Boca – Colo Colo 4:3 ehk kui te seda mängu mängida ei oska, tõmmake tagasi koju Tshiili, kuradi idioodid !!!

” Nonii, täna hommikusööki ei saa ” ütles mulle kokatädi, kes on paadunud Rivet Plate fänn, täna hommikul.
Tegu oli õnneks siiski naljaga ning tegelikult tal oli hea meel sest ka tema lemmikmeeskond võitis eilse mängu siinses Champions League`s ehk Copa Libertadores`is.
Montevideos´st lõuna ajal saabudes oli mu esimene käik Boca staadionile et endale pilet hankida. Ausalt öeldes on mulle suhteliselt mõistmatuks jäänud millise loogika järgi siin pileteid müüakse ning kus ent kui õieti aru olen saanud siis need kel hooajapileteid pole saavad konkreetsele, eelolevale mängule teha seda päev enne matshi toimumist. Või ka samal päeval kui veel pileteid on.
Ok. Piletikassale kõndides selgus fakt et fännisektorisse propuskeid enam pole, mida võis ka arvata sest see polnud mingi lihtne mäng. Esiteks olid vastamisi naabermaade klubid ning teiseks kahe riigi esisatsid. Mõlemad faktid on siinsetele fännidele samaväärsed härjale punase rätiku näitamisega või Inno Tähismaa´le Ingrid´i meeldetuletamisega. Ehk siis mitte midagi kerget.
Fännisektori pileteid polnud ning pakuti istekohti hinnaga 150 peesot ehk 50 USD, mis on täiesti müstiline hind naerata ükskõik kui palju tahad.
Mõistagi on olemas ka must turg ning sealt ma soetasin endale propuski fännisektorisse hinnaga 50 peesot ja jäin õhtut ootama.
Midagi siinsest jalkahullusest räägib fakt et päeval linnas liikudes marssisid küllasaabunud tshiili fännid kolonnides suurematel tänavatel politseieskordi saatel. Nii 400-500 pealine fännirühk halvas liillust teinekord päris tunduvalt ent see tundus tavaline olevat.
Õhtul tund enne kell üheksa algavat mängu kohale ning sambarütmide saatel laulma ja puusi õõtsutama. Orkester, mis fännisektoris takti lööb, on tõeliselt muljetavaldav sisaldades kuskil 15 suure trummi põristajat + trompeti- ja pasunamängijaid. Kokkumäng on filigraanne ning fännid teavad kõiki laulusõnu peast. Laulude hulka ei oska öelda ent neid piisab, samas lauldakse teinekord mõnda laulu pool tundi järjest paiguti täiesti horrorilaadsesse seisundisse vajudes ja kaasa röökides.
Mängu algusest kulunud 27. minuti jooksul oli kodumeeskonna poolkaitsja Monzon saanud sirge jalaga sissesõitmise eest õigustatud punase kaardi, Colo Colo ühe oma neljast mängu reaalsest väravavõimalusest ära löönud ning Boca penalti väravast mööda kihutanud. Kes jalkat nüüd pisut rohkem jagab, saab aru et mäng oleks võinud kodumeeskonnale ka paremini alata.
Kahe minuti pärast siiski kümnekesi mängiv kodumeeskond viigistas Palermo lähilöögist ning pidu võis alata.
Külalismeeskond lõi aga ka teise enda võimaluse veel ära enne poolajavilet ning vaheajale mindi kaotusseisus. Seda pean küll ütlema et euroopaliku suhteliselt kinnise, valdavalt kaitsetaktikale rajatud mänguga harjunule on siinne lahtine ja võimalusterohke mäng alguses muidugi harjumatu. Ok, nagu ütlesin oli külalistel eile ainult neli reaalset võimalust ent kodumeeskonnal sedagi rohkem. Usun et nii mõnigi euroopa peatreener laseks oma käega peale mängu maha pool tosinat reaalset väravapaika hukanud mängija, siin kehitatakse ainult õlgu.
Mängu 49. minutil saabus viik ning edasi kodumeeskond alles hoogu sattus, lüües vähemuses mängides veel kaks kolli. Tervet ühte sektorit täitev külaliste fännijõuk seisis suht vaikselt ning lipud olid lontis. 93. minutil suutsid siiski vastased veel vahet vähendada ent see oli pigem selline surnud kassi põrke taoline meeleheitlik ponnistus – mäng oli tehtud.
Lõpuvile kõlades jätkati lauludega ca pool tundi veel enne kui kodutee jalge alla võeti.
Kogu see mäng õhtuses prozektorikumas oli kindlasti üks mu selle reisi suurimatest elamustest, võttes arvesse kogu kogetu igal rindel. Kindlasti oli tegu ka ühe elamusterohkema kohapeal nähtud jalkamatshiga mu elu jooksul et mitte kasutada sõnapaari ” kõige vingemaga ”. Kui üks eesti rokkar võrdles aastaid tagasi jalgpalli ühe teise tegevusega, siis olen valmis kahe käega sellele steitmendile alla kirjutama.
Mõned elu jooksul kogetud elamused lihtsalt on sellised mis veel aastaid hiljem liigutuspisara silma toovad.
Pildil Boca fännid.

Relvapood ja dünamiit

Ei kuulge ausalt ...
Mis kurat seal Eestis lahti on ? Riigipööret kavandatakse või ?
Viimase kahe päeva jooksul on viis venda trükkinud google otsingusse sõna ” relvapood ” ning leidnud tee käesoleva blogini. Pole vist mõtet lisada et viide siinsele blogile on ka esimene mis otsingutulemustest vastu vaatab, kui tukki eesti keeles otsima hakata. BUAHAHAHAA !!!!
Kaks venda ( viimati kodanik Tartumaalt ) on dünamiiti taga ajanud.
Mul ei ole, tõesti ei ole. Potosi turult Boliivia`st oleks kraami vabalt saanud, paraku ei osanud varuda.
Pildil on justnimelt sealt turult soetatud kärakakogus ehk amoniaagisegu, süütenöör, detonaator ja Dinabol 80%.

Kolm päeva Montevideo`s

” ...oleksid sa savilind, siis persest puhuksin ma sind. ”
Niimoodi kõlab siis vana lauluviis. Kas sel on järgneva kirjutisega midagi pistmist ? Eip.
Kaks ja pool ööpäeva Uruguay pealinnas on möödunud hetkega ent homne varahommikune tagasisõit Buenos Aires´esse on ka tõsiasi.
Ausalt end väljendades, siis ega siin midagi erilist teha ei ole ning ma polegi teinud ent aja on ka niimoodi saanud kuluma. Praktiliselt kogu linna olen läbi jalutanud mis tähendab 10+ km päevas ent midagi väga vapustavat pole silma hakanud.
Siinse linna plussiks siiski näiteks naaberriigi pealinnaga on oma randade olemasolu. Liivaosa on ideaalses seisus ning arusaamist mööda seda ka iga öö puhastatakse ent alates veepiirist midagi rõõmustavat pole – suhteliselt räpane on edaspidi. Samas, vähemalt mune saab praadida.
Olen lonkinud ka vanalinnas ent ega seegi midagi väga unustamatut pole. Samas, alles 18saj alguspoolel leitud linna kohta midagi suurejoonelist ajaloo poolest on vist pisut palju ka tahetud.
Linna enda nimi tuleb levinuma legendi kohaselt portugali keelest ehk ” Monte vide eu ” mis peaks tähendama ” Ma näen mäge ”. Kuna portugallased selle linna avastasid siis võib see isegi paika pidada ent ma millegipärast kahtlustan et sama lauset kasutasid nad muidu ka mitmetel kordadel oma avastamisreise tehes pikk-silmaga järjekordset maismaakitsust märgates.
Oli kuidas oli, tegu on Uruguay pealinna ning samas ainukese miljonilinnaga siinse 3,5 miljonilise elanikkonnaga riigis. Tähtsaim sadamalinn janiiedasi.
Vahe Buenos Aires´ega lisaks suurusjärgu väiksemale rahvaarvule seisneb ka selles et
siinne atmosfäär tundub olevat rohkem latiinohingeline. Inimesed on pisut tumedamaverelised, tänavakaubitsemine putkade näol on täies õitsengus ning ka muidu tundub ellusuhtumine selline manana-stiilis olevat. Hakka või tõesti uskuma et Buenos Aires on kõige euroopalikum linn siinsel kontinendil ning argentiinlased need kes snoobidena end pigem Vana Maailma järeltulijateks loevad.
Nagu ütlesin, pole ma siin midagi tarka teinud, kui mitte arvestada igapäevast kerget jume-uuendamise doosi rannal ning teinekord tundide viisi tänavakohvikus kalapilguga kohalikke ( naisi ) vaadates. Samas, ma ei peagi kellegile midagi tõestama.
Hosteli kümnevoodilist tuba olen jaganud quebec`lastest ( iseenesestmõistetavalt nad prantsusekeelsetena end kanadalasteks ei loe ) upper-class 18-20 aastaste naisealgetega ning selle vastu pole mul ausalt öeldes midagi olnud. Lisaks sellele et õhtuti oleme nende päeva ( shoppingu- ) saaki inventeerinud ning lauamänge mänginud, pole ka mõistus nende peakestest mööda kõndinud.
Aga homme hommikul niisiis tagasi BA.
Pildil muide ei ole kohalik Jõulumees. Sadamas toimusid uue linateose võtted ning tegu on tõenäoliselt peaosatäitjaga. Või siis lihtsalt toreda mehega, keda seal filmiti.

