Cerro Rico

Nagu mõne sõnaga juba eelmises jutus mainisin, oli siinne linn kunagi selle kontinendi rikkaim ning rahvarohkeim ja põhjus peitus suurtes hõbedavarudes siinsetes mägedes.
Kohalikud väidavad et Cerro Rico ( Rikka Mäe ) näol oli tegemist maailma esimese hõbedakaevandusega.
Fakt on see et 18. saj asuti kolonistide eestvõttel seda metalli kaevandama ning varud nagu hiljem selgusid, olid rikkalikud. Varude maa alt väljatoomiseks kasutati mõistagi orjatööjõudu, peamiselt põlisrahvuse esindajaid ent ka aafrika musti mehi. Viimased siinsetes oludes pikalt vastu ei pidanud kuna kõrgus teeb oma töö. Harjunud omal mandril merepinna tasemel elama, oli siinne 4000 m saatuslik. Erinevate hinnangute järgi ongi siinsetes kaevandustes viimase kolme sajandi jooksul paar ( loe: kuni 8 miljonit ) kaevurit oma lõpu leidnud.
Aga tuuri juurde.
Madalhooajale iseloomulikult oli grupp kolmeliikmeline ehk lisaks mulle veel üks jaapani kuli ning ( pisut klaustrofoobiline ) tshiili tüdruk.
Esimese käiguna sõitsime nn. kaevurite turule, kust selle ameti esindajad käivad endale kokapõõsa lehti, 96-kraadist piiritust, suitsu ja dünamiiti ostmas. Giidi sõnul pidavat see ainuke koht maailmas olema, kust igaüks dünamiiti ametlikult osta võib ja olgem ausad – allakirjutanu ei jätnud võimalust kasutamata ning tuuri lõpuks sai laeng taeva poole kihutatud. Amoniaagisegu + süütenöör + detonaator + Dinabol 80 % dünamiit maksis 10 bolivianos`t ehk alla pooleteise dollari.
Sealt edasi sõitsime mingi maja juurde, kuhu jätsime enda hilbud ning riietusime kaevurite varustusse: pluus, püksid, kummikud, kiiver ning lamp otsaette. Ja siis üles mäkke ning shahti ava juurest giidi järel sisse.
Kui mõni nädal tagasi teatasin et minust ei saa esimest eestisoost kosmonauti, siis edaspidi on suhteliselt mõtetu minu, kui väljapaistva kaevuri peale panustamine sest need muljed, mis kolm tundi maa all viibides sain, ei olnud kõige meeldivamad.
Mul pole kunagi probleeme olnud kaevurite töö tunnustamisega ning olen endale tedvustanud et tööna on see ränk. Siiamaani olid mu ainsad kokkupuuted selle ameti esindajatega toimunud siiski vaid teleri vahendusel. Nimelt on nii Rumeenia, kui ka viimasel ajal Ukraina kaevuritel kombeks kord aastas oma ülemused ning ( jobudest ) ametühingutegelased kuu peale saata, täisvarustuses rongi peale istuda ning pealinna palgatõusu nõudma sõita. Kogu minu kaevandusalane kogemus.
Töötingimused maa all on ikka alla igasugu arvestust. Madalad käigud, kuumus, kemikaalide aurud, hapnikupuudus. Viimane on mõistagi tingitud ka suure kõrguse tõttu ehk niigi hõre õhk on maa all veelgi hõredam. Seetõttu olidki kõigil kaevuritel põsed kokalehtedest punnis et vähegi erksust juurde saada.
Raudteeliinid, mida mööda 3 meest ( üks veab eest ning kaks lükkavad ) 1500 kg täismassiga vaguneid päevavalgusesse lükkavad, olid teinekord ainult pisut üle meetri kõrged ehk paljalt käieski oli 190 cm kahvanäol raskusi.
Kuumus oli ajutiselt kuni 45 kraadi ning hapnikupuudus tõmbab lõõrid sekundiga kinni.
Kokku käisime viiel tasapinnal ehk pisut üle saja meetri maapinnast allpool ning müdistasime seal ligi kolm tundi. Vahepeal roomasime ( !!! ) mingit poolemeetrise kõrgusega käiku mööda ning roomamise ajal oli liigagi hästi kuulda ülatasandil lükatavate vagunite hääli ehk kerge varinguvõimalus käis peast läbi.
Siis käisime veel kohalike kaevurite jumalat Tio`t vaatamas, kelle juurde kaevurid igal reedel kogunevad ning teda piirituse ning kokalehtedega meeles peavad et uued leiukohad ( metalli )rikkad oleksid ning varingutelt välditaks.
Hõbeda hind pidi praegu maailmaturul madalseisus olema ning see kärbib kaevurite teenistust. Tsink seevastu pidi suhteliselt hästi kaubaks minema.
Teenistusest niipalju et keskmine palk pidi 3500 – 4000 bolivianos`t kuus olema ehk siis kuskil 500 USD ringis ja seda 8 – 15 tunniste päevade juures. Võrdluseks miinimumpalk on 575 bolivianos`t ning õpetaja kuuteenistus kuskil 1400 ühikut ( alla 200 USD ). Eks igal asjal on oma hind ning samuti ka sellisel kohalikus mõistes kõrgel palgal. Eespool väljatoodud tervistkahjustavate töötingimuste tõttu ei pidanud suurim osa kaevuritest oma 46. sünnipäeva nägema.
Väljaminnes ei oleks rahuldus suurem olla, kui peale järjekordset kurvi tunneli lõpust valgus paistma hakkas, seda sõnaotseses mõttes.
Õues ühendasime siis dünamiidi detonaatori ning süütejuhtmega ning toppisime poolekilosesse amoniaagikotti ning giid viis selle umbes 50 m kaugemale, kus selline paeltnäha pisike laeng käratas suure pauguga ning lõi kruusa taeva poole.
Kokkuvõttes karm kogemus ning füüsiliselt äärmiselt kurnav. Peale viietunnist retke ning lõunat olin päeva teiseks pooleks hoopis meeldivama tegevuse valmis vaadanud.
Pildil Valgus Tunneli Lõpus.