Kaks päeva Havanas

Kahe siinoldud täispäeva jooksul olen tutvunud kultuuri ning vaatamisväärsustega. Põhimõtteliselt, kui igas galeriis käia ei soovi, siis kahe päevaga saabki kõik suuremad ( ja osa väiksemaidki ) objektid läbi käidud.
Samas, lihtsalt ringi loivates võib sattuda kohtadesse ning olukordadesse, millest ükski turistigiid ei räägi.
Täna, jalutades bussijaama poolt vanalinna suunas, Jose Marti memorialist mööda, põikasin ühte kõrvaltänavasse et vett osta. Mingi hetke pärast selle ka leidsin ( kusjuures see protsess pole siin iseenesest mõistetav kauba defitsiidi poolest ) ent jätkates sama tänavat edasi hakkas ühel hetkel läbi võimendi tulevat lastelaulu kostuma ühest suurest koolimajast. Siis sinna ja uksest sisse.
Suur saal, koolilapsi ning õpetajaid täis ning mingi taidluskava käimas kella kahe ajal päeval. Istusin siis ka sinna ning jäin vaatama ning programm oli äärmiselt rikkalik. Aru mõistagi midagi ei saanud, kuna kuuba keelega on mul veelgi no hablar suhe ent visuaalselt ja emotsionaalselt oli kogemus meeliülendav.
Temperament, millega ettekandeid esitati, oli lõunamaalikult kuum, oli selleks siis tantsu – või lauluettekanne. Kõik ei kukkunud tõenäoliselt nii välja nagu proovides kavandatud ent sära laste silmis korvas selle täielikult. Pantomiimi ettekanne, koreograafilised etteasted, laulud, breikarid, väike nii 11 - aastane poiss sedamoodi räppimas et kogu saal lihtsalt tõusis püsti ning hoidis käsi üleval, modellishow. Viimase kohta tuleb seda öelda et ses etteastes ning nendest kostüümidest oli kommunistlik, range kasvatus küll äärmiselt kaugel ning liigutused mida umbes 12 – aastased naisealged tegid, liigitaksin mina poolpornograafiliste alla.
Elamus, mille ma sain, oli liigutavaim siinoldud aja jooksul seda eelkõige laste siiruse tõttu.
Asi, mis mind natuke hämmastas, oli see et õpilased tegid saalis vabalt suitsu. Minugi ees lasid hinnanguliselt põhikooli tüdrukud sigaretil vabalt ringi käia ent eks igas riigis on teadupärast omad tavad.
Enne koolimajja sattumist käisin kohalikul, Estadio Latinamericano pesapallistaadionil sooviga seal pilte teha. Paraku plaan läbi ei läinud, kuna turvad olid teist meelt. Väga suur baseball`i sõber ma pole ning reegleidki kõiki ei tea ent niipalju spordihuvilisena on meelde jäänud et koos jaapanlastega on kuubalased ühed maailma parimatest, pannes näiteks jänkidele jätkuvalt põske. Kohalik, Havana, klubi Industriales, on väga populaarne ning nädalavahetusetel toimuvatel mängudel 15 – 20 000 pealtvaatajaskond.
Bussijaamas käisin tänaseks ( kirja kirjutades on siin juba varahommik ) piletit ostmas ning sain suhteliselt varajasele ehk 08.40 bussile. Sõidan Santa Clarasse, siit 270 km allapoole ning nelja tunniga peaksime piletimüüja sõnade kohaselt kohal olema. Kohalike busside piletid pidid vähe maksma ent kaugsõidu omade hinnad nii väiksed polegi. Mina maksin selle reisi eest 18 CUC ehk kuskil 215 krooni.
Täna on neljapäev ning tagasilennupilet Cancuni on mul järgmiseks reedeks. Selle aja jooksul tahaks vahepeatuste kaudu saare allaossa jõuda ning siis sealt ühe jutiga pealinna tagasi tulla. Lennufirma Cubana büroos käies selgus kurb tõsiasi, et 7nda hommikuks neil pileteid reidile Santiago de Cuba – Havana, enam pole. See oleks nagu rusikas silmaauku olnud, kuna lennuk oleks pealinnas kell 11. 30 olnud ning tagasilend Mehhiko kell 13.30.
Mingi variant on veel see, et Guantanamo`st, kuhu nagunii minna tahaks teatava baasi tõttu, lendu üritada organiseerida. Juhul kui ka see ei õnnestu, siis tuleb bussivariant, pole taganeda kuhugi. Natuke alla 1000 km ja 16 tundi.

Lõpuks üks minu arvates suht uskumatu lugu.
Nagu rääkinud olen, üritatakse tänaval jalutades keskmiselt kolm korda minuti jooksul sigareid müüa. Nende vendadega on lihtne – vahid apaatselt otsa ning kõnnid edasi.
Täna pargis puhates istus aga mu kõrvale suht suurekasvuline macho vend, kellel oli seljas särk, mille ees luges Barcelona `92 ja selja peal boxer. Ma tegin siis suured silmad ning teades kuubamaa suuri poksitraditsioone, küsisin et kas on tegu selle ala esindajaga. Jah, vastas vend, ma võitsin 92. aastal olümpiakulla ning olen 10 x kuuba meister. Nüüdseks ammu juba tegevspordist loobunud ning töötab Hotel Inglaterra turvaülemana. Ma et ohoh, mis siis mehe nimi ka on? Ütles et Raul Betancourt või midagi sinna suunda. Et kui poksi vastu huvi on, siis Kid Chocolades korraldatakse iga nädalavahetus matshe ja võib vaatama tulla. Nüüd aga, my friend, võiksime tema hotelli minna ning sõprust paari mojitoga tähistada. Hakkasin kahtlema ning usun et peale mojitosid oleksin taaskord hullu sigaridiili tegemas olnud ning jätsin hüvasti.
Mul pole praegu mahti netist kontrollida ent usun et mingit Raul Betancourt`i Barcelona medalivõitjate hulgas pole. Ei päris - ega ka paraolümpia medalistide nimistus ent kes soovib võib ise järgi vaadata.
Veelkordne kinnitus sellest, et valge turist on tõeline puuhobune, kellele võib ükskõik mis legende rääkida ning see kuulab suu lahti. Side lõpp.

Interneti võlud

Eelnevalt olin lugenud et netiühendus kogu kuubamaal peaaegu puudub ning ka seda üsna mõistetavatel põhjustel. Teadmatuses olevat pööblit on ju alati lihtsam kontrollida olnud ning sama taktika on ka siin. Tõenäoliselt mingil valitud seltskonnal siiski on ligipääs ning vajavad seda juba kasvõi töögi poolest, ent see seltskond on usutavasti äärmiselt väikearvuline.
Majutuse pakkuja käest asja uurides ei osanud ta muud öelda et võiksin suurematest ( ja kallimatest ) hotellidest küsida, mida ma ka tegin. Ja leidsingi ühenduse välismaailmaga nii imelik kui see ka pole. Aga aga ...
Paaris suuremas hotellis oli internetipunkt täitsa olemas paari oma arvutiga ent sinna võrku läpparit ühendada ei lastud ning hindki mida küsiti tunnise seansi eest oli 6 CUC.
Ühest hotellist juhatati mind aga konkureerivasse asutusse ning tõenäoliselt linna ühte kõige kallimasse hotelli nimega Hotel Parque Central kus ainukesena pidi wi-fi olema.
Siis sinna ning sealsesse ärikeskusesse. Tõesti, on võimalik ning tund välismaailmaga maksab 8 CUC ehk 96 krooni !!! Ma ei tea kas naerda või nutta sellise hinna peale või mõlemat ja kordamööda. Tõsi, saab ka tunduvalt odavamalt kui näiteks 5 tunni kaart soetada. Selle hinnaks oleks 35 CUC ehk 420 krooni ehk 84 krooni tund ...
Võtsin tunnise kaardi mida õnneks ei tule koheselt ära kasutada, vaid sai ka jupi kaupa. Ühendus ise on aga piisavalt aeglane ning seetõttu mul ei õnnestu praegu pilte jutu juurde laadida.
Edasise suhtes, nüüd kui saart mööda lõuna poole hakkan liikuma, on mu optimism interneti suhtes mõistagi veelgi väiksem ning võib vabalt olla et uusi postitusi lähinädalal ei tule. Aga võib ka teisiti olla, nagu alati.
Sama piiratud kui netiühendus, on ka mobiililevi ning tavakodanikul pole võimalik mobiili omada, kui see just välismaalase nimel pole. Kuipalju siin tõtt on, ei oska öelda, aga sellise käsitluse olen kohalikega suhtlemisel saanud.
Mobiilide vähene levik tingib siis selle, et sellise riistapuu omanikud räägivad tänaval sellega kõva häälega, et kõik ikka näeksid, kellega tegu on.

