Potosi - Uyuni

Bussidest taustaks niipalju et siiamaani on need olnud suured, nii 45 – 50 kohalised ning pagas on pandud põhjaossa. Eripäraks siinsetel bussidel on see et reisijatesalong ning juhiosa on vaheseinaga eraldatud ( ei oska öelda kas võimaliku terrorismiohu või kaaperdamise tõttu ) ning selle vaheseina uks käib juhi poolt kas riivi või võtmega kinni.
Eelmisel õhtul käisin ostsin pileti Uyuni`sse ning sain koha number 28. Järgmine hommik siis bussijaama ja ette sõitis väike buss, hinnanguliselt poole vähemate istekohtadega ning kus reisijate pagas käis katusel kile all. Alguses mõtlesin et kile veetakse võimaliku vihma tõttu peale, paraku see ennustus polnud õige.
Andsin siis tsumadani katusele ja sisenesin bussi et panen ülejäänud asjad istmele ning jalutan veel ringi, kuna aega on. Bussis 26 kohta. Ma et mida kuradit ??? Loen uuesti, ikka 26 kohta ning minul pilet 28. Vale buss ? Läksin siis kompanii kassasse asja selgitama ning selgus et kohanumber on täitsa õige ent see paikneb juhi salongis nn. kaardilugeja paigal. Paremini poleks võinud austalt öeldes minnagi.
Bussijuhil oli kogu pere kaasas ehk naine istus temast vasakul pool pikendatud juhiistmel ning tütar puupingiga põrandal, käigukangi taga. Mina olin siis kaardilugeja paigal ning nii me sõitu alustasime. Juht lõi risti enne ning andis gaasi.
Kile otstarve sai ruttu selgeks, nimelt kogu läbitud tee oli kas kruusa või liivakatteline, asfaldist haisugi. Teeolud olid ka karused ning nii polegi midagi imestada et kogu läbitud teekonnale ehk 210 km kulus aega seitse tundi. Keskmise kiiruse võib iga algklasside matemaatikatundides kohalviibinu ise välja arvutada. Spidokas meil ei töödanud ent ega sellest erilist kasu poleks olnudki.
Samas, mul polnud selle aeglase tempo vastu eriti midagi, sest vaated, mis esiaknast avanesid, olid ääretult lummavad ning ma klõpsisin ( läbi häguse esiakna ning avatud küljeakna ) pilte teha.
Kolm korda keetis radikas osa veest ära ning selle vasturohuks katkus tütar sõidu pealt armatuuri katte maha, siis luuk lahti ning kaheliitrise plastpudelitega radikasse 3 – 4 liitrit uut vedelikku juurde.
Kuskil kolmetunnise sõidu järel tegime traditsioonilise pooletunnise lõunapausi mille ajal juht õhutas ka tagumisi pidureid. Tütar vajutas rooli taga pidurit ning juht päästis õhku välja. Kuigi see just kindlustunnet ei võimendanud ( liikusime ju valdavalt mägedest üles et teiselt poolt alla tulla ), tundus see neile igapäevane tegevus olevat.
Kell 16.19, peale järjekorde mäe peale tõusmist, hakkas esimest korda ka Salar de Uyuni ehk maailma suurim soolajärv paistma ning kell 16.52, seitsmetunnise sõidu ning isiklikult ligi kahetunnise põiepidamise ( peale lõunat pause ei tehtud ) olime linnas kohal.
Asjad katuselt ning peale väikest vaagimist võtsin kohe bussijaama kõrval asuvast Hostal El Salvador`ist 30 bolivianos`elise toa. Sisse elanud, läksin asja uurima.
Nimelt eesmärk, miks siia sõitsin, on kolmepäevase reisi jooksul külastada maailma suurimat soolajärve ning selle ümbruses paiknevaid vaatamisväärsusi. Kuna tingimused on rasked, siis seda trippi tehakse 4x4 Toyota Land Cruiser`itega ehk grupis on max. 6 turisti.
Hindadega olin enne end kurssi viinud ning need varieerusid 60 – 100 USD vahemikus. Ehk siis kolm päeva: söögid, ööbimised, auto, giid hinna sees. Mõned rahvuspargipiletid ei.
Kuna praegu on vihmahooaeg, siis järv on valdavalt veega kaetud ning suurem osa tuuridest hõlmab vaid väikese osa järvest endast. Osad tuurikorraldajad aga teevad täismahus reisi ehk samasuguse nagu kuival ajal ent see maksab pisut rohkem. Kui nn. ecovariandi võib kuskil 60 – 65 USDga saada, siis täisreis maksis eile õhtul 85 dollarit ning tingida ei lastud.
Ootasin siis täna varahommikuni ehk kella seitsmeni mil bürood lahti tehakse ning läksin uuesti proovima. Kõik reisid nimelt väljuvad kell 10.30. Hommikul oli meeleolu teine ning tegin 70 dollarilise diili. Vaheraha, mille alla sain, pole suur ent asi on põhimõttes.
Pooleteise tunni pärast ongi minek ning kolm järgmist päeva sisustatud. See ühtlasi tähendab et blogisse järgneva nelja päeva jooksul täiendust ei tule, kuna sellelt reisilt esmaspäeva õhtul kell 18.00 tagasi jõudnud, väljub buss Sucre`sse ehk riigi ametlikku pealinna kell 19.00 ning üheksa – kümnetunnise sõidu järel peaksin öösel viiest sealses bussijaamas olema. Silmad imestusest suured.
Pildil eilse bussisõidu lõunapaus ning bussijuht pidureid õhutamas.