El Camino de la Muerte *

Põhjalik reisibüroode läbikammimine eelmisel päeval paljastas rattaretke hinnaskaalaks 40 – 70 USD. Kogupäevareis: hommikusöök, buss, giidid, rattas ja selle varustus ( shortsid, särk, vihmakombinesoon, kiiver, kindad ), lõuna, dush ja bassein ning tagasisõit. Mõnel bürool olid veel pisikesed oma präänikud juures.
Olen lugenud hoiatusi, mis eriti ei soovita seda retke vihmaperioodil ( jaanuar – märts ) tee libeduse tõttu ette võtta ent eks jutte võib igasuguseid rääkida.
Kallim hind mõnes büroos tähendas lihtsalt paremat ratast, näiteks 499 bolivianos`elise reisi ( 70 USD ) eest oleks saanud ka tagaamordiga ning suhteliselt bling-bling ratta. Veel aeti juttu suuremast turvalisusest a`la grupis on iga viie ratturi kohta oma giid, jutt mida võivad oma vanaemale rääkida. Olin mitmest kohast lugenud et olgu grupp kui suur tahes on kaks giidi: üks ees hulle pidurdamas ning teine taga aeglasemaid järgi aitamas + kõige lõpus buss varustusega. Lisaks on taaskord tegu madalhooaja mõjudega ning grupid nagunii sajaliikmelised pole.
Ma valisin ühe kõige odavamatest pakkumistest ent sellise mis tundus kõige kompaktsem. Ratas ( 2007 a. esiamordiga TREK ) ning varustus olid büroos nähtaval ning vastasid ka tegelikkusele nagu järgmine päev selgus. Alati nimelt ei pruugi illussioon ja reaalsus omavahel klappida, nagu reisijad ise ehk teavad.
Sünnipäevahommikul kell seitse tuldi järele ning läksime restosse hommikusöögile. Meie kuuene grupp koosnes ühest austraalia paarist, boliivia paarist ning el salvadori vennast ent ka viimased kolm elavad juba aastaid rohelisel mandril.
Mikrobussi, mille katusel meie rattad olid ning millega esimesed 50 ja pärastised üle 100 km läbisime, armatuuril oli kleepekas kirjaga: : you press front brake - you lose your front teeth ehk väga vabalt maakeelde ümber panduna: ( kruusateel konkreetses kohas ) suure hooga ainult esipidurit vajutades jäävad su esihambad ka sinna konkreetsesse sündmuskohta.
Tõusime siis 4700 peale ning vahetasime riided ära. Kui La Paz`is säras päike, siis ” üleval ” oli udu ning tibutas kerget vihma. Ka kõik teised grupid olid seal ning valmistusid samaks retkeks. Varustustase oli tõesti erinev ning osad bürood olid ka pisut üle pakkunud, pakkides oma kliendid igasugu põlve- ja küünarnukikaitsmetesse ja mingitesse ma-ei-tea slaamomiprillidesse.
Varustus seljas läks siis laskumine lahti ning esimesed 15 km 67st oli asfalti. Pikad laskumised ning laugjad kurvid said kiiruse vähemalt minu subjektiivse arvamuse kohaselt tugevalt üle 60 km/h kerkima. Ise sai muidugi ka sellele kaasa aidatud, kummardudes lenksude kohale, et tuuletakistus väiksem oleks. Eks mingil hetkel sai muidugi aastatega lisandunud alalhoiuinstinkti ajel mõeldud, et mis siis juhtub kui sellise kiirusega käbla peaks panema ent mis seal ikka: viiakse asutusse lappida ning ( paari kuu pärast ) jätkub elu samas vaimus. Nooremana selliseid asju ei mõelnud, siis lihtsalt läksid ning tagasi ei vaadanud.