Havana avastamine

Vahetasin siis lennujaamas natuke raha ning läksin välja et linna sõita.
Fakt on see, et lennujaamast linna mingeid busse ei lähe ning 25 km vahemaad arvestades mingit muud varianti, kui takso võtta, pole. Taksodest olin enne lugenud et hind mida alguses küsitakse, on 20 CUC. Kuubamaa, nagu ka paljud muud maad, on aga sellised, kus esimene hind pole päris kindlasti see, mida maksma peaks. Ehk antud näite puhul on mõistlik taks 15 linna ning 12 linnast lennujaama.
Nii ka oli. Küsides hinda, öeldi 20. Tegin oi-issand-kui-kõrge-hind näo ning pakkusin 15. Siis tegi taksojuht näo nagu tahaks ma ta pere nälga jätta ja ei. Tegin siis asja järgmise juurde ning sohver leebus ja sõit võis alata.
Rääkisin siin ennist ööbimisvõimalustest ning kodumajutusest, casa particular`ist.
Ka nende hindadega olin enne ennast kurssi viinud ning üldjuhul on taksid 25 CUC ( 300 krooni ) Havannas ning 15 – 20 CUC ( 180 – 240 kõrri ) mujal.
Lennujaamas küsisin siis infoletis ametniku käest, et kas tal pole midagi pakkuda. Juhuslikult mõistagi oli ning andis mulle kaardi koos kesklinna aadressiga kaasa. Vend ise oli kunagi Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudis tudeerinud ning kuuldes kust ma pärit olen hakkas rõõmsalt vene keelt purssima.
Selle aadressiga alustasime siis taksosõitu kesklinna poole ning ca poole tunni pärast, peale pisikest otsimist, olimegi kohal.
Taksojuhil oli 13593 km läbisõiduga tutikas pezoo 307 ning sellega ta oli mõistagi kunn liikluskeerises. Ka sellest olin enne lugenud, et siin sõidetakse olude sunnil kõikvõimalike asjadega alates 50ndate ameerika raudadest ladadeni välja. Üks asi on aga lugeda, teine ise konkreetselt oma silmaga asja näha.
Tõeline retro, aastat 30 kindlasti tagasi. Ameerika rauad iseenesest on muidugi atraktiivsed. Laiad, V8 kapoti all ning mõnel vennal Wild Cruiser kirjadega rehvid all, lastakse jorinal linna vahel.
Leidsime siis mu uue kodu üles ning näidati tuba ette. Lahe. Ruute pole küll rohkem kui 30, aga laed on 5 m kõrgused ning konditsineer, külmkapp olemas. Lisaks oma vanni – ja söögituba. Võtsin kolmeks ööks ning maksin 75 CUC.
Keskuse enda kohta tuleb aga seda öelda, et pimedas siia jõudes olin küll pisut hämmingus, sest väljanägemine oli justnagu oleks pommitamine äsja lõppenud. Kopli liinid on Tiskre siinse keskusega võrreldes.
Kuna kell oli vähe hetkel kui asjad korda sain, siis otsustasin siiski linnaga tutvuma minna. Kuigi karta polnud midagi, poleks ma ise enda elu peale palju panustanud. Tegelikkuses oli olukord muidugi roosilisem ning olgugi et poolpimedatel tänavatel suurte neegrite vahel ringi liikusin, midagi kriminaalset ei sündinud. Ei ühelt, ega ka teiselt poolt.
Käisin vahetasin raha juurde ning seda õnnestus teha vaid ühes kohas, mille kohalik nimi on cadeca. Peale seda saab mõistagi pankadeski vahetada ent neid teab mis mitu siin pole. Ka sularahaautomaate on ca. 7 kogu linnas ainult silma hakanud. Mõistagi, kui kuupalk on 20 USD, siis pole neid eriti vajagi.
Raha vahetatud, jalutasin siis niisama ringi ning uudistasin suurlinna atmosfääri. Eks valge turist on lüpsilehm siingi, sellest ei saa ei üle ega ümbergi. Põhilised tülitajad on sigari - , rummi – ning marijuana müüjad. Naisi ka veel pisut juurde.
” Hola, amigo ” võib mitut asja tähendada, aga eelkõige tüürib vestlus ikkagi sinna, et uuel tänavatuttaval on parimad sigarid oma euroopa sõbra jaoks varutud ning superhinnaga, mõistagi. Ja ega kvaliteetne rumm`gi saa ostmata jätta.
Teine grupil vendadest on meelelahutuses käpp sees. Olen vähem kui ööpäeva linnas elanuna tähendanud ühte asja – siin on praktiliselt kõik kõigi sugulased ning üheskoos omistatakse klubisid. Kuna turisti nägu reedab ilmselget pöörast huvi kuuba muusika vastu, siis küsitakse et kuidas Buena Vista Social Club`i film on meeldinud ning sealsete vanameeste orkester. Juhul kui vastuseks on positiivne reageering, esitletakse ennast klubiomanikuna, kus see film ( osaliselt ) filmiti. Või äärmisel juhul omistab pere seda klubi.
Ma ei ütle, mulle tegelikult meeldib vägagi kõne all olev muusika ning oman paari plaatigi eespoolmainitud bändi muusikaga ent ... Kui konkreetse klubi omistajaid olen ilma liialdamata juba ca 15 kohanud eri poolel linna ning teisel 20 vennal on pere kaudu sidemed, siis mu loogika hakkab juba tõrkuma.
Peamiselt tuleb klubiomaniku poolt ettepanek väiksele dringile tema klubisse minna ning muusikat nautima.
Teine on siis sigarimüüjad.
Varahommikul kui käisin linna pildistamas, leidsin taaskord uue ” tuttava ”, kes suure inimsuhtespetsialistina pani mu skandinaavlase päritolu paika ning küsis mis maast olen. Ütlesin Norrast. Mida teen? Ütlesin et püüan kala suurema osa ajast, aga nüüd tulin natukeseks reisima, et kalahaisu kätelt eemale peletada. Andsin talle siis käsi nuusutada ja ta veendus ka ise selles, et asjad päris korras pole.
Ning et tal oleks minu jaoks ekstra häid sigareid, kuna ma juba kord puhkusele olen saabunud. Tänan, ei ning läksin edasi. Natuke aega jooksin kaasa ent siis jäi maha.
Päeval, uuesti linnas jalutades ja pilte tehes jäin keskpäevases leitsakus pargipingile istuma ning kaarti uurima.

” Oooo, kalamees, Norrast ” kuulsin tuttavat häält külje pealt lähenemas.
Ma et bingo !!!
” Noh, kuidas linn meeldib, kuidas arhidektuur, inimesed ? ”
” Kõik on viimase peal, meeldib väga ”
” Kuhu minemas oled ? Näen et uurid kaarti. ”
” Maeitea, läheks käiks sadama kandis ära ... ”
” Mul on ka täna vaba päev, jalutan niisama ”
” Miks sul siis vaba on, täna veel teisipäevgi ? ”
” Ah, kord nädalas peab ka puhkama, ei jaksa kogu aeg tööd teha ”
” Aa, ok. ”
” Kuule, aga mul oleks sulle sigareid pakkuda, saaksid erihinnaga ”
” Ei ”
” Rummi ? ”
” Ei ”
” Tüdrukud ? Kaunid latiinod, süda jääb seisma. ”
” Ei ”
” Lähme teeme siis ühed mojitod, ainult 1 CUC tükk ”
” Ma lähen nüüd sadamat uudistama. Sa jaluta, sul on vaba päev ”
” Kuule, kui aga ümber mõtled, siis tead kust kaupa saada ”
” Muidugi tean. Adios ”

Linn ise on super. Inimeste, atmosfääri, arhidektuuri poolest on mu linnade top – 5s juba ümberkorraldused toimunud ning Havana on uustulnukana koha sisse võtnud. Nende müügimeestega lihtsalt peab leppima, nad kuuluvad siia samamoodi, nagu ameerika rauad või toidusedelid. Eelkõige teevad nad ju oma tööd ning see et neid tänavad täis on, tähendab ainult ühte – kliente piisab.
Siin Havana, teisipäev, + 29 ja päike selgest taevast.

Saarele

26. september. Cancun`i lennujaam, pool kaks päeval.
Tunni pärast tõuseb lennuk, mil sihiks Havana ning kuskil pool viis juba Kuuba aja järgi ( tund Mehhiko omast ees ) peaksin end sotsialismi rüppe heitma.
Täna tegelesin kogu hommikupooliku piletite otsimise ning plaani väljamõtlemisega, kuhu, kui kauaks jne.
Otsustasin praegu võtta pelgalt Kuuba saare ning olla seal kuni 7nda detsembrini, jättes seekord Jamaical käimata. Võib-olla siis, kui olen Guatemaalasse jõudnud, käin ka seal ära, võib-olla ei – mingit erilist tõmmet sinna pole ent käia mõistagi võiks.
Mehhiko ja Kuuba ( nagu ka Kuuba ja Jamaica ) vahel laeva - või praamiühendus puudub, seda vägagi mõistetavatel asjaoludel ... Sinna ei jääks peale Fideli ja Rauli siis tõenäoliselt kedagi elama. Niigi üritatakse sealt kõikvõimalike atribuutidega eelkõige Miami suunas ujuda, aga ka Mehhiko rannik pole ära põlatud, nagu siinsetega vestlemisest välja on koorunud. Ja transpordivahenditeks kasutatakse mida iganes, vanadest paatidest ümberehitatud autovrakkideni, taevas seab fantaasiale piirid.
Lennukompaniidest lendab Havana suunas siit kaks: Mehhiko enda Mexicana ning kuubalaste Cubana. Esimene on kallim, teine odavam ent viimane kasutab kuulu järgi TU lennukeid. Ehk siis kuigi olen omast meelest päris palju lennumiile õhus veetnud, pole veel vene lennundusimedega kokkupuudet olnud ja selleks et suhe Tupoleviga seaduslikuks muuta, oli vaja siia sõita. Tehtud.
Edasise suhtes puudub taaskord igasugune ettekujutus, mis nagu kirjutistest välja on võinud lugeda, on saanud mu firmamärgiks. Hotellid on kirved ning sinna tõenäoliselt asja pole. Kuna Kuubas valitseb õnnelik sotsialism, siis röövkapitalistidel seal asu pole ning ühes sellega odavad hostellid puuduvad. Kodumajutus on siiski lubatud ning riik maksustab selle teenuse pakkujat iga kuu, on tal kliente või ei. Mõnda sellisesse loodan ka ise ära mahtuda, ent see selgub siis hiljem, kus ma 2,3 miljonilises linnas peavarju saan.

Õhtune järg päevasele jutule:
Lennukompanii oli siis Cubana, aga lennuk polnud mitte Tupolev vaid JAK – 42. Ütleme nii et elamuse sai. Istmeridade vahed ei olnud suuremad kui 15 cm või siis on mu sääremarjad viimaste päevade jooksul arenenud.
Lennujaamas sain kokku kolme vene puhkajaga, kes olid Moskvast Vanaderole, Kuubale tuusiku ostnud ent kasutasid võimalust ning põikasid ka Cancuni sisse. Nende sõnade kohaselt vene lennukid ei pidavat alla kukkuma, nagu Boieng seda teeb. Vene lennukid pidid hõljudes alla tulema. Kui suur tequila roll antud väite väljakäimisel on, jäägu igaühe enda otsustada. Igal juhul trepist lennuki ukseni astudes koputasime kõik enne sisenemist kere peale ning ütlesime, et Noh, Borja katsu nüüd üks reis ikka vastu veel pidada. Borja välimus andis küll oletada, et tegu oli 35 – aastase liikuriga. Oli mis oli, Jakovlev sorok dva transportis meid edukalt Kuuba pinnani. Lennuki teenindajad väga suure innuga oma töösse ei suhtunud, aga võib-olla tuli teeninduskultuur koos lennukiga samast maast kaasa.
Jose Marti lennujaam ei hiilga oma mastaapsusega ent eks siingi on oma loogiline süü. Enamiku kuubalaste kuu ( ametlik ) sissetulek jääb suurusjärku 20 USD ning sellega suuremaid puhkusereise ei korralda. Puhas ja viisakas asutus oli, selle üle ei vaidle.
Täitsin migratsioonikaardi ning peale veetleva piirivalvuri paari küsimust maaloleku plaanide kohta ning telefonikõne, veendumaks et maassepürgijal kriminaalset tausta võimisiganes pole, avanes värav. Peale väravat uuesti läpparikott valgustajast läbi ( huvitav miks ? ) ning reisikott lindilt. Pagasi ooteruumist väljudes oli veel vaja tõestada pagasinumbri ning pagasilehe ühtivust ja ametnik tegi kontrolli tuntava rangusega. Tõenäoliselt teadis tema paremini, et selline asi on vajalik.
Kaasreisijate käsipagasist moodustas päris suure osa väiketelerite ning DVD – mängijate osa ehk oletada võis et need artiklid on siinses maas defkad. Täielik deja vu 80ndate lõpu Eestist.
Välja saades oli vaja kõigepealt raha vahetada.
Kuubas on kehtivusel kolme sorti maksevahendeid, millest välismaalane puutub kokku kahega.
Peamine, mida turist ( ja soovitavalt mõistagi ka kohalik elanik ) vajab, on konverteeritav peeso, peso convertiblea ehk CUC. Kasutatakse ka dollari nimetust ning hinnasildidki on $ märgistusega, ent USDga neil hindadel mingit pistmist pole. Ma ei tea täpselt ent oletan et selle kurss on USDga seotud, kuna varasematest reisikirjadest välja koorunud 1 EUR = 1, 15 CUC kurss oli nüüdseks, dollari nõrgenemise mööda, kasvanud 1, 32ni ehk eurooplasele soodsamas suunas.
Teine raha on eelkõige kohalike mõeldud Moneda Nacionalina ehk MN ning selle kurss suhtes CUC püsib kogu aeg sama: 1CUC=24MN
Alguses suht keeruline süsteem, aga krooniks ümber pannes pead esimesel juhul kasutama kurssi 1:12 ja teisel hinnad lihtsalt pooleks jagama.
Vahe neil rahadel on siis selles, et kui esimesega saab siin maal praktiliselt kõike teha ning osta, siis teise kasutusotstarve on hulga piiratum ning maksevahendina toimib mõnes toidupoes ( kus üldjuhul mitte midagi osta pole ) ja transpordisõlmedes. Jutt käib praegu pealinna kohta, mujal võib olukord erinev olla.
Igal juhul soovitatakse ka turistile kasvõi 10 eurot kohaliku peeso vastu vahetada, et näiteks tänaval ( küll harva müüdavat ) süüa osta või turul puuvilju.
Maksevahendina kehtivad ka toiduratsioonikaardid ehk toidutalongid, mis regulleerivad pea täielikult kes ning kui palju endale toiduaineid saab lubada kuu lõikes. Näiteks on siin eraldi kangialused, kust saab saia, eraldi piimaputka, eraldi koht kartuli saamiseks jne. Kui nüüd õieti aru sain, siis saia saab iga inimene 5 kuklit päevas. Nende talongidega, arusaadavatel põhjustel, välismaalasel kokkupuude puutub.