15.riik - Uruguay

Selle reisi viieteistkümnendaks riigiks sai seega Uruguay ning sel maal on rõõm mind võõrustada järgneva nelja päeva jooksul. Või kolme, vaatame kuidas kujuneb.
Kuna lähitulevikuks muid plaane pole peale reedeõhtuse jalkamängu, siis ülejäänud nädala sisustamiseks sobib kerge kõrvalepõige siinsesse riiki suurepäraselt.
Eks ma taaskord pisut liiga teen siinsele riigile, arvestades et pühendan vaid loetud päevad Eestist neli korda suuremale maale ent ... selline ma juba olen.
Buenos Airesest opereerivad kaks kompaniid kahe maa välist laevaliiklust ning ma valisin neist Buquebus´i nime kandva firma. Teine on Colonial Express ent see jääb ehk järgmist korda ootama. Või järgmist eestimaist turisti.
Reise on kuskil kümmekond päevas per suund ning hind varieerub sellest kas sõita suure laevaga või katamaraaniga merekitsus ületada. Tegelikult on võimalik ka otse ühe riigi pealinnast teise sõita ning seda kolme tunniga ent kuna see oli kallim variant, võtsin ma kombineeritud kiirlaev tunniga Colonia nimelisse Uruguay linna ning sealt järgnevad 175 km mööda maismaad bussiga kahe tunniga.
Sadamas oli alguses küll maarjamaa mees pisut segaduses ent hämming möödus mingi ajahetke järel. Nimelt selleks et lõpuks laeva pääseda seisin kokku neljas järjekorras. Kõigepealt infolett kust sain vajaliku teavet väljumiste kohta. Järgnevaks seisin järjekorras mis viis broneerimisleti juurde kus registreeriti mu soov konkreetsele reisile kaasa saada. Siis tuli kassani seista et see reis ära maksta. Ja kõige lõpuks check-in´i saba. Kurat, arvestades et rahvast oli ( ülestõusmispühasid arvestades ) piisavalt palju, tahtis mingil hetkel küll huumorimeel petta, aga bürokraatiaga on ka kõvemad mehed võidelda üritanud. Lõpp-tulemust teame me kõik.
Edasi-tagasi reis ise maksis 269 peesot ehk suurusjärgus 85 USD. Väga palju pole, arvestades et saad laevaga edasi-tagasi Colonia`sse ja sealt veel bussiga 175 km pealinna ning tagasi.
Kiirlaev ise oli super ning see tund mis sõidule kulus, möödus kiiresti. Tõsi, mõni mees muidugi magas sellest tunnist hinnanguliselt 55 min ent uni oli alusel hea.
Edasi nahkistmetega sama kompanii bussi ning järgnevad kaks tundi möödusid taaskord nohisedes. Seega kui keegi tunneb huvi Uruguay looduse, teede ja muu vastava kohta – pöörduge pädevamate allikate poole.
Kella kolmeks jõudsime siis pealinna ning esimene mulje oli üllatavalt pisut kiirem elutempo. Ise olin seda meelt et peale 13 – miljonilise linna vägagi sujuvat liiklust ja elanike toimetusi arvestades on suurusjärgu võrra väiksemas naaberriigi pealinnas tunne justkui oleks maale vanaema juurde saabunud ent ei.
Masinad vurasid ning magamisest uimase peaga turist vaatas seda silmad pärani.
Mingil hetkel jõudsin siiski majutusasutuse juurde ning võtsin toa esialgu kaheks ööks. Edasi vaatame.
Pildil Buquebus´i laev nimega Albayzin mille teenuseid täna kasutasin.

Jalgpall on tähtsam kui elu

Boca Juniors on siis see tiim, millele mina siinsel kontinendil pöialt hoian ning seega enim südamelähedasem on.
Seetõttu polegi vaja imestada miks juba mitmeid päevi ootasin pühapäevaõhtust mängu nende La Bombonera nime kandval kodustaadionil. Asutus ise mahutab ligi 60 000 pealtvaatajat ning on enamuse mängude ajal täismajaga. Tegu on nn. klassikalise jalkastaadioniga kus umbes kolme meetri kaugusel küljejoonest algab kõrge piirdeaed ning seetõttu atmosfäär tribüünidel midagi muud kui eelmisel pühapäeval River Plate kodustaadionil olles, mis omakorda on jooksuradadega.
Boca Juniorsi fännid on tuntud oma fanatismi poolest ning nende ühenduse nimi on La 12 mis vägagi selgelt viitab publiku kui 12. mängija olemasolule.
Nagu ka pildil olevalt mapilt näha võib, on meeskonna värvideks sinine ja kollane mille kohta liigub selline lugu mis isegi ulmelisematele linnalegendidele silmad ette annab. Nimelt 1906. aastal kui klubi loodi ning särgivärvi osas üksmeelele ei jõutud otsustati minna kõrvalasuvasse sadamasse ( La Boca linnaosa on endine töölisklassi sadamaagul ) ning esimese sinnasaabuva laeva lipuvärvid kasutusele võtta. Pole siis raske arvata, mis riigi esindajad sinna maabusid – no svenssonid muidugi. Lugu tundub tõesti suht ulmelisena ent ju see siis nii oli.
Legendaarse kuulsusega on ka otsatribüüni fännisektor mis üheskoos hüppama hakates betoonkonstruktsioone võbisema paneb ning seetõttu ongi arusaadav miks ma endale pileti just sinna muretsesin.
Päris täismaja täna kohal polnud ent kuskil viiskend tuhat küll ning atmosfäär oli ülev. Fännisektoris lauldi sambatrummide saatel juba tund enne avavilet ning laulud kajasid ka peale lõpuvilet veel kümneid minuteid. Kogu elamus mille mängult sain jääb küll pikaks ajaks meelde.
Lisaks sellele et kodumeeskond küllasõitnud Colon de Santa Fe meeskonda 2:1 võitis ning kahe resultatiivse tabamuse puhul häälemöire kõrvakuulmise viia tahtis, nägin esmakordselt live´na ka oma lemmikmängijat Riquelme´t. Mees nimelt alustas hooaega oma koduklubis, Hispaania kõrgliiga Villareal`is ent mulle teadmata asjaoludel kuni hooaja lõpuni siin oma endises koduklubis laenulepingu alusel kaasa lööb.
Elamus oli tõesti võimas ning pole võimatu et järgmisel reedel, kui toimub Copa Libertadores`e ( siinne Champions League ) mäng Tshiili parima klubi Colo Colo vastu, jälle kohal olen. Ja jälle fännisektoris.
Pealkirjas toodud tõdemus tuleneb sellest et lisaks tavapärastele särgi, lippude, nokakate, sallide, tasside jne jne fännitoodetele on klubi poest endale ka sini-kollastes toonides kirst soetada. Ehk jalgpall kaalub tõesti elu üles.
Pildil niisiis klubi vapp.

Kolm päeva hiljem

Nonii.
Lugesin oma eelmise kirjutise läbi ning see oli piisavalt kriitiline siinse pealinna kohta.
Mõned päevad hiljem ei hakka ma omi sõnu tagasi võtma – olen veelgi seda meelt et arhidektuuriliselt ei ole linnal väga palju pakkuda, longi neid tänavaid mööda palju tahad. Küll olen aga vana ööloomana sattunud taaskordsesse pidutsemistsüklisse ning selles plaanis ei lenda minult mitte ühtegi kriitikanoolt. Iseenesest oleme väga kaugel sellest.
Linna suurus ning ( tõenäoliselt ) pikaaegsed traditsioonid tagavad selle et soovi korral on võimalik end iga öö soovipärasest miljööst leida ja ma ei räägi siinkohal ohtrate turismipiirkondade sutekaagentide girl 24h pakkumistest. Eri muusikastiilide baare-restorane on rohkem kui allakirjutanu ootata oleks osanud ning see ongi tinginud selle et ( isiklikku ) voodisse saab alles koos päikesetõusuga vajutud.
Asi mis mulle alguses teiste reisikirjeldusi lugedes suht uskumatu tundus, on ikkagi siinne pidutsemise ajaarvestus. Pigem reegel kui erand on see et sööma minnakse kuskil kell 23.00, siis 01.00 kuhugi baari paarile drinksule, sealt 02-03 kuhugi klubisse ja hommikul kuuest-seitsmest veel kuhugi baari tiksuma. Ja nii kasvõi seitse päeva nädalas.
Täiesti müstilisena tundus mulle alguses väide et mõnda kohta pole mõtet enne öö nelja minna sest rahvast lihtsalt pole. Veelgi karmima elamuse osaliseks sain eile hommikul seitsmest kodu poole jalutades ühest tangorestoranist möödudes, kus kaheksandal hommikutunnil käis pidu täiega – orkester mängis ning paarid lasid põsk põse vastus tantsupõrandal. Pole vist mõtet lisada et pidu ALLES käis mitte JUBA.
Viimase nelja õhtu-öö-hommikuhetkedel olen nautinud nii jazz`i, flamengo, rock´i, hip-hop´i, tango kui reggaeton´i rütmidest ning pole vaja hiromant olla aru saamaks et sellele öölooma elule sõrme andes lähed kogu kupatusega kaasa.
Praegu on kohalik aeg 00.20 ning järjekordne öö ning veel tundmatud uued urkad ees.
Lõuna ajal luuke lahti ajades olen siiski ka päeval mõndagi teinud ent sellest järgmisel korral.

