutada. Poole maa peal hakkas esinema uusi teelõike ent neil oli taaskord kiirusepiirang mõistusevastaselt 40ni viidud ja nii kilomeetrite viisi. Vägisi meenus anekdoot noormiilitsast kellele kolleegid tegid suurima võimaliku kingituse, andes 40 km/h osundava liiklusmärgi ööpäevaks piiramatult kasutada.
Pühapäeva hommikul ajas noormiilits õnneks muid asju ning seetõttu oli liiklemine sujuvam.
Ka linna sissesõit ning kesklinnas liiklemine möödus probleemideta ent mul on ka tugev elukool seljataga. Hiljutine üle poole aasta väldanud liiklemine korduvalt maailma liiklusohtlikumaks ja stressitekitavaks linnaks tunnistatud Raplas ( kaks ringteed, null foori ) on kasvatanud naha piisavalt paksuks et viiemiljonilises linnas ellu jääda.
Muidu oli Venemaa nagu ikka: hulkuvaid koeri, niitmata teeääri ning siniseks värvitud aedu,maju, kirikutorne täis. Mõne asja peale siin ilmas võid kindel olla.

02 august 2009

Piirilinn Narva



Aastal 1559 alguse saanud ja sel suvel seega oma 450. aastapäeva tähistanud Narva – Ivangorodi rekkajärjekord algas neli kilomeetrit enne linna piiri.

Punase laternana vilkus rea lõpus MAN veoki juht, kes rekkameeste maailmas on end positsioneerinud nime all Anatoli. Eh, Tolik, Tolik, mõtlesin ... Mina saan mõne hetkega teisepoole piiri, sina passid siin minimaalselt neli päeva, juhul kui joppab ent kui vene pool erilist koostöövalmidust ei ilmuta, siis ...

2007. a Piiteri autoreisist olin õppinud seda et ei maksa kõigepealt piirile kütta, seal tund aega autoderivis seista ning siis lolli näoga piirivalvurile seletada et : Mina ei teadnud et tuleb end linnapiiril näitamas käia ning järjekorranumber võtta. Ma arvasin et saab kohe üle !!!

Ei, nüüd oli juht targem.

Linna sisse, siis paremale ning kui rekkarivi lõppes, vasakpööre suurele õuele, kus kõik näod üle loetakse ja kirja pannakse. Õuele jõudnud, viskasin pilgu sõiduautode hulgale ning neid tundus olevat ca. 50 mis oli mõnevõrra rohkem, kui oodata oskasin. Lootus mõne hetkega üle saada ei läinud täide ning tuli vaim valmis seada paaritunniseks ooteajaks.

Registreerimisputkast sain järjekorranumbri 530 nagu pildilt näha ning üritades võimalikult ükskõikset nägu teha, küsisin ametnikult et eheh, palju siin ka aega võiks minna enne kui piiriprotseduuridel sarvist haarata saab ?

Ööpäev, oli vastus, sutki.

Ei perse, mõtlesin. Ei saa ju nii kaua minna ! Kas tahad öelda et kui minu number on 530 ja praegune riviots numbriga 014, et siin õue peal on ainult jäämäe veepealne osa ning umbes 450 autot paarutavad linna peal ??? Just seda ta öelda tahtiski.

Käisin järjekorra ees ning veendusin tõepoolest et viimati piirile pääsenud auto oli oma järge tagasihoidlikud 27 tundi oodanud ning kuna kell oli kümme ja pikk päev ees, polnud mõtet seda niisama ära raisata. Narva kindlus, Narva-Jõesuu rand ( veelgi üks Eesti kaunimaid ) ja mõned vähemtähtsad objektid sai taaskord üle vaadatud ja päev õhtusse veeretatud.

Minu voor saabus pühapäeva öösel kell 05.54 ning peale tunniajalist protseduuride järgimist riigipiiril mõõtsid autorattad esimesi Ivangorodi linnaasfaldi meetreid ja selles pesitsevaid auke.

Reis võis alata.

Pildil olevalt telefoninumbrilt on võimalik teha järelpärimisi oma positsiooni üle autoderivis suhtes kaaskannatajatega. Tõsi, usun et lisaks sellele saab ammendava vastuse ka oma üleüldise positsiooni üle nii ühiskonnas terviklikult, mõnes kitsamas sootsiumis kui ka infoteadustaja enda skaalal.

Infoühiku hind on 40 senti. Sekund.