Homme edasi ?

Cancun`i hotellirajoon on tühja koha peale ehitatud alates 1970ndatest aastatest ning teatavat kunstlikust on märgata tõesti. Näiteks mõned palmid olid plastist et visuaalselt pilt esteetilisem tunduks.
Ise ma ööbin all-linnas ehk umbes 5 km kaugusel rannarajoonist ent seda mõistagi majanduslikel kaalutlustel. Samas, bussiga ( näiteks R – 1 liiniga ) pääseb randa 6 krooni eest ja seda võimalust ma täna ka kasutasin. Rand ise oma kivisusega midagi väga kaunist polnud ning tugeva tuule ja suure lainetuse tõttu olid ka punased lipud väljas ehk vetteminek toimus puhtalt enda riisikol.
Olles ujukad maha jätnud, käisin ise ainult põlve mööda ent tuleb tunnistada – vesi oli kuratlikult soe ja piisavalt helesinine, puhaski. Seda peab randade kohta veel ütlema, et avalikke randu on vähe – hotellid on kõrvuti ehitatud, oma randade ning suletud territooriumitega ning peab lihtsalt teadma, kuskohast leiab tee vaba ligipääsuni ookeanile.
Kuna oli pühapäev, enamus piletikassadest ning reisibüroodest suletud, siis ei otsinudki ma täna edasilennuvõimalust Kuubale vaid alustan sellega homme. Tõsi, ka sel puhul tuleb välja mõelda, kas käia ainult Kuubal või ka kõrvalasuval Jamaica saarel ning mismoodi oma reisikava paika panna.
Fakt on see, et täna bussijaamas hindasid uurides toodi mind reaalsusesse tagasi. Kui siiani olin seda meelt, et selle reisi ajal siselende ei kasuta ( olles veendunud maad mööda liikumise ökonoomsuses ), siis pisut selgitustööd teinud, avastasin tõsiasja et näiteks siit bussiga sõit Mexico City`sse maksab umbes 1100 krooni, lennukiga 200 krooni rohkem. Ainult et lennukiga lendad kahe tunniga kohale, bussiga ...
Loomulikult, bussiga sõites näed maad bussiaknast ja muud sellist asja ent mugavus maksab ka midagi. Pealegi, käesolev reis tuleb piisavalt pikk, seega suudan kohaliku mandriga lugematutel kordadel kontakteeruda.
Aga eks näha oli, täpsemaid plaane kui selliseid pole ma ju veelgi teinud ega teegi – päev korraga ning ilma stressita homse suhtes ...
Mehhiko inimesed tunduvad olema just täpselt sellised, nagu mu ettekujutus neist on olnudki. Lõbusad ja abivalmid, seda isegi siin turistipõrgus, kus kahvanägu võrdub kõndiva rahakotiga. Palju armastatakse magusat ning üleüldse süüa ning seetõttu on ka ülekaaluliste osa elanikkonnast aukartustäratavalt suur. Saledaid naisi tänavapildis nii väga silma ei hakanudki ent eks siingi on ilu taaskord vaataja enda silmades ning lopsakad puusad tähendavad ju eelkõige viljakust, mis muud ...
Kohalike meeste alla170 cm keskmine pikkus ning kõheduski tingib siiski selle et keskmisel eurooplasel kohalikku riidepoodi asja pole. Otsides tänase lõõskava päikese ning kolmekümnekraadise kuumuse eest varju, põikasin isegi poodidesse et sealsest konditsioneeritud õhustikust kergendust leida. Ühes suuremas kingapoes leidus meestele kingi numbrivahemikus 40 – 42,5, ei muud.

Jet lag`iga pole mul kunagi suuremaid probleeme olnud ega ole nüüdki. 8 – tunnine ajavahe eestiga on unustatud ning ärkan - söön kohalikus rütmis. Side lõpp.

Cancun, dia uno ...

” Estonia ? ” kergitas piirivalvur kulmi.
” Kas eestlastel on Mehhikosse viisat vaja ? ” küsis ta üle vahekäigu kolleegi käest.
” No necessito ” sai ta koheselt vastuse.
” No necessito ” kinnitas ka kahvanäost eesti turist teisel pool letti.
Piirivalvur naeratas ning tulistas poole sekundiga templi passi ja kaks migratsioonikaardile.
” Bienvenido a Mexico ” ja kahvanägu sai teha esimesed ametlikud sammud tema jaoks uuel kontinendil.

Lend jäi tagasihoidlikud seitse tundi hiljaks.
Hommikul kella üheksa asemel jättis raudlind Brüsseli betoonise tõusurajaga pisut enne kella 16.00 hüvasti. Vahetult enne, päeval, olin Expresseni puhkuselisast lugenud et Düsseldorf on oma täpsuse poolest esikohal väljuvate lenduse osas ja Brüssel kohe teisel enne Stockholmi ja Oslot.
11 tunnine lennu ajal ei juhtunud midagi põrutavat, kui just üle vahekäigu kahe napsutanud belglase sõnelust, mis kasvas üle toidukandiku loopimiseks ning pea käsikähmluseks, välja arvata.
Magasin ja sõin, sõin ja magasin.
Templi passi saanud ning koheselt pikad püksid shortside vastu vahetanuna, avanes mu ees lennujaama välisuks ning koos sellega pahvatas vastu õhtune, kella kümnene ligi kolmekümnene niiske kuumus. Päris Bangkok`i ” Haamri ” mõõtu see välja ei andnud ent mõnekraadine Brüsseli temperatuur ununes koheselt ning naeratus valdas näo.
” Taxi, Mister, wheryougo, Mister, Taxi, Taxi ” – miski siin ilmas on siiski ka püsiv ...

Brüsseli lennujaam

Euroliidu pealinn ei soovi mind oma raudsest haardest mitte vabastada. Hommikul kell seitse väljuma pidanud lennuk saab tuule tiibade alla alles kolme paiku peale lõunat. Praeguste plaanide kohaselt, rõhutan.
Sihtkohaks on Cancun – Mehhiko idarannikul paiknev turistipõrgu. Tõsi, seal katsun olla nii vähe kui võimalik ning koheselt, paari päeva jooksul muretseda lennupiletid kommunismihälli, Kuubale.
Sellest, kaua seekordne reis kesta võiks ning mis riigid läbi käia sooviks, mul mingi kondikava on ent üsna ähmane selline. Päev korraga ning ilma stressita.
Mind tundes pole ka tagasisõidupiletit mõistagi.
Kus veedan Jõulud, kus Uue Aasta – mitte mingit ettekujutust pole.
Mitu korda paljaks röövitakse – samuti ...
Ainus mis kindel on – Euroopa paar soojakraadi vahetan pluss kolmekümne ning shortside/plätakate vastu juba täna õhtul kohaliku aja järgi.

Kokkuvõte

Kuna teine reis on praegu peale tulemas, siis jääb selleks korraks jutustamine pooleli ... Peale Bosniat viibisin veel Serbias, uuesti Horvaatias, Itaalias, Sloveenias, Austrias, Ungaris, Slovakkias, Poolas ja Leedus. Kokku mõõtsid autorattaid kilomeetreid 20 riigis ehkki mõnes vaid päeva või kahe võrra. Samas, nägin ära kuhu uuesti tagasi peab minema ning kuhu mitte ehk niipea.
Auto lagunes veelkord ära – sumbutaja liitekoha keevitus andis järgi ent selle sai pisut vähema närvivaevaga korda tehtud.
Jalkat käisin veel kolmel korral vaatamas – Sarajevos, Belgradis ja Austrias, Graz`is.

Linnade top – 5:

Tirana
Ljubljana
Sarajevo
Krakow
Zagreb

Naiste top – 5:

Poola
Ukraina
Valgevene
Itaalia
Ungari

Rohkearvulistest nn. kohustuslikest turismiobjektidest tooksin välja ühe – Auschwitz`i koonduslaager Krakowi lähedal. Kommentaarid on liigsed, äärmiselt karm kogemus.

Aga aitab nüüd sellest reisist.

10. Montenegro

Serbia keelest tõlgituna tähendab Crna Gora musta mäge. Pindala on kolmandik eesti omast ja rahvast poole võrra vähem.
Montenegros veetsin küll ainult päeva, aga jõudsin selle jooksul päris palju näha.
Piirilt üle saanud ning hulkuvaid lehmi väisteldes jõudsin pealinna Podgorica`sse, mis oma 137 tuhandese elanikkonnaga oli meeldivalt uimane.

¤ hulkuv lehm Albaania - Montenegro piiripunktis

Seal sain aru, kuskohast Balkanimaad järjepidevalt korvpalli järelkasvu saavad. Ja sain ka sellest aru, mis tunne on eestis 172cm mehel või-palju-see-keskmine-pikkus-ka-on, liikuda. Oma 190 cm olin täiesti tavaline tallaja tänavapildis ning alla selle naljalt ühtegi meest ei paistnud olema. Ka naised olid valdavalt 180 täis ning polnud harv juhus, kui vastujalutavad sõbrannad minust üle vaatasid ja seda kontsadeta ...
Ehk seal linnas lühemaid ei elanudki või siis oli linnapiiril mingi kontroll-punkt kuskohast lühemaid sel päeval edasi ei lastud. Ei tea.
Kui Makedoonias kehtis lisaks eurole ka oma valuuta, siis Montenegro oli puhtalt euroriik. Hinnad olid turistisõbralikud ning nagu pärast selgus, madalamad kui näiteks naabruses asuvas Horvaatias.
Pealinnas tuur läbi, asusin tüürima lõunapoole ning Adransko More ääres olevate kuurortite suunas. Kõigepealt suundusin Petrovac`i ent kuna see osutus ülirahulikuks perekuurortiks, siis sõitsin edasi Budva suunas. Viimane pidi olema noorte populaarseim suvituskoht aga tuleb arvestada et oli juba17. september ning hakati selleks hooajaks vaikselt poodi kinni panema.
Olgugi et vahepeal kaalusin sinna ööbimajäämist, otsustasin siiski Horvaatia ja Dubrovniku poole juba pimeduse saabudes sõitma hakata. Praamiga üle Gotori lahe ning olingi varsti uues riigis aga ka sinna ei jäänud pikemaks peatuma. Nimelt ööbimispaika otsides algasid hinnad 55 eurost kodumajutuse puhul ja 100 eurot hotellades, mis tundusid kallid ning kuna Bosnia piir oli sealsamas lähedal, sõitsingi kesköö paiku päeva juba kolmandasse riiki. Dubrovnikus käisin seega lihtsalt kaheks tunniks ümber keeramas. Linn ise oli ilus ning hoolitsetud ent hinnatase poolest kallis, seda tänu turistihordidele. Ehk teada-tuntud ütlus: kus saksa pensionärid kohal on, võib praktiliselt koheselt ümber keerata.
Piirist üle saanud, sõitsin veel natuke ning keerasin kuhugi autoservice õuele, et autos öö mööda saata.