Nonii, BA

Kas ausalt jälle või ?
Kui muu maa on täielikult mu ootustele vastanud ning paljude asjade suhtes olen pigem üllatunud kui pettunud olnud siis pealinn Buenos Aires ...
Samas, siit koorubki välja tuttav tõdemus et ei maksa hõlmad lahti peale lennata, kõik ei pruugi nii roosa olla kui seda sooviks. Vana asi – mõne linnaga leiad esimestest sekunditest ühenduse, mõnega ei.
Pealinna rahvaarv on kolme miljoni ligi ent koos eeslinnadega ulatub koguarv 13 – 17 miljonini olenevalt infoallikast. Viimane number tundub küll pisut ülepaisutatuna, arvestades et riigis endas on suurusjärgus 40 miljonit kodanikku. Ütleme siis selle 13 miljoniga on linn suurim kus ma selles elus viibinud olen ent neljandat päeva linnas viibides seda eriti ei taju. Pigem on elutempo rahulikum kui mida selliselt miljonilinnalt ootasin. Mõistagi, ühest linnaotsast teise näiteks bussisõit võtab tunde, kasvõi pühapäevasel jalkamängul käies sõitsin ca. tund aega oma San Telmo linnaosast staadionile ent ikkagi.
Buenos Aires`e kohta tavatsetakse öelda et tegu on Lõuna – Ameerika Pariis`iga ent see võrdlus on küll suhteliselt käisest tõmmatud peale kolmandat veinipudelit. Olgem ausad, ega Pariis isegi midagi väga romantilist enam pole, suurlinnlik räpasus on ka seal pead tõstnud ja seda tunnistavad kindlasti kõik, kes seal käinud on. Veel vähem pretendeerib romantilisusele aga siinne linn. Arhidektuur on paiguti muljetavaldav ent mitte midagi sellist mille pärast siia spetsiaalselt sõitma peaks. Olen kolm päeva erinevates linnaosades jalutanud ning kõiki must be kohti pole jõudnud veel läbi käia ent kogetu põhjal väga suures vasikavaimustuses pole.
Pealinna naiste kohta lugesin enne reisi teistest reisikirjadest et nad on justkui äsja Fashion TV lavalaudadelt maha astunud. Võimalik. Paraku see on siis selline maalähedane versioon kuulsast moekanalist sest tegelikkuses see tase nüüd nii hea ka pole. Argentiina naised on keskmiselt ääretult kaunid ning seda on nad ka eelmistes linnades kus peatunud olen, olnud – pealinn pole kõik kõiges.
Seega, kiirelt kokku võttes: kui enne siiasaabumist olin valmis siinseid tänavaid isegi paar nädalat mõõtma, siis nüüd olen küll seda meelt et nädalast piisab ning peale pühapäevast jalkamängu vaatan uue sihtpaiga.
Pildil on 9 de Julio avenüü, mis oma 18 sõidureaga ning ( väidetavalt ) 120 m laiusega on maailma laiemaid kui mitte kõige laiem. Ei oska öelda, minu arvates on Rapla kesklinna läbiv Tallinna mnt. ka piisavalt lai.

El Superclásico

Nagu eelnevalt mainisin, esindab pealinna riigi meistrivõistlustel praegusel hetkel seitse meeskonda. Üleüldse on linnas 24 profitiimi ning selle näitajaga ühe linna meeskondade osas ollakse maailmas esikohal.
Seitse tiimi küll meistrisarjas ent kaks on üle kõige, ütelgu teiste tiimide fännid mida soovivad. Boca Juniors ja River Plate on meeskonnad mida jalkahuvilised üle maailma teavad ning nende kahe omavaheliselt kohtumisest ei puudu kunagi elektrit ( ja väravaid, kollaseid-punaseid kaarte ning võitlust iga sentimeetri pärast mõistagi ka ). Nende kahe võistkonna kohtamist iseloomustatakse siis pealkirjas toodud sõnaga ning see on kõige klassikalisem kohalik derby siinsel kontinendil.
Boca Juniors on sinikraede meeskond ning oma alguse saanud La Boca tööliskvartalist kus itaaliast saabunud õnneotsijad klubile hinge sisse puhusid. Tuntakse seda Maradona meeskonnana, kuigi viimane on siin ainult mõned hooajad mänginud. 23-kordne riigi meister ning ka mõnede rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud.
River Plate seevastu on nn. korraliku pereisa tiim ehk valgekraede soosingus. 32-kordne maa meister.
Seega lähtekohad armutuks võitluseks on enamgi kui selged – sinikraed vs. valgekraed.
Olen siiski sunnitud tunnistama et seekord jääb mul suure tõenäosusega nendevaheline vihane heitlus nägemata, kuna esimene võimalus selleks avaneks meistrivõistluste 13. voorus neljandal mail ent selleks hetkeks olen siinse tolmu püksisäärtelt juba ära pühkinud.
Järgmise pühapäeva Boca Juniorsi ( just nimelt seda satsi fännan ma neist kahest ) kodumängule olin ma nagunii minemas ent mu eilne siiasõit oli põhjustatud soovist ära näha ka River Plate kodumurul. Samuti ära vaadata nende kodustaadion, 65 645 fänni mahutav El Monumental, mis on ka riigi koondisele põhiliseks mänguväljakuks.
Tänasele, kell 16.10 algavale mängule kohale ning A-tribüüni pilet 75 peesot ( 25 USD ), otsa peale oleks 45 peesoga pääsenud.
Seda peab ütlema, et praegusel hetkel on kodumeeskonnast ainult kõlav nimi alles, sest see mis väljakul toimub, ei anna põhjust rõõmuhõiseteks. Meeskonna treeneriks muide on 90ndate riigi koondise väljapaistev poolkaitsja Diego Simeone.
Küllasõitnud Racing Avellaneda on kuue vooru järel tabeli viimane, paraku väljakul ei tuntud mingit aukartust kuulsa vastase vastu. Mängu tase eriti kõrge polnud ning väravad jäidki löömata. Pealtvaatajaid oli tänasel pühapäevasel pärastlõunal hinnanguliselt 50 000.
Pildil kodumeeskonna poolehoidja.

Teine vaal

Jalgpall tähendab argentiinlastele teinekord rohkem kui elu, õieti paljudele see ongi elu sisuks. Kes teisiti väidab, valetab.
Mõned kuud enne mu esimesi peotantsusamme sel samal legendaarsel 1986. aastal toimusid järjekordsed jalka – MM võistlused Mehhikos. Mul, 11-aastase klutina polnud sel hetkel erilist aimu selle mängu peensustest ning võlust üleüldiselt ent neid mänge sattusin vaatama ja ... olin müüdud.
Jääb mõistmatuks, millega Argentiina koondis mind ära võlus ent nende fänniks hakkasin sel MMil ja olen seda siiamaani. Ja olen seda tõenäoliselt surmani. Paljud naised ostavad auto värvuse järgi, võib-olla armusin ka mina sellesse sini-valgesse vormi, mis mängijatel seljas oli ( alates 1911.a on vormi värvid muutumatud ). Võib-olla sellesse mida nad väljakul korda saatsid.
Sel MMil oli meeskond paljuski Maradona nägu ning eelkõige tänu tema nii käe kui kiirete jalgade tegutsemisele oma kodumaale ka läbi ajaloo teine tiitel võideti. Mulle pole Maradona kunagi mingi iidol olnud, kuigi tema mängijameisterlikust ning head platsinägemist vaidlustama ei hakka. Samamoodi pole mulle paljud hilisemad säravad tähed suuremat muljet avaldanud, olgugi et paljuski tänu nendele on meeskond edu saavutanud. Batistuta ( kuigi olgem ausad: 78 mänguga 56 kolli koondise eest on tugev argument ), Crespo, uuematest Saviola, Messi on mängijad kes saavad mind suhteliselt õlgu kehitama. Vaieldamatult on nad palju tähtsaid väravaid löönud ent minule isiklikult on teised mängijad sümpaatiat avaldanud: Burruchaga, Caniggia, Redondo, Veron, Ayala ning muidugi praegune ülivõimas lemmik – Juan Roman Riquelme.
Viimasel MMil läks nagu läks ning veerandfinaalis jäädi sakslastele penaltitega alla. See et samas staadiumis suurima rivaali Brasiilia tee katkes, palju ei lohutanud. Egash midash, 2010 on uus võimalus.
Cordobas olles oli nädalavahetus sobivasti ukse ees ning see ei tähenda siinses riigis muidugi midagi muud kui järjekordset jalkavooru. Kurioosne kusjuures on fakt et riigi suuruselt teisest linnast ei mängi ühtegi võistkonda kohalikus meistriliigas vaid hoopis esiliigas ollakse kolme meeskonnaga esindatud. Võrdluseks, pealinnast on meistriliiga kahekümne võistkonna hulgas seitse esindajat ent sellest järgmises loos.
Laupäevaks uurisin siis kava välja ning läksin kell kuus algavale Belgrano de Cordoba mängule. 20 tuhandeline El Gigante staadion oli praktiliselt täis ning pilet sinna 30 peesot ( 10 USD ). Tegu oli spetsiaalse jalkahälliga ehk väljaku äärejoontest kuskil kolme meetri kauguselt algasid turvaaiad mille kõrgus minu hinnangul küündis kuskil kuue meetrini + sinna otsa veel neljakordne okastraataed. Meetmed niisiis ääretult karmid. Kui kodumeeskond paiknes tabelis neljandal rivil, siis küllasõitnud Santa Fe sats järgneval ning enam-vähem tasane kogu kohtumine oligi. Kodumeeskonna kaheksanda minuti tabamus tahtis küll staadioni plahvatama panna, üksmeelne möire oli niivõrd veenev. Et istekohad olid ainult peatribüünil ning ülejäänutes seisti, siis peale väravat joosti muidugi turvaaia juurde ning roniti ja kõigutati end sellel.
Minekümne minuti pärast külalismeeskond viigistas ning selle seisuga ka mäng lõppes. Tase oli ok esiliiga kohta ning suuremaid prohmakaid mängijate poolt ei tähendanud. Küll said oma osa pealtvaatajate poolt kohtunikud ning teinekord ka põhjusega. Tõsi, sõna puta ( millega eesti keeles iseloomustatakse naist, kes paljude meestega magab ) kuulsid oma aadressil ka vastasmeeskonna mängijad päris tihti, kohtunikud aga sedagi enam. Ütleks iga teine sõna mingi situatsiooni kommenteerimisel oli puta ning kõige ilmekamaks näiteks oli üks situatsioon, kus umbes 40ne pereisa kõndis aia taha ning pidas umbes minutilise monoloogi küljekohtunikule maha, kus kõne all olev naljatäheline sõna figureeris tihedalt. Lõpuks sülitas kolm korda kohtuniku suunas ning kõndis viie-aastast tütart käe otsas talutades tribüünile tagasi. Tüdruk lutsutas kogu selle aja tsubatsupsi ega lasknud end morjendada.
Peale kaheksat hostelli tagasi jõudes uurisin pühapäevaseid mänguplaane ning otsustasin öise bussiga pealinna sõita et siin õhtul üks teine mäng ära vaadata. See kui miski vist näitab inimese tühisust, kui jalka järgi ajaarvamine käib et mis teha.
Pildil Juan Román Riquelme, kes muu.