Põlvekaitsmete grupi üks liige pani küll päris hullu kräshi maha, kuigi pealt ma seda ei näinud. Pimedasse kurvi mõned ( kümned ) sekundid hiljem sisenuna nägin kuidas vend lamas asfaldil, värises ning oigas. Mõlemast jalast voolas verenire bituumenisegule. Ent kuna kiirus oli suur, polnud aega kätt hoidma jääda.
Peale asfaldiosa algas siis õige teelõik – tee mis kulgeb kuristiku serval, omab kruusakatet, kitsaimas kohas ainult kolmemeetrist laiust ning armu ei tunne.
Aasta tagasi valminud, pisut allpool kulgeva uue tee tõttu kasutatakse vana teed peamiselt ainult turismi eesmärgil, ent enne seda kulges kogu liiklus vana teed kaudu, kaasa-arvatud rekkad ning bussid oma reisijatega.
Kuigi mõned möödumisekohad on olemas, on see tee suure liiluse jaoks ikkagi hullumeelne ning siis polegi midagi imestada, kui viimasel aktiivselt kasutusel olnud aastal ehk 2006 hukkus sel teel üle 200 inimese. Riste oli teeäär täis ning ilusa ilmaga pidi ka kuristikus vedelevaid auto- ja bussivrakke näha olema. Meil aga paraku esimesed 30 km sadas, oli udu ning ei näinud muffigi.
Kruusaosal keskmine kiirus ehk mingil määral langes ent mitte väga drastiliselt. Giid ees läbib seda teed tõenäoliselt iga päev ning eriti armu ei andnud. Kuuest liikmest kolmekesi üritasime tema kannul siis püsida. Sirgetel lõikudel polnud probleemi ning lõpuks julgesin isegi kurvidesse, lahtise kruusa peale, praktiliselt täishooga minna ent maha jäin ma shikaanides. Lihtsalt julgust polnud et s-kurv täishooga läbida, tunnistan ausalt. Kruusa peal aitasid palju kaasa muidugi ekstralaiad kummid ilma milleta oleks tõenäoliselt mitugi matsu pannud ja ehk dramaatilistki. Mul endal oli kaks pisut kõhedamat juhust: esimeses, pimedasse kurvi lennates, oli tee peal varingust tulnud suur kivi millest sai kuskil 3 cm kaugusel möödutud; teisel juhul oleks üks kuristikuline väliskurv äärepealt pikaks läinud ning tajusin, kuivõrd pikk ning päästev teinekord sekund võib olla. Eks kirjutamata reegel on muidugi see et suurem hoog tuleb enne kurvi maha saada, sest seal (taga)pidurit näidates läheb tagaratas lohana külje peale libisema.
Mingite ajaühikute järgi tegime pause ning ootasime aeglasemaid ( loe: kahte naist ning ühte naisemeest ) järgi ning iga sellise pausi ajal käis giid kõigi rataste pidurid läbi. Teadagi milleks.
Kuskil viietunnise laskumise järel olime siis jõudnud 1200 m kõrgusel paikneva dzhunglini ehk laskumist 67 km ja 3500 m merepinnast seljataga ning peab küll tõdema et kaif oli meeletu. Sõnadesse on seda raske panna, ükskõik kuidas ka ei sooviks.
Viis tundi läks seetõttu et pausid olid piisavalt pikad, sest järgiootamisega läks kõvasti aega, kuna aeglasemad olid tõesti aeglased ning samuti sai söödud-joodud vahepeal.
Pärast retke siis dush, bassein ning rikkalik lõuna.
Kui nüüd tõrvatilka katsuda otsida ( selle leiab ju alati hea otsimise koral ), siis präänikuna lubatud CD koos päeva fotode ja videolõikudega ei kõlvanud karu p....egi ( või noh, sinna siiski ehk ). Tavaliste seebikatega giidid klõpsisid ent peale udukogude midagi plaadilt välja ei loe.
Teise präänikuna olnud T-särk, nagu ka pildilt näha, oli siiski suhteliselt pandav.

* Death Road aka Surmatee