9. Albaania

Ametlikud andmed Albaania kohta on ligi 29 000 ruutkilomeetrit ja 3,3 miljonit inimest. Mitteametlikult ütlen, et selle riigi külastamine oli üks mu reisi tipp-hetkedest.
Ametlikult on selle maa kodanikud pea kõige vaesemad euroopas, tingituna eelmisel sajandil valitsenud kommunismist ning sellest tulenenud suletusest. Mitteametlikult ütlen et tõenäoliselt see nii ongi, aga neil inimestel on soe süda ning suur hing.
Enne piiripunkti jõudmist ronisin päris tublisti mäkke üles ning kalded olid kuni 10%, mida ei olegi nii vähe kogenematu turisti jaoks. Kogenematu selles mõttes, et kuigi mootor autol on kaheliitrine, tegi kõrgel olev hõre õhk liikumise vaevaliseks. Imestasin et miks tõmmet pole, miks masin ei liigu, kuni sain aru millest see tingitud on.
Kui ülesronimine läks vaevaliselt, siis allatulek Albaania poole peal ( et järgmisest orust taaskord üles ronima hakata ) oli hoopis rõõmsam. Vaated mis mäe pealt orus paiknevatele inimasundustele avanesid olid lummavad.
Tee ääres seisis poisse, käes voolikud jooksva veega ehk pakkusid pesemisteenust, mida paljud ka kasutasid. Samas, nagu pärast selgus, oli see lühiajaline kosmeetiline operatsioon, sest suuremad asulad ning pealinn Tiranagi tolmas mis meeletu. Tiranat peetaksegi euroopa pealinnadest kõige saastatumaks ja ma ei imesta üldse.
Albaaniamaal mägedes sõitmine on muidugi omamoodi elamus. Kiira-käära üles minevad teed, kus enamus ajast mitte miskit piirdeaeda teepervel pole ning koheselt sügav kuristik algab. Riste lillede ning küünaldega on päris tidedalt tee-ääred täis. Üles minnes ei taibanud ma alguses miks möödasõitu alustav autojuht signaali annab?
Et kas nagu sellele veokajuhile kes ta ees muneb? Tegelikkus oli proosalisem, eeldades et ma sain asjale pihta. Tegelikkuses antakse signaali vastutulijale et see teaks ettevaatlik olla, kuna teed on tõesti sinka-vonka ja kitsad ning kui su ette satub siis veokas totaalselt suure bituumenikoormaga ning aretab kiirust 5km/h, siis sõidetakse mööda ka väga pimedates kurvides.
Tegelikkuses mulle aga seal tõesti meeldis. Inglise keele oskus on kohalikel, ütleks olematu. Hotellisgi, kuhu ennast sisse seadsin, ei rääkinud keegi ühtegi sõna neid keeli, mida mina oskan – asjad sai taaskord paberil ning käte-jalgadega aetud.
Tirana on üks suur töömaa. Aga kui näiteks Bucarestis oli märgata, et üleskaevatud kesklinna uuendatakse, siis Tirana vist selline ümberpööratud ongi.
Liiklus on lõunamaale omaselt metsik ja reeglid suhteliselt puuduvad. Ringtee puhul jäi mulle lõpuni arusaamatuks, kummal siis ikkagi eesõigus on, kas ringi minejatel või ringist tulejatel – sõideti läbisegi ning asi sujus. Hommikuse tipp-tunni ajal töötasid kõik foorid nii nagu peab ent neid ei pannud keegi tähele ning asja regulleeris igal suuremal ristmikul seisev politseinik.
Iseenesest on mul kahju et Tiranas vaid ühe öö veetsin ent nii mõnedki kohad olid veel ees ning vajasid külastamist.
Hommikul keerasin rattad Torrese suunas ning võtsin suunaks Montenegro.
Jõudsin suuremate viperusteta piirilinna Shkoder`isse ning sealsesse bardakki. Hulkuvad lehmad tänavail, kanad prügihunnikus inventuuri tegemas ning meeletu liiklus. Kui teerull kesklinnas foori taga rohelist oodates mu kõrvalreale sõitis, tõstsin käed üles – sõnad olid liigsed.
Mööda kitsast teed natuke linnast välja ja olingi piiril.

Brussels

Tund lennuki väljumiseni.
Sombune Tallinn jääb peagi seljataha ning suunaks esmakordselt elus külastatav Brüssel.
Jaapani turist naeratas, palju ta naeratas aga turvakontrollis minu ees olles jäi ( hingeliselt? ) hindamatutest Revlon`i juuksehooldusvahenditest ilma. Falck`i turvanaise näos ei liikunud mitte üks lihas. Hambapasta jäi.

Skopje

Kui Arno isaga koolimajja ...
Kui mina autoga Skopjesse jõudsin, olid eesti jalgpallurid sealt paar päeva tagasi lahkunud. EM valikmäng jäi mul seekord nägemata ning kogemus saamata, aga kõike elus ei saa.
Linn ise, mis seal salata, hakkas mulle kohe meeldima. Poole miljoni elanikuga mägede vahel paiknev unine väikeriigi pealinn, mis oma rahuliku tempoga koheselt ennaga kaasa viis.
Kõigepealt otsisin endale öömaja, milleks osutus hotell nimega ” Laki ”. Samas hotellis oli osa jalkamängule kaasa elama sõitnud eesti fännidest ööbinud, seega terviseid neile. Sain toa ning tuleb tunnistada et palju väiksem ei oleks see saanud olla, aga ühe öö kannatas ära. Asi mis mind imestama pani, oli suur peegel voodi kohal seina peal – kogu voodi pikkuses ja kuskil meetrise kõrgusega, aga ma ei viitsinud selle üle nii väga oma pead vaevata.
Hotelli ees toolidel istus paar saksa vanameest ning lasid õlut.
Sõitsin siis linnas ringi, käisin seda ülevalt pildistamas ning nautisin muidu rahulikku, päikesepaistelist päeva. Linna üldpilt oli pisut nutune ning tegematajätmist hulgim ent eks paljuski jääb asi raha taha.
Õhtul istusin kohalikes välibaarides, ajasin kohalikega jalkateemal juttu ning kuskil poole öö ajal hotellasse.
Kell oli pool neli öösel kui kõrvaltoa madina peale üles ärkasin ja siis pani 007 puzzle kokku. Peegel, vanamehed ja Laki.
Kõrvaltoast kostis voodivedrude vingumist ning maailma vanima ameti esindaja tööhääli vaheldumisi kätelaksudega tema mõnele kehaosale. Veerand tundi tööd, mõned omavahel vahetatud repliigid ning kõpskingade kaduv hääl koridoris.
Saksa vanamehed olid siis puhkusel hotellis kus oli ka peegel ilusti seina peal olemas. Laki tuleb kindlasti inglise keelest – lucky ehk õnnelik, mida need vanamehed sel ööl ka tõenäoliselt olid.
Hommik oli õhtust targem ning jätkasin oma teekonda Albaania suunas. Enne piiripunkti käisin läbi veel linnast nimega Orhid, kus asub maa üks populaarsemaid puhkepaiku säravsinise veega järve ääres, mille nime ma mõistagi ei suuda praegu meelde tuletada.

8. Makedoonia. Veles.

Piiri peal olid järjekorrad päris pikad mis osalt oli tingitud rohkearvulistest kreeka numbrimärkidega autodest. Alguses ma ei jaganudki matsu lahti, peale piiri aga asjad selginesid.
Nimelt koheselt piiritsoonist välja saades oli hulganiselt püstitatud hotelli-kasiino sümbioose ning sinna see tung siis oligi. Talupoja loogikat kasutades võiks siis arvata et Kreekas endas on vastavad asutused, mõtlen kasiinod, keelatud.
Makedoonia ise on territooriumi poolest pisut rohkem kui pool eesti pindalast ning väga mägine. Rahvast pisut üle 2 miljoni.
Kell oli kuskil üheksa õhtul kui piirilt Skopje poole sõitma hakkasin. Maad sinna näitas 125 km ning plaanisin selle ära sõita. Mingil ajal siiski mõtlesin ümber ning otsustasin esimese öö suuruselt teises linnas, Veles`is veeta.
Nii ka tegin ning olin peale kümmet seal. Reede õhtu ning tänavad ning tänavakohvikud rahvast pungil. Kontakteerusin siis paari kohalikuga ning küsisin et kas mõnda ööklubi sarnast asutust ka linnas eksisteerib. Näidati suund kätte ning öeldi et Down Town. 30 kroonine pilet ja asutus rahvast pilgeni täis, kuna esinema pidi üks kohalikest populaarsetest duodest.
Vahemärkusena pean märkima, et balkanimaades kuulatakse valdavalt oma poppi ning seda tuleb mitmelt kanalilt. Bulgaariaski telekaprogramme puldiga läbi lastes leidsin viis kohalikku MTVd, kust ööpäev läbi melanhoolset mjuusikut tuli.
Down Town`is sain aga elamuse kogu raha eest. Ma ei ütleks et vähe oma elu jooksul konserditel käinud olen, ent sellist horrorit kohtasin esmakordselt. Tuleb mulle nüüd andeks anda, aga duo nime ma ei mäleta ent rahvas tahtis oma kaasaelamisega katuse pealt tõsta.
Minuvanune ülekaaluline, liibuva särgiga kutt; pisut noorem, primiteiivseid tantsuliigutusi tegev tsikk ning fonogrammimusa said rahva sellisesse ekstaasi et igast loost sai ainult paar takti kõlada kui rahvas juba täiest kõrist laulma hakkas. Minu arvestuse järgi tuli selle tunni ja 20 minuti jooksul hitt hitti järgi ning atmosfäär oli võiks öelda higist tiine. Taaskord kinnitus selle kohta, kui vähe on ( kohalikel ) inimestel õnneks vaja.
Kontserdilt naasenuna polnud mõtet enam öömaja otsida, vaid leidsin ennast taaskord autost magamas. Skopjeni jäi 40 km.

7. Kreeka ja Thessaloniki

Sofiani mööda kiirteed läks ilusti ning olin kuskil kella üheksa ajal hommikul linna piirides sees. Et ka Sofiaga olin eelmisel reisil kokku puutunud, siis polnud mõtet sealt läbi sõita, seda enam et oli reede hommik ning miljonilinn, mis saab tähendada ainult ühte – ummikud.
Vaatasin kaarti ning sealt paistis et Makedooniasse pääsemiseks tuleb teisele poole linna sõita ning ringtee oli selleks parim moodus, aga ... Ringteel käisid teetööd täiega ning seal alles ummikud mind ootasid. Keskmiselt meeter minutis oli liikumiskiirus. Poolteist tundi tiksusin järjekorras ning närv hakkas mustaks kiskuma – kaua sa ikka naeratad.
Et midagi targemat teha polnud, uurisin kaarti ja ... märkasin et kui nüüd järgmisest teest alla keeran, viib see lõuna suunas ning Kreeka piirini. Maad sinna oli aga ainult 100 km. Fuck off, sinna muidugi, sest kiiret pole kuskile ja tuld.
Panoraamid mu ümber hakkasid suht mägiseks kiskuma ning pildistamismaterjali oli rohkelt. Ühes kurus oli just mõni aeg tagasi varing sõiduteele toimunud ning veeti alles aeda kaljurahnude ümber. Ei läinudki kaua aega kui Kreeka piir kätte jõudis ning We lcome to Hellas vastu vaatas, justnimelt we lcome.
Kreekas polnud ma varem käinud ning seetõttu oli avanenud võimalus eriti teretulnud.
Peale lõunat jõudsin Thessalonikisse.
Linna vanuse kohta mul ettekujutus puudub, on seda aga piisavalt ning esimeste sõõrmetõmmetega sisenes lisaks hapnikule ka hulga ajalugu mu organismi. Ahridektuur avaldas muljet ning ühele peamisele Kreeka sadamalinnale omaselt tundus ka raha liikuvat selles Egeuse merega piirnevas linnas. Lisaks rahale liikus tänavatel ka hulganiselt juuksegeeli kohalike adoniste peanupude otsas. Kreeka naised, mis seal salata , on oma maskulliinsusega mulle alati meeldinud.
Nüüd tuli aga otsustada, kuhu ööbima jääda ning peale mõningast kaalumist otsustasin siiski Makedooniasse veel samal õhtul sõita. Piir oli vähem kui 100 km kaugusel.