Cordoba

Cordoba`st olin vähemalt enne linna saabumist kuulnud.
Tõsi, see Cordoba asub Hispaania lõunaosas ent mis vahet seal on ?
Bussisõit kestis kuus tundi ning viis sellest magasin. Enda iseloomustamiseks peangi ütlema seda et selliseid magamisprobleeme nagu osadel reisijatel, mul pole. Kui midagi teha pole ning buss mõnusalt kõigutades teed mõõdab, lasen ma koheselt silma kinni. Näiteks viimasest ( 21-tunnisest ) maratonsõidust magasin tõenäoliselt kuskil 15 tundi. Mida ehk ei olegi nii vähe. Vahepeal toitu serveerides aeti üles, muidu põõnasin. Aga olgu.
Cordoba on riigi suuruselt teine linn umbes kolme miljoni elanikuga. Elanike arvu poolest sama suur nagu paljud linnad Eestiski. Või oli see Hiinas. Noh, ei mäleta nüüd ent ühes neist kahest igaljuhul.
Bussijaamast takso mille juht kuulas kohalikku Elmar´it ning laulis kõik lood kaasa. Küsis ka minu arvamust viisikestest. Jaa, jaa, head lood.
Hostel kesklinnast ning voodikoht kaheksases toas. Hostel ise ok, tasuta wi-fi tõstab punkte. Viimaseid hostele valides olengi sellele rõhku pannud sest ehkki netikohvikuid on siinseski linnas rohkelt ning tund maksab suurusjärgus viis krooni, on oma arvutiga netti pääsemine just siis kui huvi selleks tekib, siiski eri asi.
Täna tegin linnas kerge tuuri ning lisaks poodide kammimisele jõudsin käia ka paaris muuseumis. Kohalik linnamuuseum meeldis väga kuigi ning kuigi näitused ise nii väga muljetavaldavad polnud, siis hoone seevastu oli äärmiselt koloriitne.
Üks asi, millega nüüd esimest korda kokku puutusin, on ülekäiguradadel autode foori punase tule ajal reklaamitegijad. Lugenud sellest nähtusest olin ent ise näha on ikka ise näha. Väga võimalik et see marketingiviis on kuskilt teiselt maalt või linnast, näiteks Suurest Õunast maha kopeeritud – mina nägin seda siiski esmakordselt.
Jalakäiate rohelise tule süttides marsib umbes kümnepealine noortekamp vöötrajale ning vastavalt taktikale kas lehvitavad plakatidega või vastupidi – jäävad jäätunud seisma. Autojuhtide tähelepanu sellele operatsioonile on igal juhul garanteeritud.
Pildil üks järjekordne reklaamijate grupp.

Üks kolmest vaalast

Räägitagu mida iganes ent minu jaoks lebab Argentiina kolmel vaalal: jalgpall, naised ja tango. Kahest esimesest räägime lähitulevikus, praegu paar sõna viimasest.
Eri rahvad võivad olla eri meelt ent tango sünnimaaks peetakse ikkagi siinset riiki. Nagu kõik teavad, sai tants alguse 1920ndatel siinsetest bordellidest, kus itaalia ning hispaania siinsele mandrile saabunud õnneotsijatest mehed käisid meelt lahutamas ning suurest kurvastusest vanale mandrile mahajäänud oma naiste vastu lisaks asutuses ” lasti kergendamisele ” ka tantsitasid nn. klienditeenindajaid. Arusaadavalt kaasnes tantsuga ka tubli kogus seksuaalset ja sensuaalset alatooni ning seetõttu vähemalt mina pean tangot seksikaimaks tantsuks.
Ma tean et paljud lugejad on teist meelt ning arvavad et hoopis labajalavalsi saatel tantsupõrandal poognate keerutamine alles seksikusest pakatab – minu seisukohta see ei muuda. Paljude soomlaste meelest on tegu nende rahvustantsuga ning teadupärast korraldatakse Seinajoel iga aasta Tangomarkkinat, kus selgitatakse välja iga-aastane tangokuningas ja – kuninganna ent see morskade paljunemistrituaale meenutav tegevus mis publiku hulgas ( valdavalt ) tantsupõrandal toimub, see on vähemalt minu arvates kaugel õigest tantsukirest.
Mul on tugev peotantsija taust. 1986. aastal, käies neljandas klassis, korraldati meie maakoolis sügistalvisel hooajal iganeljapäevased tantsukursused, kus tolmusel kultuurimaja põrandal sai hulle poognaid veetud. Kikilips oli ees, nägu naerul ning ligi kümnekonna tantsu põhisammud said selgeks.
Peale seda hooaega on pisut vett merre voolanud ning koos veega ka tantsumuuvid. Null, absoluutne null võin praegu küsimustiku peotantsu puudutavasse lahtrisse kirjutada.
Minu tangoarmastus sai alguse ühest nähtud filmist ning see et filmid meid mõjutavad, tunnistavad kindlasti paljud lugejadki endale. Tõsi, minu puhul näiteks Rocky filmi poksivaimustus on piirdunud ainult ( varajase ) noorusea tänavakakleja karjääriga ent asi seegi.
Äärmiselt meeldejääv tangostseen pärineb 1992. aasta filmist Scent of Woman kus pimedat eruleitnanti Frank Slade kehastav Al Pacino tantsutab Donna nimelist tüdrukut mängivat Gabrielle Anwar´i sellise kirega restoranipõrandal et ma lubasin peale filmi esmakordset ( ja teise, kolmanda ja viiendakordsetki ) nägemist see tants millalgi elu jooksul selgeks õppida.
Tõsi, olen muidki asju endale lubanud, näiteks Condoleezza Rice´ga abiellumine või Liis Lass´ile lapsetegemine ent need saavad praegusel hetkel veel oodata.
Pole vist mõtet lisada et Al Pacino sai selle erakordse, pimedat leitnanti kehastava filmisoorituse eest, akadeemialt ka Oscar´i.
Nonii, aga tänasesse päeva tagasi.
Eile käisin küsisin linna populaarseimast tangorestoranist asja ning kästi täna kell 21.00 oma paks tagumik kohale vedada.
Kell üheksa olin siis kohal ning alguses pisut pabistasin et millise (mees)paarilise endale saan ent kartus oli asjata. Seitse meest ning kaksteist naist olid ülejäänud osalejad ning valikuvõimalust oli.
Õpetajatepaar olid viiekümnendates ning tõenäoliselt aastakümneliste kogemustepagasiga sellelt alalt.
Mida öelda ? Tuleb vist ausalt tunnistada et algus oli raske ning raskem kui arvasin. Kahetunnise sessiooni lõppedes oli tunne et laseks end maha. Või oot-oot, maha laseks ikka meesõpetaja, kes muudkui seletas et tango on lihtne tants, lihtsalt kuula muusikat ning lase sel end juhtida. Fakohv, mida ma lasen kui põhisamme näen esmakordselt, idioot !!!
Ütleme nii et ilma selle konkreetse tantsu oskamata ma siit riigist ei lahku. Helistan tõenäoliselt isiklikult piirivalvele ning käsin maalt ära minnes oma tangooskust demonstreerida. Vahet pole, millisest soost piirivalvuriga ma põsk põse vastus poognaid piiripunktis vean – ilma nendeta luba mind välja lasta pole.
Tõenäoliselt võtan Buenos Aires`esse jõudes siiski privaattunde sest suure karjaga ei õpi eriti midagi. Seda näitas kasvõi tänaõhtune kahetunnine sessioon.
Pildil reklaamitahvel filmist, mida soovitan kõigil vaadata. Ja pärast seda oma ahter Argentiinasse vedada et maailma seksikaimat tantsu ala meistritelt õppida.

