Siin me oleme

Ühe mu lemmikkirjaniku, lahkunud Charles Bukowski kuulsamaid teoseid on jutustus nimega Naised.
Mõtetu on siin sisu ümber jutustama hakata sest kes teab see teab ent juba raamatu pealkirigi viitab et juttu ei tehta reibastest, lihaselistest homoseksuaalsete kalduvustega noortest meestest.
Mul on Bukowski`ni veel aega ( kuigi tunduvalt vähem, kui mõni meist endale ette kujutada tahab ) ent mingil hetkel tundub et vastavanimelise raamatu kirjutamine ei oleks ületamatu vägitegu ning seda puhtalt läbielatud kogemustele põhinedes, ilma mingisuguse fiktsioonita.
Ma tõesti ei tea.
Ma tõesti ei tea, kas oleksin õnnelikum, olles abielus kaunitarist naisega/mehega ning ühes sellega ontlikust pereisa/pereema. Ma ei tea seda.
Ma tean seda et elu on elamiseks ning annan endast parima.
Mõned kirjutised tagasi sai alkoholiuimas ekraanile trükitud järgnevad read: See ( naistest kirjutamine – toim. märkus ) pole siiski eesmärk omaette kunagi olnudki, tegu on ikka reisiblogiga, mitte kalandusalase ajaveebiga.
Olen sunnitud oma sõnu sööma sest muidu jääks arusaamatuks miks olen parasjagu siin kus olen ning teen seda mida teen.
Kõigest aga järgmine kord.
Pildil Kirjanik.