Burgas & Stara Zagora

Kui Varna on Bulgaaria tähtsaim kuurortlinn, siis Burgas, 130 km lõuna poole, tähtsaim kaubasadam.
Seda et linnal hästi läheb, oli ka tänavapildist näha. Tegelikult, kui ma nüüd väga palju puusse ei pane, siis Varnal endal lennuvälja pole ning turismivood käivadki läbi Burgases paikneva lennujaama. See omakorda tingib selle et ka kõne all olev linn saab piisavat tähelepanu ( ning raha ) läbikulgevate turistihordide pealt.
On mis on, linn sümpatiseeris ning jalutasin seal pool päeva ringi. Turiste tundus suhteliselt palju olevat ning valdavalt makaronimaalt.
Ka Bulgaarias olen korra enne käinud, 2006. aasta jaanuaris veetsin sealsete sõprade juures nädala. Maa oma hinnataseme poolest on turistisõbralik ning kohalikel turisti võõrustades sama lai joon nagu slaavlastel ikka.
Pindalalt on Bulgaaria pisut üle kahe korra Eestist suurem ja rahvaarv jääb alla 8 miljoni ehk ollakse üks väiksematest EL liikmesriikidest.
Arengutasemelt, kui nüüd näiteks Rumeeniaga võrrelda, jääb Bulgaaria maha. Seda eelkõige infrastruktuuri poolest, millega ma ehk kõige rohkem kokku puutusin.
Shoppajale on maa suht paradiisi kehastus, sest ( tõenäoliselt Türgist toodud ) kaupa on palju, valik suur ning hinnad vägagi soodsad. Tõsi, 46,5 number jalga omavana jalanõusid naljalt ei leia, aga see on mõistagi minu probleem.
Mu Stara Zagoras elavad sõbrad ootasid mind juba ammu külla ning eelmine kord sealt lahkudes lubasin seda ka teha selle aasta suvel.
Linn ise on väike, 200 000 tuhande elanikuga ja taaskord turistipilgule vähe pakkuv ent sõprade olemasolu kompenseerib selle täielikult. Nagu ma juba mainisin, on bulgaarlased äärmiselt külalislahke rahvas ja mul ei unune siiamaani eelmine visiit, mil mind võõrustanud tüdruku ema võttis ennast nädalaks töölt puhkusele et eesti külalisele bulgaaria köögi shedöövreid nädala aja jooksul kaanest kaaneni serveerida. Täiesti uskumatu. Täiesti uskumatu.
Esmapilgul harjumatu on üks bulgaarlaste komme. Nimelt töötab nende kehakeel eitust ja jaatust artikuleerides täpselt vastupidi ehk jaatus on pearaputamine ja eitus noogutamine. Sellega ei harjugi ära, kui seal ainult lühemat aega viibida.
Teine, mis mulle kui mittesuitsetajale häirivaks on – minu statistika põhjal ca. 80% inimestest suitsetab. Vähemalt minu tutvusringkonnas sealsel maal on see protsent selline. Näiteks söögilauas on igal pereliikmel oma tuhatoos taldriku kõrval ning sigaretid ja tzäks mõistagi ka.
Palgad seal maal on väikesed ja näiteks 300 eurost tõõkohta peetakse heaks. Arstid teenivad ehk 500 aga nende koormused on teada-tuntud.
Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka elu eesti omast pisut odavam ent siiski.
Oli siis pühapäev kui õhtupoolikul linna sisse sõitsin ning peale väikeste eksirännakute ( võõrustajad olid vahepeal elukohta vahetanud ) ka õige aadressi üles leidsin. Taasnägemisrõõm oli mõistagi suur ning rääkimist palju.
Bulgaaria noored, kes just välismaal elamas/tööl pole olnud, erilise keelteoskusega silma ei paista. Tony ( Antonia ), mu võõrustaja, räägib vabalt nii vene kui inglise keelt, teistega suheldes tekkisid ajutiselt kerged tõrked aga ta aitas sel juhul tõlkega.
Kokku veetsin seal kuus päeva ning efekt oli sama nagu Ukraina sõpradegi juures.
Kuhu sa ikka lähed, meil on sinuga tore ning jää siia elama.
Tony, ta uus boyfriend ning selle sõber üürisid kolmetoalist korterit ning seal ma pesitsesingi selle aja. Boyfriendil ning ta sõbral on muide suht naljakad nimed: ühte kutsutakse Kala`ks ( Kalanja ) ning teine on Dobre ( ehk siis hea bulgaaria keeles ).
Ega midagi sellist rääkida polegi, mis suuremale publikule huvi pakuks. Sõitsime kohalikes väikelinnades ringi, shoppasime, käisime õhtuti väljas söömas ning pidutsemas ja muud sellist staffi mis vanad sõbrad ikka teevad. Lahe.
Nagu juba eelpool mainisin, on sealsete inimeste külalislahkus äärmiselt liigutav ning see ei jäänud mu vimaseks visiidiks sellesse Musta mere äärsesse riiki.
14ndal, reedesel päeval tegin siiski südame taaskord kõvaks ning asusin hommikul teele. Eesmärgiks oli sõita Sofia kaudu Makedoonia piirini ning jõuda õhtuks nende pealinna Skopjesse aga läks pisut teisiti...

6. Bulgaaria. Varna

8nda septembri hommikul, laupäeval, jätsin pealinna seljataha ning seadsin endale eesmärgiks läbi Rumeenia suurima sadamalinna Constanta jõuda õhtuks Bulgaaria turistipõrgusse Varna ning nende kuldsetele liivadele – Zlatni Pjaski.
Kiirtee sadamalinnani oli hea ning kohale jõudsin kiiresti. Kohapeal selgus siiski et vaadata polnud midagi erilist ning üsna peagi keerasin rattad lõuna ja Bulgaaria piiri suunas.
Kuskilt olen lugenud et kes seal regioonis normaalses kuurortis puhata soovib siis tasuks eelistada planeetidenimelisi komplekse just Constantast Bulgaaria piiri poole – Jupiter, Saturn jne. Ei tea, ei põiganud nendesse sisse.
Piiril probleeme polnud ning peale kohustusliku kiirteekleepeka soetamist auto esiklaasile jätkasin reisi Varna poole.
Nii omavahel öeldes ma pole kuurortitüüp ning väga võimalik et nädalaks kuhugi sharmelsheiki sõites sooritaksin kolmandal päeval meeleheitest enesetapu.
KÕIK kuradi kuurortid on ühte nägu, ükskõik mis maailma regioonis sa parasjagu ka ei viibiks. Hotell, restoran, 2-dollariline Rolex, hotell, restoran, minigolf, hotell, turismibüroo, hotell, restoran, prostituudid, hotell, minirong, hotell, suveniirid, restoran, maalid, hotell, lasketiir, suveniirid, hotell jne. jne. jne. jne. jne.
Tõeline puhkus, tõeline nauding.
Ei, ega ma ei ütlegi et ma inimestest aru ei saa. Kui kellelegi selline turistipõrgu paradiisina tundub – tuld! Inimesed, nende tõekspidamised ning soovid on erinevad.
Kuldsetest Liivadest olin vastakaid arvamusi kuulnud ning seetõttu otsustasingi kohale sõita ning ise asja üle vaadata. Lõpp-tulemus oli teadagi mis ...
Valdavalt ühe suure kuningriigi alamad ning endise kommunismihälli kodanikud end maailmakodanikena tundmas ning välja elamas. Selles suhtes on muidugi sellistele inimestele nädalane kuurortilaks tervendav, sest olles aasta kannatanud nii ülemuse, naise kui ämma viginat, saab kasvõi nädalakese ennast ” maha laadida ” või n-ö. looma seest välja lasta. On selleks siis peatänaval palja perse näitamine või ööklubis lavale ronides oma rasvase, üle püksivärvli rippuva kõhu paljaks tõmbamine ja selle demonstreerimine kaasvõitlejatele. Mõlemad näitlikult toodud tegevused on ju sedavõrd naljakad, et kusi tuleb püksi ning ka lastelastele on mida rääkida.
Lisame siia veel selle sama kunigriigi naispoolsed alamad, kes oma trullakatele vormidele on mingil imemoel miniseeliku ümber suutnud vedada ning elus esimest korda viiesendist kontsa meeleheitlikult kanda üritavad – on Issanda loomaaed oma värvikuses valmis.
Keegi ei käsi mul sellistesse kohtadesse oma nina toppida ning ma ei teegi seda sihiteadlikult. Kui mõni vastav reservaat aga teele jääb, astun siiski läbi ning loodan et järsku seekord suudab eesootav kuurort üllatada ... Ent pole miskit uut siin päikese all.

” Ma tean et sa soovid naise soojust täna öösel tunda ”
Kell oli pool üks öösel ja olin hotellist mööda peatänavat ööklubide poole kõndimas.
” Sa tead paremini neid asju, ma olen siin esimest korda ” vastasin liigse krohvikihi all olevale ning roosadesse sukkadesse riietatud tänavaprostituudile.
” Sa meeldid mulle ning ma soovin sulle meeldivaid hetki pakkuda. Ma olen su vastu hea. ”
” Kõik on suhteline, ka käsitlus headusest. Kõigel on oma hind ”
” 160 levi ( 80 eurot ) öö”
Näonahk oli naisel liigsest septembrikuise öötuule käes seismisest lillakaks tõmbunud ning keha värises nahktagi all. Need värinad polnud erutusvärinad minu nägemisest.
” Ma lähen klubisid külastama, aga sina katsu mõne teisele mehele soojust pakkuda ning hea olla ” vastasin ja kõndisin edasi.
Klubid olid masendavad või siis ma ei leidnud õigeid urkaid üles. Kohustusliku inglise härrasmeeste toplessõllekõhu tantsu doosi sain kätte ning mida rohkem üks inimene õnneks tegelikult vajabki ... Poolteist tundi hiljem hotelli poole jalutades seisis mu sõbranna samas paigas.
” 160 levi ning ma tulen kas sinu juurde või läheme minu poole ”
” Ma pole huvitatud, sorry ... ”
”Mul on austajaid, kes ostavad mulle kõik mida soovin ning kes armastavad mind ”
” Õnnelik tüdruk oled. Hoia õnnest kinni ning ära seda mitte kunagi käest päästa. Ma olen vanem ning tean neid asju. ”
Õnnelik tüdruk jäi jaheda sügistuule kätte oma saatuse üle rõõmustama.
Hommikul ärkasin, käisin dushi all, sõin ning jätsin kuurorti selja taha.
Selles elus ei nähta mind seal enam kunagi.