Pisut hingele

Eilne päev läks paljuski linna kultuurieluga tutvumisele.
Peale hommikust bussijaamas käiku suundusin linna idaosas voolava Rio Parana jõekaldal asetsevasse Moodsa Kunsti muuseumisse, mis on ehitatud endisesse viljahoidlasse. Õieti kasutusel on kümnekordse hoone administratiivpool, ise viljahoidla osa on lihtsalt erinevate värvidega üle värvitud ning tõenäoliselt alles ootab rakendust. Sellegipoolest tore näide sellest et hea tahtmise korral on võimalik oma ajajärgu ära elanud hoonega ka midagi muud teha kui see maatasa tõmmata.
Moodsa kunsti endaga on mu suhted ... ütleme keerulised. Kõlab väga julge ning enesekindla väitena ent klassikalisest kunstist olen võimeline aru saama, vähemalt osast sellest. Moodsaga on asi, nagu ütlesin, pisut raskendatud. Kas näiteks eilsel näitusel väljas olnud kolm puualust, millesse suvaliselt purunenud peeglitükke visatud, on kunst ? Tõenäoliselt. Kas fofomontaaz, kus modell hoiab ühel pildil oma näo ees teekannu, järgneval potti ning siis panni, kas ka see on kunst ? Väga võimalik taaskord.
See et mina mõnes asjast päris hästi aru ei saa, ei tähenda et mõni teine seda teha ei võiks. Nagu ikka - kunst on kunstis kunsti näha.
Moodsa kunsti annus käes, kõndisin väga kaunist Orono Bulevardi mööda linna keskpargi juurde et Linnamuuseumis ka klassikalise kunsti doos omandada. Paraku oli teisipäev see ainuke puhkepäev muuseumis ning seega lükkus külastamine järgmisse korda. Oruno Bulevard oli tõesti kaunis oma arhidektuuri poolest ning selle ääres asuvad elumajad ning peamiselt plastilise kirurgia kliinikud ( valdkond, millel siinses kultuuriruumis on suur kandepind ) andsid mõista, et tegu on tõenäoliselt linna rikkaima piirkonnaga.
Õhtul realiseerisin pikaaegse soovi ning käisin Oscar´ifilmi No Country for Old Men vaatamas, siin tuntud kui nime Sin Lugar para los Debiles, all. Kohalik multiplex ning pilet õhtusele seansile 9 peesot ( alla 3 USD ), rahvast piisavalt.
Film ise oli zanrilt pisut erinav, mida Coen´i vendade puhul nägema olen harjunud. Pärinevad ju nende taktikepi alt sellised linateosed kui O Brother, Where Art Thou?; The Man Who Wasn't There; The Big Lebowski ent eelkõige muidugi legendaarne Fargo koos William H. Macy´ga peaosas. Nüüdne film oli tõsisem ent väga heade näitlejatöödega äärmiselt nauditav kogu oma kahetunnises pikkuses. Kas just aasta parim film on raske öelda, kuna kõiki viite parima filmi kategoorias olnud kandidaati pole näha õnnestunud.
Täna pakin aga taaskord asjad ning seitsmetunnise bussisõidu järel peaksin end leidma linnast nimega Cordoba. Pisut suurem kui praegune peatumispaik ning kuulu järgi suure kultuurivalikuga. Ega muud kui kohale ning siis selgub.
Pildil Rosario linna viljahoidlast ümber tehtud Moodsa Kunsti muuseum.

Mõned meist on naiivsemad kui teised ...

10. märts on see kuupäev mille enne reisi algust paika panin. Panin paika kui äärmiselt reaalsena tunduva tagasilennu kuupäevana.
Selleks ajaks oleksin kolme ja poole kuuga siis enda herneaju meelest läbi käinud kogu Kesk-Ameerika ning Guyana`sid arvesse võtmata ka kogu Lõuna – Ameerika kontinendi.
BUAHAHAHAAAAAA !!!!!! Kui loll üks inimene ikka olla võib ...
Luban, ausalt luban et enne järgmist pikemat reisi joon vähem ning tutvun geograafiliste vahemaadega rohkem. Ma tõesti ei tea, mida ma mõtlesin – vahemaad on siin siiski pisut pikemad kui Hiiumaal.
Arvestada tuleb veel fakti et jätsin vahele osa Kesk – Mehhikost, Kolumbia, Venezuela ning nüüd viimasena Brasiilia, mis kõik tundusid algse plaani kohaselt täiesti reaalsed olevat lisaks muudele maadele selle kolme ja poole kuuga läbida.
Praegu istun Rosario nimelises linnas Argentiinas ning minu tagasihoidlike arvestuste kohaselt läheb veel vähemalt kuus nädalat et ülejäänud programm läbi teha. Kui mitte rohkem ...
Igal juhul tagasilennupiletit pole veelgi mõtet vaadata, aeg näitab millal selle jaoks vajadus tekib.
Koos Argentiinasse jõudmisega tulin ka ajas tunni võrra taaskord Eestile lähemale ehk nüüd olen ainult neli tundi sealsest ajast taga. Neli tundi on ju sama ajavahe mis ajavööndite osas lahutab ka Tallinn`a ja Võru`t, seega tuttav situatsioon.
Pole vist mõtet lisama hakata et tänase päevaga lõpeb ka tehtud tervisekindlustus, kuna pidin ju Ülemistel olema. Edasi siis lindpriina.

PS. Järgmine huviline leidis märksõna ” relvapood ” abil tee siinse blogini. Mis teil seal Eestis õige toimub ???

Rapla relvapood *

Nonii, käed taaskord üles ning hüppame kõik kaasa !!!
Ütleme nii et tagasihoidlik 21 – tunnine bussireis on seljataga ent Salta linna asemel olen hoopis teises kohas ent kõigest mõistagi lähemalt.
Eile hommikul kell kümme kirjutasin end sellest äärmiselt meeldivast hostelist välja ning sõitsin bussijaama et asja uurima asuda. Kuna Puerto Iguazu´st väljus Salta`sse ainult üks buss ning seegi alles õhtul, siis otsustasin kohaliku bussiga sõita Posadas nimelisse linna mis nagunii tee peale jääb et järsku läheb sealt rohkem sõiduvahendeid mu sihtmärgi poole.
Kuue tunniga oli hinnanguliselt 300 km läbitud ning kui kell 16.20 kohale jõudsin, selgus et viimane buss Salta poole väljus viis minutit varem. Järgmine öösel kell 02.00 janiiedasi. Bingo !!! Siis mõtlesin ( pole minu tugevamaid külgi ) ning otsustasin et sõidan veel lähemale ning Resistencia nimelisse linna. Viimati mainitud asub suurte teede ristumiskohas ning sealt ometigi peaks busse läbi minema. Kell 17.15 sõiduki peale ning peale kümmet õhtul pidin kohal olema. Sõites aga jäin taaskord mõttesse ning peale pikka arutelu iseendaga jõudsin järeldusele et kui ma tõesti nüüd põhjapoole sõidan, siis seal olemine ning riigi keskossa tagasi saamine võtab vahepealsete pausidega tõenäoliselt nädala ning seda on pisut palju – seega jätame kogu linna ning riigi põhjaosa vahele.
Uus plaan nägi ette Resistencia`sse sõitmise, seal ööbimise ning järgmisel hommikul edasi mõtlemise kuhu ning kuidas. Jõudnud aga linna, kadus aknast väljavaadates igasugune huvi seal ööbida ning kuna see konkreetne buss sõitis riigi keskossa Rosario nimelisse miljonilinna, otsustasin sõitu jätkata. See tähendas aga täiendavat kümmet tundi bussiistmel ent kuna nagunii juba istutud oli, siis kümme tundi ees või taga ei muutnud asja väga oluliselt. Pätti tegin ka ning see läks läbi. Alguses oli pätitegemine tahtmatu, kuna pilet oli ainult Resistencia linna ning pidin seal maha tulema. Pärast, kui plaan oli sõitu jätkata, mõtlesin et ei osta lõpp-punkti piletit vabatahtlikult vaid kui jänesena sõitmine välja tuleb, siis mängin lolli ( aitab alati heade näitlejaoskustega ) ning ostan siis. Ei tulnud ning niimoodi kuluski mul kogu selle 21 - tunnise sõidumaratoni peale vaid 70 peesot ( pisut üle 20 USD ) vs. oleksin täispileti ostnud, maksnuks suurusjärgus 180 peesot ( 55 USD ).
Bussid on siin muidugi superluksid nagu eelnevalt lugeda on olnudki. Kahekordsed, nahkistmetega, LCD ekraanidelt dolby-heliga filme jne. Toitlustamine mitu korda reisi jooksul ning see oli tõesti rikkalik ehk ka mina sain kõhu täiesti täis.
Nüüd siis seadsingi end siia miljonilinna ning tähtsuselt teise riigi finantskeskusesse sisse ning paar päeva vaatan siin ringi. Eelmise peatuspaiga + 33 muutus julmalt +18ks ning taevas on pilvine, shortsi-ilm sellegipoolest.
* Pealkirjas toodud lauseühend pärineb Google otsingust mille kaudu on leitud tee käesoleva blogini. Täiesti müstiline. Mõni mees on vist suhteliselt meeleheitlik olnud Raplamaal, kui väikelinnast relvapoodi otsima on hakanud. Kurat, Raplas on siiamaani väitsaga asi ära aetud või siis äärmisel juhul kirvega. Nüüd enam ei kõlba või ???
Pildil toodud Magnum 357 Rapla linnast ei leia. Klassika küll ... ent netu ...

