Unustatud linna poole, 2. päev

Teine päev algas sellega et peale kümnetunnist magamist ning nagu selgus, ka higistamist, olin lõpuks ometi haiguse üle võidu saavutanud ning peale 60 – tunnist maadlust seljavõiduga asja enda kasuks pööranud.
Taevas oli selge, päike säras ning kahvanäo hambad välkusid naeratades. Elu oli taaskord elamist väärt.
Hommikusöök, eilsest päevast niisked ( ei soovi kasutada sõna läbimärjad ) riided selga ja menoksi. Et päevase läbitava teekonna pikkuseks oli ca. 20 km ning selle jooksul pidime tõusma vahepeal 1200 pealt 2100 peale, siis tähendas see täispikka tööpäeva.
Egas midagi, alguses natuke aega mööda kruusateed ent siis keerasime eelmises jutus mainitud inkade rajale, mida mööda alustasime mäkkeronimist. Ja väga hull see 900 m tõus polnudki, kuigi ega ilma pausideta ei saanud. Tempo suurem asi polnud ent päike säras ning ka kiiret erilist mitte.
Mingil hetkel kostus seljatagant samme ning kohalik külanaine tuiskas meist päris järsul tõusul nagu postidest mööda. Laps oli rätikuga seljas ning kummagi käe otsas pamp – oli näha et polnud esimene kord seda teekonda läbida. Sääremarjad olid küll sellised et nendega kohalikke Miss Siresäär tiitlit ei võida ning usun et karastunud reitelihastega võiks ta õhtul teleka ees vabalt kreeka pähkleid purustada. Nii möödaminnes. AbTronic`ut vaevalt siinsetes teleturu saadetes pakutakse.
Ka meie tempo oli piisavalt hea sest giidi sõnul jõudsime lõunatamisepaika 50 min enne arvestatud aega. Seal anti kokale käsk kätte ning me jäime end päikese kätte peesitama. Pere väikepoiss sai sel päeval just 8 – aastaseks ning hirmsasti soovis mu fotokat proovida. Näitasin siis põhinipid ära ja plõksimine läks lahti. Fotoajaloo klassikat just ei sündinud ent seda sünnib väga harva ka allakirjutanu käe all. Siiski usun et kohalik Jõuluvana saab enne tulevaid Jõule kirja milles palutakse tuua Canon 30D ( või mõni ärevam mudel ) ning vägagi pandav toru sinna juurde. Mina olen selleks ajaks juba kaugel, seega võib Jõulumees vaid hambaid kiristada.
Tunnine lõuna peetud, edasi. Mingil hetkel madistasime ikka päris dzhunglist läbi ning lõpuks jõudsime köisraudteeni, millega siis jõest üle sõitsime. Teisel pool jõge veel pisut ning jõudsimegi päeva kulminatsioonini ehk kohalike termideni. Asusid need mõistagi lageda taeva all ning olid mitme erineva temperatuuriga, alates külmast kuni nii +35ni välja. Rahvast praktiliselt polnud ning kaks tundi möödus ilma mingi probleemita, lõdvestades päevarännakust pinges lihaseid.
Peale terme võtsime bussi ning viimased 5 km kuni Santa Teresa nimelise külani möödusid kiiresti. Seal taaskord äärmiselt tagasihoidlikku hotelli ning õhtust sööma. Muide, välja arvatud viimase ehk neljanda päeva lõuna, olid kõigi eelnevate päevade söögikorrad hinna sees. Kuuekäigulisi gurmeelõunaid just polnud ent piisavalt maitsvat kõhutäidet küll.
Õhtusöögi ajal otsustasime et lühendame järgmise päeva samaväärset 20 km otsa poole võrra ning võtame hommikul peale kehakinnitamist bussi ning ühes sellega saame rahulikult kaheksani magada.
Kõhud täis ning sliip.
Pildil on mäe jalamil kulgev iidne inkade rada.