Bucarest, 6 - 8. september

Rumeenia pealinn.
Ametlikult kaks, tegelikkuses tõenäoliselt kolm miljonit elanikku.
Peale seda kui olin trossi korda saanud ning remondi eest liiga palju maksnud, sõitsin bensukasse ning ostsin linna kaardi. Nüüd olin niipalju eeltööd teinud, et üks hostelli aadress oli olemas ning läbi õhtuse tipp-tunni sinna ka jõudsin peale kella kuute.
Bucaresti liiklusest on ka õudusunenägusid olnud võimalik lugeda, tegelikkuses on olukord siiski suht inimlik, mõistes nii inimlik kui sellise autodemerega olla saab. Jah, ehk on juhtidel käsi pisut hergem signaali vajutama, aga samas lastakse ilusti vahele, kui turist järsku avastab et pööret on vaja sooritama hakata.
Central Hostel oli siis pleisi nimi kuhu tüürisin ja kaks ööd endale lunastasin.
Üldse pean mainima, et kogu reisi vältel läks ööbimistega hästi, kuna oli sügis ehk tipp-hooaeg möödas ning hostelides, mida hinnaklassi tõttu eelistasin, suht vaikne. Teinekord olin kümneses toas täitsa üksi.
Centralis oli rahvast pisut rohkem, aga siiski olin eelpool nimetatud shveitsi vennaga kahekesi neljases toas.
Seal kohtasin muide veel kaheksaliikmelist Moskva ratturite gruppi, kes siis oma velodega olid Rumeenia pealinna sõtkunud. Sügav kummardus nende ees igatahes sest vahemaa kahe pealinna vahel on 2000 km.
Rattarännundusega ma pole ise kokku puutunud, kõik muud reisimisviisid on tõenäoliselt elus läbi tehtud. See aga ei tähenda et mul huvi oleks seda proovida või et ma neist aru saaksin. Hell no.
Bucarest ise oli üks suur töömaa. Praktiliselt kogu kesklinn oli üles kaevatud ning käis vilgas tänavate ja majade uuendamine. Arhidektuuri poolest andsid tooni veel Suure Juhi ajal püstitatud suurejoonelised paleed.
Kahe linnas veedetud päeva jooksul käisin rahvusmuuseumis, Bucaresti oma Triumfikaart vaatamas, kohalikule rugbymängule kaasa elamas ning hiiglaslikku Parlamendipaleed pildistamas. Viimane on oma mastaapsuselt muidugi nähtus omaette. Ceausescu idee ajel löödi kaheksakümnendate alguses päris palju kesklinnast maatasa ning püstitati maailma suuruselt teine administratiivhoone ( suurim on teatavasti Pentagon seal ühel maal ). Ma ei ütleks et suu nüüd väga lahti vajus hoonet vaadates, aga kogemusena oli päris mõjuv ning imetlust vääriv selline meistriteos.
Muud tarka ei teinudki. Natuke shopingut ning pisut ööelu ja oligi kaks päeva möödas. Ka sinna linna lähen veel kunagi tagasi, sest inimesed ( kes üldjuhul konkreetse koha meeldivusele/mitte meeldivusele väga suurt kaalu omavad ) olid head ning linn ise sümpaatne.

5. Rumeenia

Rumeenia, Rumeenia ...
Rumeenlased peavad mulle nüüd andestama, aga ma pidasin kuni piiriületamiseni nende maad pisut mahajäänuna ning imestasin omaette, et miks kurat neid üldse EL liikmeks võeti. Ei tea, kuskohast selline kujutelm külge jäänud oli, aga see lihtsalt oli nii.
Tegelikkus oli mõistagi pisut teisem. Elukvaliteedilt ning hinnatasemelt ollakse seal üsnagi samal tasemel nagu Eesti. Teatav mahajäämus on kindlasti riiklikus plaanis, aga üldpilt oli äärmiselt positiivne.
Rumeeniagi tegelikult Moldovaga sarnaselt ei saa kiidelda oma maavaradega ning tööstuses kasutatav toore veetakse valdavalt sisse. Vähesel määral on naftat ja gaasi ning lisaks mõndasid väärismetalle aga siinkohal nimekiri ka lõpeb.
Fakt on siiski see, et oma ligi 22 miljonilise rahvaarvuga ja EL liikmestaatusega ollakse praegusel hetkel välisinvestorite silmis vägagi potensiaalne turg ja raha voolab sinna suurtes kogustes. Erandiks pole ka eestlased - näiteks Peep Aaviksoo veetav fond, kes on maarjamaa investorite vaba raha sealsesse kinnisvarasse ja maa-ärisse paigutanud.
Rumeenial on üks suur pluss ning see on pääs Mustale merele. Nende peamise sadamalinna Constanta kaudu kulgebki valdav osa tööstus- ja põllumajandustoodetest.
Niipalju siis üldharivat infot, kuigi ega see kellelegi eriti korda ei lähe.
Chisinaust hommikul liikuma hakates olin varsti piiril ning hüpe Euroopa Liidu rüppe toimus valutult. Piirist üle saanud uurisin kaarti ning konstanteerisin et Bucaresti on umbes 350 km ja sinna täna õhtuks veel ei kupata. Sõitsin vaikselt külavaheteid ja pildistasin kaunist loodust, hoburakendeid ning kohalikke maamehi. Kuskil poole ühe ajal päeval tõmbus taevas järsku sünkmustaks ning tuul hakkas kurjakuulutavalt ulguma. Ma et WTF ???
Ja siis ... algas rajum rahesadu, mida minu silmad viimase 32 aasta jooksul näinud on. Raheterade läbimõõdust ettekujutus puutub, aga jõud oli neil tohutu. Nähtavus oli null, varjuda kuhugi polnud ning ma olin 100 % kindel, et see veerand tundi kestev rahevalang mu auto plekid ning klaasid segi tulistab. See oli üks nendest hetkedest, kui videokaamera oleks pidanud kaasas olema.
Tee lainetas ning liiklus seisis täiega. Ok, sõda läbi sai, tulin autost välja, käisin ümber selle ning naeratasin omaette, et kartus oli seekord asjata – mitte ühtegi dämitsit silma ei hakanud. Tund aega edasi sõitnud, ajas tuuleklaasi alt servast ennast välja ca paarikümnesendine pragu ...
Sõitsin edasi pealinna poole ning õhtu eel jõudsin Buzau linna lähistele. Linn ise oli sümpaatne, paraku normaalse hinnaga ööbimisasutust ei suutnud leida. Mõtlesin mida teha ning jätkasin oma teekonda. Linnast pisut välja saanud, oli tee ääres selline tüüpiline rekkameeste motell kuhu ma ennastki parkisin.
Hinnapoliitika oli seal selline et ööbimine maksis suurusjärgus 300 krooni, 1-3 tundi 120 krooni. Küsisin siis adminni käest, et kas see 1-3 tundi on see mida mina mõtlen. Ütles et tõenäoliselt küll, aga tüdruk läks koju ning tuleb alles hommikul. Ise mõtlesin, et tõenäoliselt on temalgi kaheksast viieni töö ning 28 kalendripäeva puhkust aastas.
Järgmine hommik üles ning tundsin, et on palavik ning muidugi enesetunne vilets. Samas, ega palju variante polnud ning jätkasin oma teekonda.
65 km enne Bucaresti oli tee ääres market ning otsustasin vett osta. Parkimisplatsile keerates vajutasin sidurit ning kahtlane raginaga see ka alla läks. Järgmine vajutus ja kraks!!! pedaal põhjas ...
Pole vaja eriline hiromant olla aru saamaks mis juhtunud oli – siduritross pooleks.
Küsisin siis marketist mõnda kohalikku servisit ning pika käte-jalgade abil seletamise järel tehti selgeks et on vaja 30 km veel edasi sõita.
Hakkasin siis ilma sidurita sõitma, mis pole esimene kord elus ning õnnestub vägagi edukalt kui paarist põhitõest kinni pidada. Teekond läbitud, oligi tee ääres auto vulkanizare ehk tegelikult kummitöökoda, aga otsustasin sealt siiski küsida. Seal tegin ühe suure vea ehk siis suurima vea mis lõunamaameestega üldse teha saab. Inglise keelest vend ei saanud kannigi aru, küll aga visuaalsest ettenäitamisest mis juhtunud oli. Tema ütles et no problemo. Fakt on see, et kui lõunamaa mees sellist väljendit kasutab, siis võid mürki võtta et probleemod alles alguse saavad.
Kõigepealt krabas ta töökoja kõrval romuna lebanud vana Dacia kapoti üles ning kukkus sealt mingit suvalist trossi välja kangutama. Ma siis küsisin et kas kurat tõesti see vana romu tross mu opelile läheb ning see kurat on ju poole õhemgi? No problemo.
Mul oli tõesti vilets olla, külmavärinad jne ning ma ei viitsinud temaga ka vaielda. Läksin tegin kõrval asuvas bensukas kakaod et vähegi sooja saada. Tagasi tulles oli vend salongis trossi juba pedaaliga ühendanud ning möllas kapoti all. Mu küsimusele et kuidas see salongiühendus nagu välja näeb, kuna vana tross on aasaga pedaali küljes ning Dacia kurat-teab-mis-trossil polnud aasast haisugi – no problemo.
Mingil hetkel siis selgus et peale pooleteise tunnist müttamist ning erinevate ratside tegemist siiski asjast asja ei saa ning vend soostus mu juba alguses korduvalt kasutatud sõna kuuletuma ehk piece, piece mis kohalikus keeles tähendab auto varuosa. Et läheme ja kurat ostame uue trossi, mõni varuosapood ikka asulas on.
Kolm poodi läbi sõidetud – pole. Homseks saaks, kui pealinnast telliks.
Maksin vennale 150 krooni abivalmiduse eest ning jätkasin teed.
20 kildi pärast oli järgmine teenindus tee ääres, kohalik Lada Service. Auto tee äärde, remondimehel nööbist kinni ning näitasin mis juhtunud oli. Ja seletasin et aitab ratsidest, NÜÜD läheme küll ja toome tutika trossi linnast. Vaatasin seina peal olevat hinnakirja ning kuigi see oli kohalikus keeles, lugesin sealt välja et tunnitaks on neil 35 leud ( kurss 1:5 ehk 175 krooni ). Täiesti ok hind.
Sõistsime siis linna ning paar poodi läbi käinuna saime ka tarvitava piece kätte. Ummikud olid suured ning aega muidugi läks selle aktsiooni läbiviimiseks. Remondimehe roolis olles omandas stanges kinni sõitmine minu jaoks uusi dimensioone ning ega vastasuunas teepervel sõitminegi mingi eriline patt ei paistnud olema. Servises tagasi ning veerand tunniga oli uus tross peal ja regulleeritud.
Ja maksmise aeg. Arve 1600 krooni. Tuhat kuradi kuussada krooni kokku kahe tunni eest mis trossi mahavõtmine, uue linnast toomine, ummikutes istumine ning uue pealepanemine aega võttis !!!
Ma ütlesin et minge te kurat persse, mehed – kas ma olen kuskil kuradi varjatud kaameras või ??? Siin loeb ju selge sõnaga seina peal et taks on 35 leud !!!
Ja-jaa, aga SEE taks kehtib Ladadele, teistele autodele on teine taks ( mis tõsi eksisteeris tõenäoliselt ainult venna enda peas ).
Et kas auto pole korras? Jah, on – sidur toimib ideaalselt. Noh, tähendab oled rahul ning arve on selline.
Kolmveerand tundi seletas üks vend rumeenia ja teine eesti keeles ( kuna inglise keel ei aidanud meievahelisele kommunikatsioonile eriti kaasa ) ning joonistasime paberile numbreid. Kolmveerand tundi, mida ma oma elus enam tagasi ei saa. Hinnaks sain siiski 700 krooni ning kuigi ka see võttis veel sülitama, olin siiski 55% alet algsest hinnast välja kaubelnud.
Sülitasin. Keerasin võtit ning kadusin tolmupilve järgi jättes.