Iguazu Falls

Iguazu kosed olid siiski peamiseks eesmärgiks miks siinsesse piirilinna saabusin ning tänase täispäeva siinses rahvuspargis mööda saatsin.
Bussiga hommikul kohale ning 40 peesone ( 13 USD ) rahvuspargi pilet käes, väikerongile, mis pargis turiste ühest punktist teise kärutab.
275 on see määr, millega siinleiduvaid koski iseloomustada armastatakse ning mahutunud on need 2,7 kilomeetrile. Kõrgeim ei olegi teab-mis-kõrge, 82 meetrit ent kogu kompaktsus on muidugi muljetavaldav. Kuna kosed asuvad täpselt piiril, on nende jälgimine ma naaberriigi Brasiilia poolt võimalik.
Et koht on omapärane, on ka kineastid taibanud ning näiteks kaks aastat tagasi valminud Miami Vice on osaliselt siin filmitud ning viimane Indiana Jones.
Minu päev kujunes seitsmetunniseks ent oleks tõenäoliselt ka kauemaks tegevust leidnud, kuna matkaradu on piisavalt ning koski on võimalik nii ülevalt, kui ka altpoolt vaadata.
Enim jääb meelde muidugi paadiga kose alla sõitmine, mida ekstreemsuseid armastavatele turistidele pakutakse. Kiirpaat rahvast täis, meeskond paneb endale vihmekeebid selga – kapuutsid pähe ning rahva kiljumise saatel kose alla. Paarikümne minuti jooksul neli korda veejoa all olemine jätab unustamatu elamuse.
Kui Ecuador´i Banos´es olles käisin koos kolme tshiili piffiga sealse kose all märja T-särgi võistlust tegemas ( ning kus mind külmalt esikolmikust välja jäeti ), siis seal oli vesi mattafaka kui külm. Tänased sahmakad seevastu olid mõnusalt soojad ning sekundiga läbimärjaks saamine ei häirinud üleüldse.
Homme hommikul liigun aga edasi ning paari päeva jooksul sooviksin jõuda põhjapool asuva Salta linnani.
Pildil on järjekordne paat soovijatega kose alla suundumas.

50. riik - ARGENTIINA !!!

Usun et igalühel meist, kes vähekegi reisidas armastab, on omad nn. unelmapaigad või – riigid. Kes soovib romantilises Pariis`is elu jooksul ära käia ( peale Nuustakut mõistagi ), kes sharmelsheigis. Mul on siiani olnud kaks maad, kuhu jalg veel sattunud pole ent hing on vedanud. Argentiina ja Maroko. Ei oska seletada fenomeni, miks just need teineteisest niivõrd erinevad riigid ning miks tõmme neisse nii suur on olnud ent see lihtsalt on.
Seetõttu polegi vaja pikemalt seletada, miks mul juba mitmed päevad enne siia riiki jõudmist 24h erektsioon oli ning taganema ei soostunud. Tunnistan ausalt – kogu mu selle reisi kulminatsiooniks oligi külastada justnimelt seda riiki, kõik eelnev oli eelmäng. Kolm ja pool kuud kestev eelmäng küll ent äärmiselt põhjalik selline.
Nonii aga jäime reede hommikusse.
Peale kerget shoppingut panin asjad kokku ning istusin bussijaamas ARGENTINA silti kandva bussi peale. Sealtsamast kõrvalt väljuvad kohalikud liinibussid ka Brasiilia suunas, seega viisa olemasolul oleks ka see võimalik olnud.
Nagu juba enne kirjutasin, on siinses jõesuudmes kolme riigi linnad kokku saanud ehk Ciudad del Este Paraguay poolt, Foz de Iguazu Brasiilia suunast ning Puerto Iguazu Argentiina poole pealt. Kurioosseks muudab asja fakt et Paraguay´st Argentiinasse sõitmiseks peab kõigepealt üle jõe Brasiilia poole peale sõitma, sealses linnas ligi 10 km läbima ning alles siis Argentiina piiripunkti saabuma.
See on võimalik ka ilma Brasiilia viisata tegelatel nagu allakirjutanu, sest vahepeal lihtsalt bussist välja ei tule ning buss peatusi ei tee.
Ja nii läkski. Buss korjas rahva peale ning ummistunud sillalt minema saanuna sõitsime kümmekond km Foz de Iguazu linnapiirides et siis BRA – ARG piiripunkti jõuda. Paraguay`st väljudes piiripunktis peatust ei tehtud, kuna kohalikel pole ju templit vaja ning ma ei viitsinud ka häält tõsta. Kui väljasõidutemplit oleks vaja läinud, oleksin muidugi pidanud tagasi tulema ent kartus oli asjata.
Argentiina piiril probleeme polnud ning mõnesekundilise kontrolli järel tulistati tempel passi. Tempel mällu igaveseks, kui soovite. Piiripunktist bussijaama ning 5 km kaugusel asuvasse hostelli.
Seda pean veel mainima, et kuigi piirilinnad tänu rohkele kaubavahetusele peaksid kõik ühtviisi jõukad olema, oli Brasiilia pool teistest üle. Muidugi, ka riigi majandus on palju paremal järjel, kui naabrite oma ent ikkagi.
Pildil Hostal Inn hosteli, kus nüüd kaks ööd peatunud olen, bassein.

8. märts

Et miljonid lugejad mind suureks mühakaks ei peaks kes kõik tähtsad asjad ära unustab, siis kõigile naistele ( ja sumpsimeeste paaride nn. naispooltele ) toredat Rahvusvahelist Naistepäeva !!!

Ciudad del Este – kontrabanda * pealinn

No nii käed üles ning hüüame kõik ooo-oooo, oooooo-ooooo ... ja uuesti ....
Ciudad del Este pole mingi lihtne linn. Kes tahab toogu paralleele Mehhiko ja selle ühe teise riigi piiril asetseva Tijuana linnaga, kes ei taha, ärgu toogu. Salakaupa liigub, kogused on suured ning linna kuulsus rahapesu - ning narkolinnana kõigile teada. Silmapetteks müüakse maksuvaba piirkonnana palju elektroonikat ning (piraat)riideträäni ning jõe teisel pool elavad brassid käivad seda hunnikute viisi omale maale vedamas, ummistades liiklusega kahekilomeetrist silda.
Linn on suhteliselt uus ning selle rajamine sai alguse 1960ndatel justnimelt eelpool mainitud silla tekkega. Praeguseks on rahvaarv tugevalt üle paarisaja tuhande ning kasv jätkub.
Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on aga Itaipu tamm, mida neljapäeval peale linna jõudmist ning bussijaama-äärse hotella võtmist, vaatama läksingi.
Kui nüüd natuke tausta rääkida, siis 70ndate keskpaigas, kui brassid hullul kombel sigima hakkasid ning lühikese aja jooksul elanikkond pea kahekordistus + lisaks 10% majanduskasv, 70ndate keskpaigas selgus et elekrtienergiat ei piisa. Parimaks viisiks seda lisada oli uus elektrijaam ehitada ning kuna vett ressursina on, otsustati selle kasuks. Ideaalseim koht jaamale osutus olevat aga Parana jõe suudmes Paraguay piiri ääres ning nii ei jäänudki muud üle, kui vana vaenlasega sõjakirves maasse kaevata. Üheksa aastat ehitust ning 1984. a võis maailma suurim hüdroelektrijaam tööd alustada. Praeguseks on ta langenud küll juba teisele kohale, sest hiinlased pole ( ka siin ) midagi juhuse hooleks jätnud.
Paraguay saab 90 % oma energiast ning Brasiilia 20 sellest jaamast, kolmas naaber Argentiina midagi ent kambas on ta sellegipoolest. 1979 nimelt hakkas viimane kahtlustama justkui võiks Brasiilia mingil hetkel tammid avada ning Buenos Aires´e üle ujutada ning sellest hetkest on nad kolmanda osapoolena kõiki tammi puudutavaid küsimusi arutades.
Nonii, aitab taaskord faktidest.
Jaama saab linnast bussiga ning maad sinna on pisut üle viie kilomeetri. Kohale jõudnud, on vaja isik tuvastada ning end kirja panna. Mul passi polnud ent milleks inimesel siis ilusad sinised silmad on ? Auditooriumisse ning peale veerandtunnist filmi bussiga tammi enda peale. Klõps, klõps, kohustuslikud pildid, ringkäik alla generaatorite juurde ning üles, 195 m kõrgusele. Kogu ekskurs kuskil tund aega ning lõbu on tasuta.
Rohkemat sel päeval teha ei jõudnudki ning suundusin end kaineks magama.
Täna hommikul enne riigi vahetamist käisin aga shoppamas. Nagu ütlesin on linn üks suur kauplemiskeskus ning tänu maksuvabadusele soodne ning äärmiselt soositud eelkõige ( kohalike ) idanaabrite hulgas.
Träni oli tõesti arvukalt ning kuigi ma midagi suuremat ei ostnud, uurisin pisut hindu. Riidekaup nii väga ei huvitanud kuna see oli valdavalt vuffel ning välimus ka vastav + jalanõusid suurele jalale latiinomaas kus number 44 on mehe kinga tipp, nagunii pole.
Fotokaupu ning pisut elektroonikat vaatasin ning see oli soodsam kui Eestis. Tõsi, kes pisut rohkem reisinud on, teab et pole maailmas kallimat riiki, mis puudutab originaalriideid, eletroonikat jne. kui seda on Eesti.
Canon´i välk Speedlite 580EX II eest taheti 380 USD saada ( Eestis 6150 krooni )
Canon`i EF 70-200mm F4.0 L IS USM toru 1200 USD ( Eestis 18 500 krooni )
iPod Classic 160GB Silver eest küsiti 330 USD ( Eestis 5255 krooni )
... kui vaid mõned näited tuua. Kõik hinnad nn. letihinnad, ilma mingi tingimiseta.
Seega, kui keegi siiakanti nagunii satub, kaamerat-tarvikuid-muud elektroonikat vaja on – siit saab päris soodsalt. Pole muidugi raske arvata, kust piirkonnast kaup tuleb ning millise silmakujuga valdavalt poeomanikud-müüjad on. Vihjeks niipalju et lätlastega tegu pole.
Pildil võte kohaliku bussijaama kõrvalt põllult. Ei, tegu pole suvitajatega. Ei, palja noxiga poisid eesplaanil ning taamal toimetav härrasmees pole näitlejad. Nad elavad siin.

* Nagu kõik teava kannab salakaup armsate naabrite lätlaste-leedukate kodukeeles justnimelt sellist nime. Idanaabrist rääkimata.

