Kondori lend

Peale Schwarzi ” Eraiser`i ”, järjekordse van Damme pärli ning selle reisi jooksul juba viiendat korda nähtud ” Rush Hour 3 ” jõudsin õhtul kella viieks Arequipa`sse.
Võib ju mõelda, et miks sellist saasta vaatama peab, parem hoopist aknast välja vaadata või raamatut lugeda või magada ent kui ikka volüüminupp kagusse keeratud on, siis ma tahan seda reisijat näha, kes sellises põrgulärmis mediteerida suudab.
Bussijaama juurest siis eelpoolmainitud 5 taalane Hotel Gerrado alla ning reisibüroosid otsima, et endale kahepäevane tuur Canon del Colca`sse saada.
Taustaks niipalju, et tegemist on ( vähemalt kohalike väitel ) maailma sügavaimate kanjonitega ning bonuseks saab hommikupoolikuti kondorilende elavas looduses näha ehk tegevus mis ainult siinsete kanjonite juures nende sõnul igapäevaselt võimalik on.
Leidsin kesklinnast, Plaza de Armas`e kõrvalt õige tänava üles ning käisin mõned bürood läbi. Pisut tingimist ning sain kahepäevase tuuri järgmiseks hommikuks 20 USD eest + rahvuspargi pilet 35 sol `i ( 12 USD ). Buss, giid, hotell, hommikusöök.
Järgmine hommik kell kaheksa siis start ning bussis oli kolmeteistkümnest istmest kümme täidetud ehk üsna arusaadav kuidas mul veel eelmine õhtu kell seitse koht saada õnnestus. Neli rootslast ( üks sirge, teine pedepaar ), prantsuse paar, inglane ning argentiina paar. Viimase meespoolne liige Jorge oli selline vend kes kaks aastat tagasi Belgias pool aastat elades ja töötades tutvus ühe leedu kaunitariga, lendas veebruaris Riiga, kust naine talle vastu tuli ning pisut Läti`t ja rohkem Leedu`t näitas. Eestis jäi käimata. Meeldis. Nii naine kui maad. Selles osas olime sama meelt et leedu naised on ühed maailma kaunimatest. Jorge on tõenäoliselt ainuke argentiinlane, kellele jalgpall korda ei lähe. Samas, ma olen ainuke eestlane, kellele Kreisiraadio eurolaul ei meeldi ning minu arvates võiksid nad end põlema panna. Pole midagi uut siin maailmas.
Kõigepealt sõitsime ühte kohta, kus laamad ning alpaca`d sõid ning turistidest eriti välja ei teinud. Vahemärkusena niipalju et välimus on neil praktiliselt sama, alpaca on ehk pisut karvasem ning laama siledakarvalisem. Laama on suurem ( kuni 70 kg ), alpaca mõõtudelt väiksem ( kuni 50 kg ). Populaarsed suveniirid on alpacavillast valmistatud kõikvõimalikud kudumid, sest siinne laiuskraad on teadagi millise kliimaga.
Edasi sõitsime paarist külast läbi ning siis lõunasöögile, kus saigi alpacaliha proovitud. Liha nagu liha.
Pärast söömist sõitsime linna nimega Chivay, kus ööbisime ning saime endale toad. Pisut hingetõmmet ning kohalikesse termidesse, mis olid vägagi tasemel. Nagu juba mitmel korral eelnevaltki olen maininud, on looduslikud termid siin ääretult populaarsed ning ka mina olen nii mõneski oma jala vette saanud. Sealsetes termides oli isegi saun olemas, olgugi et 50 – kraadine türgi oma ent esimest korda selle kahe ja poole kuu jooksul sain saunamõnusid nautida. Termides olid muide eraldi basseinid kohalikele ja turistidele.
Järgmine hommik kell 05.30 hommikusöök ning kuuest kanjonite juurde sõitma.
Mina tõesti ei oska seisukohta võtta kas tegu on sügavaimate maailma kanjonitega ent raamat väidab Canon del Colca sügavuseks 3191 m ja kõrvalasuva Canon del Cotahuasi omaks 3354 m. Allahüpates oleks vabalt langeda päris mitu piiiiiiiika sekundit saanud.
Siis kuskil pool üheksa kondoreid vaatama.
Päike säras, sooja oli piisavalt ning loodus fantastiline. Kondoreid netu.
Väike kahtluseuss hakkas juba hinge pugema, kui vennad lõpuks siiski pesadest väljusid ning oma show`d alustasid. Ja peab ütlema et oli muljetavaldav.
Tihaste ning varblasekluttidega ( ok, kurg on suurem loom ) harjunud kahvanäole avaldasid kondorid tõesti muljet. Tegu on nimelt üle meetripikkuse linnuga, kelle tiibade siruulatus on tagasihoidlikud kolm meetrit ning kes elavad kuni 55 – aastaseks. Ja ilme oli tuim, kuratlikult tuim.
Hommikul passivad pesades ent soojade õhumasside ilmnedes tulevad siis kanjonite kohale lendlema. Justnimelt lendlema, sest tiibade kandeulatus on nii suur, et neid lehvitada pole vaja, õhk ise kannab.
Tuntud on nad raipeekspertidena ning see jutt, mida ma olin kuulnud, justkui pistaks nad pisikesi alpacalapsi hommikusöögiks põske, ei pea paika.
Kunagi lugesin ühest austraalia rändurist, kes ühes siinses kanjonis voolavas jões ujumas käis ning siis väljatulles kivile siruli viskas. Päike oli soe, kivi oli soe ning nii see vend seal siis lesiski ning jälgis kondorite tiirutamist kuniks silm kinni vajus. Mingil hetkel silmi avades märkas enda imestuseks et kondori tiirud on juba päris madalad arvestades tema lamamiskohaga ehk poleks enam kaua vaja olnud, kui ...
Ei tea, palju selles jutus tõtt on, aga lugu on hea. Samuti ei tea, palju selles väites tõtt on, et Canon del Colca näol on tegu ainsa kohaga maailmas, kus kondoreid iga päev näha saab, aga mina nägin, sain paar hea kaadrit ning olen rahul.
Tagasisõit kestis viis tundi ning Arequipa`sse jõudes kell neli olin kahevahel, kas olla seal veel üks öö või sõita bussiga Boliivia piiri äärde Puno`sse et sealt järgmine hommik üle piiri suunduda.
Pildil tuima ilmega isakondor.