4.Moldova

Neljandaks riigiks osutus Moldova.
Ma ei oska öelda kui mitmes riigis olen elu jooksul käinud. Samuti ei oska öelda et kui see arv on kuskil 35-40, kas seda on palju.
Seda oskan aga öelda, et Moldova kipub küll olema ainuke riik, kuhu tagasi nii väga ei tõmba. Ainuüksi fakt, et Chisinau`st, nende pealinnas mitte ühtegi fotot ei teinud, kuna lihtsalt polnud nagu millestki teha, räägib enda eest.
Ka ülejäänud maa oli selline, et sõitsin selle kahe päeva jooksul põhjast lõunasse, ööbimisega eelpool nimetatud pealinnas, läbi ning kehitasin õlgu.
Pisut hiljem, Bucarestis, sattusin hostellis ühte tuppa ühe shveitsi ränduriga ning tema rääkis et oli just veetnud Moldovas 12 päeva. Muidu tundus normaalne mees olevat.
Aga kõigest järgemööda.
Teisipäeva hommikul, 4ndal septembril tegin siis südame kõvaks ning lahkusin Vinnitsast Mogilev-Podolski poole, mis pidi olema ainuke piiripunkt lähiümbruses kustkohast ka välismaalasi üle lastakse. Teistes ülejäänutes arveldatakse ainult kohalike lihakehadega.
Väga suure tõenäosusega olin sealses piiripunktis esimene eestlane üleüldse, igal juhul silmad olid ukraina piirivalvuril suured kui oma masina tõkkepuu ette seiskasin.
Pisut maailma asjade üle arutamist, põgus paberite kontroll ning ukraina avarad stepid olidki minevik.
Moldova poole peal tervitas laia naeratusega about 25-aastane naispiirivalvur, kelle nina alt võis karvkatet eraldada. Ja ei ütlekski et eelnev fakt teda kompromiteerinud oleks, pigem vastupidi.
Kuna eesti turist sõitis kohe tõkkepuu ette, eelnevad eluliselt tähtsad putkad läbi käimata, siis pidin kõrvale võtma, ning vuntsi käest saadud saatelehele viis vajalikku pitsatit korjama. See tehing sooritatud, avanes piir.
Moldova on euroopa vaesemaid maid ning see ei jäänud märkamata. Selles polegi aga küsimus, sest paljud asjad jäävad, nagu alati, otsusetegijate tahtmatuse taha. Praktiliselt olematu maavarade baas ning kehv transpordivõrgustik tingib selle et majandus on alates 1991. aastast katkematus kriisis olnud ning ainuke asi, mille järgi maad tuntakse, on veinid. Kaks kolmandikku elanikkonnast leiab rakendust põllumajanduses ning see fakt räägib iseenda eest.
Teel liigeldes kohtasin esmakordselt elus bensiini oktaaniarvuga 100 ning kolmerealiseid teid, millede põhimõte mul praeguselgi hetkel veel suht hämar on.
Ei ütleks nüüd, et midagi üleüldse pildistada poleks olnud, aga 25 pilti kahe päeva jooksul uudsest riigist pole ehk liiga palju.
Õhtu eel jõudsin pealinna ning valisin esimese hotelli mis silma hakkas ning läksin hinda küsima. Tuba maksis 240 leud ( kurss krooniga praktiliselt 1:1 ) ja mul rahakotis 241 ühikut. Kaart ei sobinud mõistagi nagu arvata oligi ning oravanahkadega ka maksta ei saanud.
Ümber nurga seinast raha võtma. Ei. Järgmine. Ei. Järgmine. Ei. Järgmine. Ei.
Üheksast automaadist mitte ükski ei tunnistanud mu kolme erinevat kaarti. Ok.
Lõpuks leidsin Western Unioni kontori kuhu kaks minutit enne sulgemist sisenedes õnnestus transaktsioon sooritada ning naeratus näol väljuda.
Nüüd ongi küsimus suurele ringile: kas need 722 leud mis mulle kätte jäid ning mida lolli peaga Rumeenia piiril ära ei vahetanud, on põhjuseks, miks järgmine kord Ukrainasse minnes taaskord Moldovastki läbi põikan? Jah, võib-olla, sest mitte ükski kuradi pank ei siin- ega sealpool Tansaaniat neid ei vaheta.
Õhtul jalutasin linnas, külastasin klubisid City ning Startrek ja sliip.
Hommikul tuld Rumeenia suunas.
Tiraspoli ning üleüldse kogu Transnistria jätsin puutumata. Ilma autota oleksin tõenäoliselt proovinud piirilt läbi murda, autoga oleksin tõenäoliselt kogu maapealsest varast ilma olnud. Mõistus võitis seiklusmeele.

1.september

Kätte oli jõudnud osade koolijünsude rõõmu- ja suurema osa õudusunenägu.
Meie peres olnud seitsme-aastasele Nazarile esimene variant, kuna tee viis esimesse klassi ning ta ei andnud endale veel päris täpselt aru, mida on tegemas.
Koolid seal samamoodi nagu igal pool mujal. On inglise keele süvakallakuga, on tugevaid reaalkoole. Esimestesse mõistagi on tung suur ning lisaks katsete edukale sooritamisele vaja ka otsustajaid määrida. Paberekvivalentidega. Nagu igal pool ukrainamaal, kui midagi erilist soov on saada. Antud juhul siis head haridust järglasele.
Nazar otsustati vähemalt esialgu paigutada kohalikku, kõige lähemasse kooli. Et las nagu harjub.
Hommikul ülikond selga, kott õlale, suur lillekimp klassijuhatajale käe otsa ja kooli.
Aktus mõistagi pidulik ning lehve tüdrukute peades lehvimas hulgim. Kohustuslikud fotoklõpsud, klassijuhatajatund ja õnnest pakatavana koju.
Päeva teine pool möödus 150 km põhja pool kus ühe mu võõrustaja Natasha vend oli endale küla ilusaima naise välja valinud ning pulmaplaane pidamas.
Slaavlastel on komme kuskil kuu aega enne pulmapäeva suguvõsad kokku võtta et omavahel tutvuda. Ühtlasi pannakse paika ka pulmapäev, kes mida teeb ning kes kuipalju maksab. Kogu arutamist saadab mõistagi lookas laud ning ( antud juhul ) piiramatus koguses samakat. Terve õhtu oli happy hour.
Seda üritust kutsutakse svatanja.
Seekord oli kogu sündmus muidugi veelgi märkimisväärsem kuna külla oli saabunud viikingikasvu külaline kauaoodatud, kohalike naiste absoluutse lemmiku, Vana Tallinna Creme pudelitega. Sellele joogile olen nii ukraina, kui bulgaariamaal küll niipalju reklaami teinud, et peaksin millalgi Liviko kontorist läbi astuma ning pisut fakte ritta seadma.
Nagu selgus, oli pruudi õde vaba ning vallatu ja seda nüanssi ei jätnud mu tulevane potensiaalne äiapapa märkimata kui me temaga maailma asju paika panime. Neli sõna: krassivoe litso, horoshaja figura oli tema hinnang oma tütrele.
Jah, miks mitte – osta külast maja 3000 grivnaga ( 6900 krooni ), muretseda hobune, hakata kartulit kasvatama ning samakat ajama ja mida kuradit veel eluks vaja on ? Naine on, tuhvel kasvab maas ning samakas podiseb nurgas.
Ei, aga kõva üritus oli taaskord ning nii külas kui veel olla saab. Kiira-käära mullased teed, hobuvankrid aia ääres peremeest ootamas, tolmused lapsed silkamas, ( pisut enamgi ) nokastanud taat akordeoni tõmbamas ...

Pärast sisutihedat nädalavahetust nautisin veel paar päeva võõrustajate külalislahkust ning oli aeg vägisi ennast liikuma sundida. Muidu oleks tõesti nii juhtunud nagu Mikola, mu võõrustaja, ütles et me oleme sinuga juba nii harjunud oma elamises et kuhu sa ikka enam lähed. Jääd siia, ostad elamise, leiame sulle naise ning elame naabritena õnnelikult elu lõpuni.
Ja see oma geniaalses lihtsuses polegi nii halb mõte.

Odessa, moja Odessa ...

Ma pole sõitnud ei New Yorgis, Londonis ega ka Moskvas mis on kõik tuntud oma hullumeelse liikluse poolest.
Elanikearvult suurim linn kus puldis olen olnud, on tõenäoliselt Peterburg ja järgmisena Sindi ( Sydney ). Neis linnades olen liikluses ellu jäänud ning ilma suuremate ( väliste ) komplikatsioonideta elu jätkanud.
Odessa oli seevastu karm. Liikluse poolest karmim linn, kus liigelnud olen. Pohhuismi ülim tase.
Sõna otseses mõttes oli vaja autot juhtida, et mõni kaasliikleja sul külge maha ei sõidaks. Suunatuled olid dekoratiivsel eesmärgil ning nende kasutusotstarve kohalikele tundmatu. Ei samara-man, ei bussijuht, ei maz`ijuht kasutanud seda kordagi, reastumisi tehti sujuvalt peeglisse vaatamata järsult rooli keerates. Karm, tõesti karm, aga ise ma oma nina sinna toppisin.
Odessa on muidugi riik riigis nagu ukrainlased ise öelda armastavad. Eriti ei koti, mida Kiiev arvab, kuna kaubavood ühe tähtsama Musta mere sadamana on tohutud taga ning money talk`s.
Kell oli neli kui linna-äärses puhkebaasis juhatajaga ööbimisvariantide üle arutasime. Nadezda Ivanovna oli varajastes viiekümnendates elurõõmus daam ning teatas rõõmsalt et kaks nädalat tagasi ööbis siin üks autotäis maarjamaalasi. Tema rõõmsameelsus võis olla tingitud ka alkoholiaurudest mis toas levisid ja mis ei väljunud mitte minu suust. Kell oli rõhutan veelkord neli pärastlõunal ning kolmapäevane päev.
Tegin siis kahepäevase diili, kuna reedel oli vaja juba tagasi sõita ning sain suhteliselt närtsinud ent see-eest soodsa toa. Naabrid tagusid verandal doominod ja maitsesid haljast. Või jõid. Või maitsesid.
Esimese käiguna suundusin veeparki Poseidon, mis üllatas. Üllatas sellega, et valvajadpoisid torude juures ning basseinide ääres võtsid asja samasuguse pohhuismiga nagu seal maal üleüldiseks kombeks on.
Torudest sai lasta kuidas ainult pähe tuli ja mitmekesi soov oli. Vahepeal tegid ise mõne sõidu ning siis polnud üldse valvamas kedagi. Lõpuks, pool tundi enne sulgemist, lasid märja põranda peal kõhuli liugu ning tegid muid trikke. Lahe.
Veepargist tagasi ning mingil hetkel oligi aeg kesklinna lõbustusiasutusi otsima minna. Jalutasin ringi ning ... mitte ühtegi. Mitte ühtegi viita isegi et mõni ööklubi kuskil pesitseks. Ja tegu on miljonilinnaga. Küsisin siis lõpuks ühe taksojuhi käest et mis ta asjast arvab? Arvas niipalju, et kuna on rannahooaeg veel käimas, siis on kõik klubid rannarajoonis Arkadia ning see on about seitse kilti lõuna suunas. Ja et Ibiza on kuumim klubi.
Egas midas, siis sinna.
Arkadia oli tüüpiline rannarajooni bulevard, mille ääres restoranid, mänguautomaadid, lasketiirud, valuutavahetused, suveniiri- ja igasuguse muu kräpi müüjad jne. jne. Ja klubid.
Suuremaid diskotekasid oli viis ja kolm neist väga tegijad. Itaka, Ibiza ja Western Club. Kaks esimest olid lahtise taeva all, kolmandal oli tantsupõranda peale present veetud mis teise õhtu äkilist padukahoogu silmas pidades polnudki ehk nii paha mõte olnud.
Itaka jättis kõige suursugusema mulje sest jäljendatud oli Vana-Rooma anfiteatri stiili ning grivnasid selle realiseerimisel polnud loetud. Paekivist tantsupõrand, sfinksid, sambad.
Odessa naised oma iluga on laialt tuntud, nii siin- kui sealpool Jerevani. Kuigi üldmäärast päris palju oli kolhoositare, leidus rohkelt ka maasikaid tordi peale. Tõsi, alati tuleb arvestada tõsiasjaga et kõik paremad naised on kinni ning pealiku pruuti krabama minnes võib pisikesi arusaamatusi tekkida. Ükskõik kui palju pruut ise ka silma ei pilgutaks... Aga ma rohkem ei peatuks sellel teemal.
Teisel õhtul oli Ibizas mingi modelliüritus, kus ilu tihedus ruutmeetri kohta oli suurim, millega ma oma elus kokku olen puutunud. Kuna algstaadiumis peale välklampide sähvimise muud ei toimunud ning keegi fotograafidest minu vastu suuremat huvi ei tundnud, läksin teisi klubisid kammima. Tagasi jõudes oli pidu täies hoos ning üks neeger laval lauluviit lõõritamas. Mõtlesin alguses et mingi kohalik Odessa neeger kuskilt Musta mere laevastikust, kui aga järgmist lugu kuulama jäin ning selleks osutus Love Is Gone, oli selge – David Guetta. Võikese inimese väikesed avastused.
Ok, aga aitab Odessast.
Liiklus ei meeldinud, linn ise meeldis, naised vägagi.