Liigume edasi

Neljapäev, pool üheksa hommikul, bussi nina Ciudad del Este linna poole.
Pealinna osa piirdus kahe öö ehk pooleteise ööpäevaga ning ega seal ka parema tahtmise juures kauem midagi teha poleks olnud. Samas, rahvaarv on pea poolteist miljonit ning inimesed elavad. Samas, inimesed elavad ka Elva`s, on rahul ning arvavad et see nii peabki olema.
Ma jalutasin eile kogu päeva kesklinnas ning selle ümbruses ning kehitasin õlgu. Midagi mis nüüd väga võlunud oleks ei leidnud ent maitsed on teadagi erinevad. Ainukesed kaks hoonet, mis märkimist väärivad on presidendiloss ning sellest sadakond meetrit eemal asuv moderne parlamendihoone. Kontrastiks neile rajatistele algab juba ca. 50 m kauguselt slummirajoon kus valdavalt plekist ja vineerist kokkuklopsitud osmikutes elab kontingent, kelle isikukoodi olemasolus ma sügavalt kahtlen. Usun et rusikavibutamine käib kummagi leeri vahel tihedalt ning halvima hoiab ära hambuni relvastatud julgestusmeeskonna ( tõenäoliselt 24h ) toimiv patrulleerimine tähtsate hoonete ümbruses.
Kõik. Rohkem ei oska ma midagi pealinna kohta kosta.
Kui nüüd paar sõna üldisemat juttu rääkida, siis üldine hinnatase tõusis eelmisest maast tulles ( Boliivia hindadest madalamale enam langeda ei õnnestugi, vist ) ning edaspidi, paari järgneva riigiga tõuseb veelgi. Tshiili nimelt on Lõuna – Ameerika kalleim riik koos Brasiiliaga. Santa Cruz´is kohatud soomlased ütlesid et Brasiilia ning Boliivia hinnad on samad, ainult ühikud on omavahelises 1:4 suhtes ning pole raske arvata, kumma riigi valuuta kasuks. Nemad tundsid end kui paradiisis peale kolmekuist sambamaad.
Suhteliselt lihtne on siinses riigis ( ajutise ) miljonäri staatust kogeda sest kurss on 1 USD = 4700 guarani`t. Ööbimine maksis 40 000 ühikut, samuti tänahommikune viietunnine bussisõit.
Ega palju muud lisada polegi. Sihtpunktis olen tõenäoliselt ainult ühe öö et homme hommikul uude riiki edasi liikuda.
Pildil on presidendiloss. Eesplaanil olev rätikupea ei ole president.

23 h bussiga ja ilma

Öösel peale kolme väljuvale bussile oli pakkuda ainult seisukohti ehk võta või jäta. Eesti keelde ümberpanduna kas haarata õlekõrrest ning lahkuda maailmalõppu meenutavast linnast bussis püstisõites teades et ees võib olla 20+ sõidutundi või seda mitte teha. Valisin esimese.
Bussi välimus erilist julgustust sihtjaama jõudmise osas ei lisanud ent peale 20 USD omanikuvahetust olin in. Peale mind tulid veel mõned reisijad juurde, närviliselt ning katkematult suitsu kiskuv ning kaenla all kahte maali hoidev meeskodanik muuhulgas.
Osade lolliksläinud kukede kiremise saatel kell kolm öösel pilkases pimeduses alustas buss Kolgata Teekonda.
Nagu arvata oli, polnud piirini palju rohkem kui tunni jagu ning enne viite olime kohal. Piiripunktis oli vaid Boliivia pool, mille osakond töötas sõna otseses mõttes peeru valgel ent templi sai ka sel moel passi ning koos esimeste valguskiirtega sõitsime edasi.
Ühes esimeses jutustuses siinsest maast märkisin ära kunagise sõja naaberriigi Paraguay´ga Chaco maakitsuses väidetavalt leiduva nafta pärast ning mille viimane siis võitis. Fakt on see, et peale rohkete ponnistuste pole musta kulda siiani leitud ning ka võitjariigil tundub suhteliselt pohhui kogu tühermaast olevat. Ilmekamaks näiteks on asustuse puudumine, sellesamuse pelga ühe asfalttee olemasolu ning fakt et boliivia piirist sõitsime viis tundi suhteliselt heatasemelist teed mööda enne kui Paraguay piiripunkt vastu tuli. Mina pakuksin üle 300 km piiripunktide vahemaaks.
Paraguay poole peal kõik reisijad oma maise varaga bussist välja ning ühte katusealusesse. Buss gaasitas minema remonditöökoda otsima, kuna tagumine parempoolne vedrustus oli õhtal ning ratas rattakoopas kinni.
Katuse all saime paar minutiti oodata, kui kahe autoga lendas peale ca. kümmekond SENAD agenda especial kirjadega narkovastase võitluse tegelast. Kuulivestid, tukid vööl ning koerad. Kõigi kotid üksipulgi läbi. Erilist kahtlust äratas justnimelt see minuga koos pealetulnud maalidega tegelane ning tundus et agendid teavad, mida otsida. Temal otsiti kõik läbi, nii kohvrivooder kui tossude tallad. Midagi. Siis võeti maalid ette ning tõmmati need pea täielikult ribadeks, raamid naasklitega lahti, vaheseinad lahti ning kuigi just Rembrandt`i Öise vahtkonnaga tegu polnud, kerkis mul küll küsimus et kes selle lõbu kinni maksab, juhul kui midagi tõepoolest ei leita. Maalidest ( otsimine käis kogu ülejäänud reisiseltskonna silme all ) leiti mõned valged pulbritükid ent need ei osutunud õigeks pulbriks. Saak ühesõnaga null. Siis viidi vend kahe agendi kaasabil siseruumidesse kust veerand tunni pärast tagasi tuldi. Mehe virilat nägu ning imelikku kõnnakut arvestades pole raske arvata, milliseid õõnsusi seal kontrolliti. Ikka null ja nii jäigi. Mees sai oma maise, küll juba osaliselt deformeerunud vara tagasi ning pääses puhtalt. Pärast, paar sõna ühe vägagi vedava naisagendiga rääkides ütles ta et kolm päeva tagasi saadi üks hollandlane 6,5 kilo pulbriga kätte ja pakike oli kohvris, lihtsalt riiete vahel. Oleks võinud juba kaela riputada või peavõru teha. Ei, see pole üldse minu kohvergi, need pole minu asjad. Ei, mul on ainult kaamera ja krediitkaart taskus, rohkem pole reisimiseks vaja; endal patakas perepilte pulbripaki kõrval vedelemas. Samas, praegu 29-aastane madalmaade kodanik saab juba kuskil 2023. aastal müüride vahelt välja ning jõuab veel maailma muuta küll.
Siinkohal oleks mul väike ettepanek Eesti Välisministeeriumile. Nimelt, kas oleks võimalik neile noortele vihastele eesti vendadele kes oma suurte ponnistustega meie väikeriiki (narko)maailmakaardile joonistamas on – kas oleks võimalik enne nn. töösse sukeldumist väike lühikursus korraldada. Et nagu kuhu pulbrit peita ning kuhu ei. Pärakusse oskab meist iga mees tuubi suruda, selleks pole vaja Einstein olla. Kindlasti on kohti, kuhu agendid oma tähelepanu niivõrd ei koonda ning mille kaudu koka rõõmsalt õnneliku lõpp-tarbijani jõuab. Seega, kui oleks võimalik natuke maksumaksja raha kasutada, oleksin ülimalt tänulik.
Boliivia piiripunktis leidis aset ka selline intsident et ühel paaril olid mingisugused probleemid paberitega ning olid sunnitud maha jääma. Oma asju bussist välja tuues käis naine paar korda bussis sees käsipagasit toomas ning pärast, Paraguay poole peal agentide läbiotsimist tegemise käigus märkas üks tüdruk et kaamera on kotist kadunud. Ja kuigi kõigi asjad otsiti ka seetõttu läbi, pole raske arvata, mis hetkel see ära haihtus. Minu seljakott mis sisaldab nii läpparit kui kaamerat, oli bussis tema koti kõrval ülariiulil. Järelikult polnud ka seekord ( veel ) minu kord. Alt pagasiruumist varastamiste kohta öistes bussidest on tõenäoliselt igaüks lugenud ning juba seetõttu on mul vastumeelsus öösiti sõita. Nagu näha, tuleb ka käsipagas ihule lähedal hoida, kui sellest loobuda ei soovi. Dokumendid on mul reisides 24h ligi ja dollarirull mõistagi rindade vahel, paistab et tuleb ka kaamerat kaelas hakata hoidma ja läpparit kaenla all.
Bussiremont kestis tagasihoidlikud viis tundi ning eelseisvat 450 km pealinnani arvesse võttes selle päeva numbri sees poleks enam kuidagi kohale jõudnud. Bussijuhid kukkusid siiski kupatama ning edenesime jõudsalt. Kolm tundi enne sihtkohta väljus üks reisija ning sain ka istmele istuma, siiani olin teinud seda trepiastmel ukse juures. Ehk about 12 tundi hüplevat bussisõitu võimidagisellist.
Linnapiiril, kell üks öösel, uus narkorats ning seekord võeti mind ette. Anust just ei kontrollitud ent 20 minutit asju puistati küll. Lõpuks sooviti head reisi ning läksime sõpradena laiali.
Kahe paiku olime bussijaamas ning krabasin suhteliselt armetu terminaliäärse hotelli.
Esimene päiksetõus uues riigis võis alata.
Pildil kahtlustatava pulbrivedaja asjad, kaasa-arvatud kaks maali riidenäraka all.

