Üks seitsmest

Teatavasti valis sel suvel interneti vahendusel üle 100 miljoni inimese uued 7 maailmaimet. Et nagu ajalugu uuesti kirjutada võimidaiganes. Kanditaate oli üle kahekümne ent väljavalituks osutusid:
1. Suur Hiina müür
2. Petra koobaslinn Jordaanias
3. Kristus Lunastaja sammas Brasiilias, Sao Paolos
4. Machu Picchu Peruus
5. Chichen Itza Mehhikos
6. Colosseum Roomas
7. Taj mahal Indias
Eks uue seitsmega võib kas rahul olla või mitte, arvestades kuivõrd selline subjektiivne vox populi üldse pädev on selliste asjade üle otsustama, ent sellised on tulemused.
Igal juhul eile sain pakkumise, millest oli pea võimatu keelduda ning suundusin täna hommikul siit 200 km eemal asuvat Chichen Itza`t uudistama. Ma ei viitsi siinkohal maiade ajalugu ning legende hakata ümber jutustama, iga huviline leiab interneti avarustest piisavalt infot. Fakt on see, et see 1500 aasta vanune maiade poolt ehitatud linn on kantud 1988. aastal UNESCO maailmapärandite nimistusse ning enim külastatav turismiobjekt Mehhikos.
Peab tunnistama et avaldas muljet küll ning mõistagi polnud ma ainukesena seal uudistamas. Busse tuli ja läks ning turistidehorde samamoodi.
Ma pole väga suur Egiptuse püramiidide spetsialist, kuna pole sellele maale veel jõudnud ent puhtalt püramiididena on sealsed oma 4000 aastat vanemad ning minu ettekujutuse järgi ka palju suuremad ning massiivsemad, kui siinne maiade linna ” süda ” Kukulcani püramiid. Ent eks Chichen Itza pääses terve kompleksina esiseitsmesse, mitte pelgalt püramiidi tõttu, kuigi siinne kehastab tervet kalendrit oma trepiastmete, nurkade ja kividega. Või siis on siin lihtsalt internet rohkem levinud ning latiinod klõbistasid hiirt tihedama rütmiga, kui egiptuse ametivennad.
Kogu üritus ise on muidugi nii kommerts kui veel olla saab. Meie tänane grupijuht oli äärmiselt meeldiv neljakümnendates mehhiklane, kes mõistis vägagi huumorit ent oli samas ka eriliselt osav müügimees.
Kuni lõunani kondasime mööda suveniiripoode ning ühe juures pildistati kõiki bussist väljujaid. Midagi siin taga ju pidi olema ning õhtul, linna poole tagasi sõites see siis ka selgus. Nimelt oli piltidest tequilapudeli sildid tehtud ning iga soovija sai endale oma pildiga pudeli osta. Hinnaks oli 150 peesot ehk samapalju kroone ning igaüks võib ise arvata, palju selle tequilapudeli väärtus kuskil hulgilaos oleks ilma rõõmsalt naeratava paarikese etiketipildita.
Ka linna enda juures käis müügitöö täie hooga ning lisaks sellele, et kõik puude ja põõsaste alused olid suveniiridemüüjaid täis, kõndis päris palju ärikaid ka gruppide kannul. Kolme tunni jooksul, mis seal viibisime, hakkas see lõpuks siiski rusutavaks muutuma. See on siiski hind, mille pead maksma, kui selliseid objekte näha soovid. Ma arvan, et ma nüüd pisut aega ei soovi ning tänane doos kestab päris pikalt.

Homme hommikul sõidan Tulum`i ning olen seal öö või kaks et siis lõpuks ometi allapoole liikuma hakata ning Belize ette võtta.