Enam kõrgemale ei saa

Kuigi Boliivia pealinnaks de jure on Sucre, on faktiliselt ikkagi La Paz riigi esilinn ning üldise arvamuse koheselt ka pealinn. Kõrgust merepinnast on tagasihoidlikud 3627 m ning selle näitajaga hoitakse esikohta maailma pealinnade seas. Mingi pealinn peab ju kõrguse edetabelitki juhtima.
Rahvaarv on umbkaudselt kaks miljonit, seda koos provintsilinna El Alto`ga, mis pealinna nõlvandikelt ümbritseb. La Paz ise asub nimelt 400 m sügavuses kanjonis ning seetõttu on ” all ” ka soojem. Viimane fakt tingib siis selle, et tavapäraselt eeslinnades asuv keskklass on siin hoopis kesklinnas ning El Alto sisaldab valdavalt kontingenti, kellega peale päikese mägede taha laskumist sinasõprust nii väga jooma ei kipu.
Turisti vaatevinklist ei ole linn kergemate killast ning hoiatusi sajab nii raamatutest, kui ka verbaalselt teistelt matkajatelt. Päris nii hull ehk olukord pole, kui Venezuela Caracas`ses, kus käimise pealt sokid ära varastatakse ent juhtunud on, ütleme nii.
Kõige suuremaks ohuks on valepolitseid, kes tsiviilriiestes olles vilgutavad korraks feikpolitseitõendit et siis su passi, kotti või isiklikke rahavarusid kontrollida. Peab ikka loll olema, mõtlen turisti seisukohast, et sellise odava võtte õnge minna ent inimesi on erinevaid. Ka sinisilmseid.
Palju karmim on nn. miljonäriring. Süsteem on siis selline, et istud piraattakso peale, kes viib sind õige aadressi asemel kuhugi hoovi, sealt suundud kriminaalide kaasabil teise autosse, nuga kõrile, pangakaartide PIN-koodid lagedale, kaartidega automaatide juurde kus vennad võtavad niipalju raha seinast kui limiit lubab ning järgmise kaardiga järgmise automaadi juurde. Ongi ring, miljonäriring täis ning turist võib ( rahatuna ) maailmavallutamist jätkata.
Samas, hoiatusi on ka eelnevate riikide kohta tulnud ning pole midagi juhtunud, ei juhtu nüüdki. Kainet mõistust kasutades ning dollaripakkidega vähem veheldes ei tohiks kahtlust äratada.
Hommikul kell kaheksa startisin bussiga siis pealinna poole ning alguses pisut imestasin, kuidas saab sõiduaeg neli tundi olla 150 km juures. Selgus saabus peale 35 km läbimist mil jõudsime sadamasse ning üks lõik praamiga läbida tuli. Copacabana asub nimelt poolsaarel ning pealinna suunduv tee läheb teisest suunast kui maismaariba mis poolsaart mandriga ühendab.
Buss ühe praami peale, reisijad paati mida opereeris kolmehambaline kapten ning menoksi. Kuskil tund kulus kogu operatsioonile ning sinna see ülemäärane aeg siis läkski.
Linna sissesõit oli sama karune, nagu Lima`ssegi ning nagu arvatavasti enamustesse siinsetesse linnadesse. Karm ümbritsev keskkond kasvatab karmid kodanikud.
Buss pani reisijad kuskil keset tänavat maha ning pisikese kaardiuurimise järel panin asukoha paika. Suhteliselt legaalsena tunduv takso alla ning piirkonda, kus enim ööbimisasutusi olema peaks. Neli tükki läbi käinud ( räpased, täissuitsetatud, muidu ebameeldivad ) leidsin Calle Aroma`lt Cruz de los Andes`e nimelise asutuse ning kui hind õnnestus paika tingida ( 8 USD öö ), sain toa ja tegin enda arvates taaskord vägagi hea diili.
Peale sisseelamist tegin kesklinnas tiiru ning polnud see nii kriminaalne midagi. Midagi väga atraktiivset ka silma ei hakanud ent mõned päevad võib siin vabalt mööda saata ning tõenäoliselt saadangi. Nimelt on võimalik siit linnast teha üks adrenaliinituur, mida olen juba nagu laps Jõule oodanud. Aga sellest pisut hiljem.
Pildil Valitsushoone ees olev vahtkond.