Sürr, äärmiselt sürr

Hommikul ärgates uurisin veelkord kaarti ning kuna väljas sadas padukat ehk linnas nagunii midagi teha poleks saanud, panin asjad kokku ning otsustasin kohalike bussidega piirile lähemale sõita ja siis vaatab mis edasi saab.
Kaheksase bussiga kõigepealt Camiri nimelisse linna nelja tunniga ning kuigi kaardi järgi vaadates poleks piirini rohkem olnud kui sada km, sealt ükski sõiduriist naaberriigi poole ei lähe. Soovitati võtta buss Villamontes nimelisse linna, mis jääb küll peamagistralist pisut kõrvale ent ju nad teavad asja paremini kui üks kahvanägu seda ette kujutab.
Paar tundi veel siia ning siin ma nüüd siis olen.
Fakt on see et ka siit otse keegi ei sõida ning ainuke võimalus on öösel kell kaks istuda sama bussi peale mis Santa Cruz´ist öhtul väljub ning selle sama teekonna läbinuna siis kuue tunniga siia jõuab. See on siis ainuke võimalus siit linnast pääsemiseks.
Bussist väljudes tundsin esimeste sõõrmetõmmetega et tegu pole lihtsa linnaga. Juba pisut enne bussijaama liilusringi keskel olnud kümnemeetrine plekist kalakuju andis pisut eelaimu.
Kui tavaliselt üritan kaardi peal asukoha ära positsioneerida või vähemalt aknast vaadates mõne hotelli-hostelli meelde jätta, siis siin polnud kumbagi võimalik teha, kuna kaart puudus raamatust ning majutusasutusi lihtsalt polnud.
Pagas kätte ning esimene asi mida märkasin oli automootor kraavipervel vedelemas. Teisel pool kraaviservas lebas koerakorjus. Küsisin siis taksojuhi käest linna majutusasutuste kohta ning ta lubas 3 bolivianos`e ( 4 krooni ) eest ära viia. Ära viis ta ümber nurga, nii 70 m kus üllatus-üllatus, oligi ööbimispaik olemas, ilma mingite reklaamideta mõistagi.
Majutusasutuse ukse kõrval müüdi piraatplaate kus tavaliste kategooriate komöödia ja äkshen lisaks olid oma alajaotused filmiszaanritele karate ja terror ( !!! ). Sürr, äärmiselt sürr.
Ma ei oska seisukohta võtta ( sel juhul tasub muidugi alati istekoht vaadata ) ent kui see buss siit nelja tunni pärast ei välju, siis tundub küll et jään eluks lõpuni siia. Ühtegi autot linnast väljumas küll ei näinud, ju see ikka maailma lõpp on.
Saatke suitsu.

Pühapäev miljonilinnas

Nonii, jäime siis pühapäeva hommikusse.
Läksin linna peale kondama ning katolikule maale kohaselt kedagi teist peale kirikusse ruttajate ei näinud. Piduehteis kirikulisi oli aga sellevõrra rohkem.
Jõudnud keskväljakule olid sealsed suveniiripoed siiski avatud ning ühe sellise uksest sisenedes rääkisid kaks blondi peanuppu riiuli ees soome keeles. Kalle ja Inna ( or smth ) olid just saabunud kolomekuuliselt brasiilia-reisilt ning just jõudnud linna. Nende ca. 700 km bussisõit kujunes kahepäevaliseks kuna esimesel päeval õnnestus juhil sõiduk kraavi ajada, keegi möödasõitjatest ei aidanud, öö veedeti bussis, hommikuks oli abivägi kohal kes bussi väljatõmbamise järel konstanteeris fakti mis enamusele juba teada oli ehk selle esisillaga edasisõitmist pole. Organiseeriti väikebuss, mis aga mudastes oludes polnud võimeline läbi roomama ning mida tuli lükata ja nii mitmeid kordi päeva jooksul. Ühesõnaga neil on mida mäletada.
Ajasime siis niisama juttu ning kuna meespoolne liige oli ka vutifänn, leppisime õhtuse mängu suhtes kokku.
Vaatasin veel linnas ringi ning kõndisin natuke aega demonstrantidega kaasa. Politsei valvsa silma all. Seda pean vahemärkusena ütlema, et kuigi poliitiline olukord on siinses riigis rahunenud, pole inimeste protestivaim kuhugi kadunud ning demonstreerida armastatakse praktiliselt iga päev. Põhjustesse pole viitsinud süveneda ent ju neid siis on.
Õhtul läksime siis kell 18.00 algavale mängule, milles olid vastamisi kohaliku linna meeskond Oriente Petrolero ning Oruro linnast küllasõitnud San Jose nimeline julgete meeste punt.
Piletid maksid vastavlt sektorist 10 – 40 bolivianos`eni ehk siis otsa peale odavam ning A-tribüün kallim. Me võtsime kohad peatribüüni kõrvale 25 ühiku ( 3,5 USD ) eest.
Mängu tase väga hirmus polnudki, kuigi olin valmistunud hullemaks, olin mõnda mängu telekast näinud ning väga palju vaatamist polnud. Võõrustajad olid ilmses ülekaalus, mida paremini kirjeldab vastasmeeskonna üksainus pealelöök ( tõsi, selle oskasid posti pürutada ) kogu mängu jooksul. Lõpp-tulemus oli 4:0 ning teised neli jättis kodumeeskond löömata. 38 000 tuhandelisel staadionil oli hinnanguliselt kümme tuhat pealtvaatajat.
Pärast mängu kerged võidunapsud ning laiali.
Üritasin siis ühtul välja mõelda, mida edasi teha ning kuhu ja kuidas jätkata. Käisin nimelt päeval bussijaamas olukorda uurimas ning Paraguay´sse väljus busse rohkelt. Tingimused olid aga pehmelt öeldes karmid: pealinna Asuncion`i sõiduaega 30+ tundi ja hind 60 USD. Kumbagi arvu ei tahtnud ma alguses uskuda, sest kui kaarti vaadata, siis vahemaa ei saa mitte kuidagi niivõrd pikk olla ükskõik kui vilets tee ka poleks. Teiseks, hind on samuti astronoomiline, olgu ükskõik kui head tingimused sõiduriistas. Kõik bussid väljusid õhtutundidel ning seega, arvestades 30 ja rohkem tunnilist sõiduaega, jõuavad ka sihtkohta kuskil öösel.
Midagi tuli aga otsustada.

On the Road again

Santa Cruz`i nimeline linn, 3 - dollariline hotell, pühapäeva hommik, kell 07.16
Nagu näha, sain ennast lõpuks liikvele aetud, kuigi kerge see polnud. Nii imelik kui see ka ei tundu, on raskeid otsuseid raske teha.
Iseenesest pidin eelmisest peatuskohast lahkuma juba reedel ent kuna gaala kestis kuskil kella kaheni öösel, siis puudus vähimgi tahtmine hommikuse bussi peale minna ning nii ma jäingi veel üheks ööks.
Gaala ise oli ok ning ma polnudki ainuke kulukates osaleja ( kolm smokki mis mul tavaliselt kaasas on sellistel reisidel, olid seekord maha jäänud ) nagu kahtlustanud olin. Palju esinejaid ja palju auhindu. Nagu arvata oli ” osutusime ” omas kategoorias parimateks ning klaasist kujuke ehib edaspidi poe vaateakent.
Kui nüüd linnast endast ka mõni sõna rääkida, siis alla miljoniline linn pakub tegelikult mitmeks päevaks ka tavaturistile avastamist. Suurimaks naelaks tõenäoliselt on Cristo de la Concordia jeesuse-kuju linna idaosas mäe otsas oma 44-meetrises hiilguses ( kõrgem kui Rio üks seitsmest nn. maailmaimest ). Sinna võib kas treppe mööda kõndida või saab ka kondliga üles sõita.
Turg ( kaasa-arvatud käsitöö osakond ) on nii suurel maaalal katuste all et viletsama suunatajuga kodanik, sisenedes esmaspäeva hommikul alale, leiab alles reede pärastlõunal väljapääsu.
Kinos käisime kohalikus CC Plaza`s. Oscar´ivõitja Daniel Day-Lewis sai ära nähtud ning pilet õhtusele seansile oli 22 bolivianost ( 3 USD ).Film originaalkeeles, kohalike subtiitritega.
Ööklubisid on kuskil viis, parimad Secret, Life ning La Boom. Pilet neisse 10 – 20 bolivianost ( 1,5 – 2 USD ). Ala huvilistele on ka nn. Table Dance asutusi.
Kokkuvõttes on linn ka muidu külastamist väärt ning tegevust leiab. Seda et üks kodanik seal 11 päeva tegevust leiab, ei osanud ta küll ette näha ent saatusel on omad
muuvid varuks.
Eile hommikul võtsin siis bussi Santa Cruz`i nimelisse, riigi suuruselt teise linna. Peale ligi 12 – tunnist sõitu olin kell seitse õhtul kohal ning mõningase ringivaatamise järel võtsin bussijaama kõrvalt eelpoolnimetatud hotelli.
Siinses 1,4 miljonilises, riigi suuruselt teises linnas, vaatan mõned päevad ringi et siis Paraguay poole vaikselt liikuma hakata.
Ausalt öeldes sellise rutiinse igapäevaeluga, mida nüüd elasin, võib vägagi ära harjuda ning isegi mingil hetkel nautima hakata. Kui päevaprogramm sisaldab kõige rohkem kas jõusaalis käimist või basseinis ujumist, kolm korda päevas on koduabiline söögi vaaritanud ning kiiret pole kuhugi – on meeldiv. Sellegipoolest on ka nn. tee peal taas tore olla ning uusi kohti ning atraktsioone kohata.
Pildil hetk gaalalt.