Ukraina liiklus, welcome to the real world ...

Kuna pühapäeva hommik oli see ajaühik, mil eesti külaline kohale vajus, siis võõrustajaid ootas siiski töönadal oma rikkalike ülesannetega. Mul sai peale
paaripäevast uimerdamist küllalt ning plaan peetud ( järgmine laupäev oli 1. september ning nende poiss läks esimesse klassi ) teatasin et suundun kuulsasse sadamalinna Odessasse ning tulen aktuse ajaks tagasi.
Kolmapäeva hommikul tuld ning ees 429 kilti.
Teede seisukorrast ma pole veel sõnagi rääkinud, aga need erilist kriitikat, nagu kogu sealne bardakk üleüldse, ei kannata. Vaieldamatult kõige paremas korras on Kiiev – Odessa kiirtee, aga see on ka ainukese sõdurina muidu suht katastrofaalses teedevõrgus. Ja sõidetakse nii palju, kui tagumiku all olev käru välja kannatab. Mina tunnistan ausalt et teelõik Vinnitsast Umanisse ehk kuni eelpool nimetatud parima kiirteeni, umbes 160 km, on mu selle elu kõvemad kilomeetrid. Tee, kus vennaarmu ei tunta. Kindlasti toimib ka muudel teedel samasugune pohhuism, aga minu seal veedetud 11 päeva jooksul hullemat pilti ma ei näinud. Ilma mingi sarkasmita ütlen et sapikamehed ja hobuvankrite omanikud olid ainukesed kes mu 110-120 km tunnikiirusest täiesti müstilistes teetingimustes, möödasõitu ei üritanud. Kõik teised igast asendist ja igal ajal.
Mulle on alati meeldinud eestlaste n-ö. kuiv/must huumor. Näiteks seegi väide et Tallinna liiklus või üleüldse eesti teedel toimuv on katastroofiline, seda väidet käiakse täiesti tõsise näoga välja. Must huumor ongi ju see, et räägitakse naljakatest asjadest tõsise näoga. Ma ei usu, et leidub inimest, kes tõepoolest seda meelt oleks et Tallinna liiklusel midagi viga on. Siin sõidetakse ju nagu vanaema Daisy seda teeks, ning kui kellelegi see tundub hulluna, siis oh-hoi-ja-jaa ...
Mina käin taaskord ühe steitmendi välja: eesti n-ö. kõvad rullnoksid laseks esimese kümne minutiga pärasoolikast lasti välja kui neid kas venemaa või ukraina teedele kohalikega mõõtu võtma panna. Perse all olev kolme bemm ei haiseks enam lõhnakuuse järele, kohe mitte ei haiseks.
Ilma mingi liialdamiseta ütlen, et kõne all oleval teelõigul tegin elu kõige hulluma möödasõidu ning veel kaks tükki, mis top-5 oma paiga võtsid. Aga selline mõttetu kihutamine, täiesti idiootsed möödasõidud täiesti idiootsetes paikades on ainuke shansh ellu jääda – muidu sust sõidetakse üle.
Kõige hullemad on tumedate klaasidega samara-omanikud, neilt sa ei saa millimeetritki ( loe:millimeetritki ) andeks ning vahele sind ei lasta. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele on luksdziipide ning – autode omanikud need, kes näiteks linnas sind vahele lasevad. Kuipalju seda puhtast kaastundest pribaltikamehe vastu tehakse ning kuipalju tõelisest suuremeelsusest, jäägu nende hingele.
Odessa kiirtee oli ideaalses seisukorras. Sellest olid ka kohalikud liikluspolitseinikud aru saanud ning neid jätkus kogu Umani – Odessa 272 km lõigule iga kümne kilomeetri järele. Ja klientidest neil puudus polnud.
Natuke kohalikust trahvipoliitikast ka.
Ukraina on selline maa kus turvavööd ei kasutata. Kohalike filosoofia järgi ei tohi seda kasutada, sest siis saab ment autot kinni pidades kohe aru, et oled liiga korralik ning asi mille eest trahv teha, leitakse. Sõida ilma ning kõik on korras. Mind peeti kokku kuskil viiel korral kinni ning kordagi polnud vööga probleemi.
Trahvid kiiruse ületamise eest on naeruväärsed või eks lugeja otsustagu ise. Ükskõik kui suure ületamise eest saad 17 grivnat ( kurss ca. 2,3 ehk siis 39 krooni ). Kui sellega nõus pole ning protesti avaldad, siis väänatakse täiega ehk 34 grivnat. See on siis maksimum, mis kiiruse eest saada võid.
Mina panin korra radarisse. Veokast möödasõitu tehes jäi veoka taha ühtlasi ka asulamärk ning peagi leidsin end radariekraani jõllitamst kui seisis number 93 kuuekümne alas. Kiired tervituste vahetamised ning kahe 50 ml Vana Tallinna suveniirpudeli uue omaniku leidmine lubas sõitu jätkata.
Kõik mu eelpool räägitud jutt tingib siis selle, et kui kevadel jooksis uudistest läbi jutt viiest sakslasest kes end Ukrainas surnuks sõitsid ning selle peale kohalike kommentaar, et see pole midagi harukordset, kuna iga päev hukub teedel umbes 30 inimest, kõik see jutt tingib siis selle, et ma ei imesta kohe üldse mitte.
Aga kes ei usu, siis kui 2008. aasta puhkuseplaanid veel paigas pole, on ukrainamaal võimalik päris korralik adrenaliinilaks saada kohalikus liikluses kaasa lüües. Lycka till.

3. Tere tulemast anarhiamaale - Ukraina

Ukrainas olin korra enne viibinud ning seega teadsin, mida oodata. Siiski suutis maa mind üllatada ja seda mitmel moel.
Kohe alguses käin välja oma subjektiivse steitmendi: kui Ukraina õhku lasta kogu oma kaosega, siis maailm ainult võidaks sellest – selline peataolek valitseb seal maal.
Aga asja juurde.
Gomelist lahkusin siis peale jalkamängu ehk kuskil seitsme ajal õhtul. Peale nii enda kui auto tankimist olin piiril kuskil poole üheksa ajal ning läbinud pooletunnise paberimajanduse kadalipu, mis muuhulgas sisaldas transiiditasu maksmist kaunile valgevene sumpsimehest piirivalvurile, suundusin autoderivi lõppu. Veoautoderivi oli üüratu ning ega selles midagi imelikku pole. Aga ka sõiduautosid oli umbes 30 minu ees. Hakkas pimedaks minema ning järjekord ei edenenud võiks öelda mitte üldse. Mingil hetkel kõndis ukraina piirivalvur mu akna juurde ning küsis et kas olen üksi liikvel. Jaatava vastuse peale küsis ta et kas võiksin tema ja ta kaks kolleegi kodulinna Tsernigovisse ära viia, mis on piirist ca 80 km Kiievi poole – neil just vahetus lõppes. Ma siis et vahet pole, nagunii sõidan selles suunas. Siis võeti mu auto välja ning eesolnud umbes 25 sõiduauto juhtide imestades sõitsin järjekorra esimeseks. Kahesekundiline dokumentide kontroll ning olimegi neljakesi Tsernigovi poole teel.
Kuna kell näitas üheteistkümnendat tundi ning ööbimispaigast, üllatus-üllatus, taaskord igasugune ettekujutus puudus, siis linna jõudes otsisime kõigepealt kohaliku hotella üles. Sellepoolt pakutav diil mind ei rahuldanud ning otsustasin suuna Kiievile võtta kuhu ka kuskil kella ühe ajal öösel jõudsin.
Minu eesmärgiks oli jõuda linna nimegi Vinnitsa, kus elavad mu ammused ukrainamaa sõbrad ning kes juba ammuilma mind külla ootasid. Kiievist oli aga sinna veel 270 km ning kell üks öösel. Pealinnaga tutvusin oma eelmise reisu ajal piisavalt ning sinna otsustasin mitte sisse sõita, vaid mööda ringteed Lvovi viiv kiirtee üles leida. See ei osutunud kõige kergemaks pähkliks mis väljendus selles et vahepeal sattusin kuhugi getosse, kus kümnepealine hulkuvate koerte jõuk tahtis mu masinaga üks null teha. Sealt välja rabelenuna ning bensukast suuna kätte saanuna oli õige tee siiski varsti käes ning sõit võis alata.
Kuskil sada kilti suutsin vastu pidada ent siis võitis uni ning keerasin bensukasse magama. Neljatunnine uni,enne seitset üles ja sõit jätkus.
Ma ei räägi lihtsalt niisama kaosest mis seal maal valitseb. Võib-olla mõnele, kes seal liigelnud on, tundub see normaalsena kui näiteks koduhani lendab kääksudes üle kiirtee või üksik lehm sulle pühapäeva hommikul kell seitse kiirteel, 110 alas, vastu jalutab, mulle mitte nii väga just. Inimene harjub siiski kõigega.
Hulkuvatest koertest, keda Valgevenes polnud ühtegi pole mõtet mõistagi üldse rääkida.
Natuke enne kümmet olin sõprade ukse taga ning nende üllatus oli mõistagi suur, kuna ega ette ei raatsi ju keegi teatada. Umbes aja ütlesin, millal sinna jõuan, aga kuna polnud oma Valgevene plaanides kindel, siis täpset midagi.
Vinnitsa ise on elanikkonnalt umbes Tallinna suurune linn ca. 400 000 inimesega ehk Ukraina mõistes küla sealset ligi 47 miljonilist elanikkonda arvestades ja ega ta eriline turismimagnet pole ent mul on sel sõbrad, veetsin seal nädala 2006. aasta veebruaris ning see kõik räägib iseenda eest.
Kui ma rääkisin bardakist, mis maal endal valitseb – seoses suure võimuvõitlusega keskenduvad poliitikud ju pelgalt endavahelistele arveteklaarimistele, mitte riigi õitsengule aitamisele, siis tavalised inimesed on külalislahkuse kehastus selle parimas mõttes.
Külaline on kuningas ning tema heaks tehakse kõik, lookas laudadest kohalike kaunitaride kõrvuni naeratuseni ( ja sealt edasi ) välja. Ma ei ütleks et ma just eriti õnnetu oleksin, arvestades oma suurt tutvusringkonda slaavlaste hulgas.

Gomel

Hommikul silmad lahti ning koos autodega tööleruttajatega kolonnis linna sisse. Alustasin kõigepealt hotelliotsimisega sest linn ise meeldis rohkem kui kaks eelnevat ning otsustasin siia vähemalt üheks ääks jääda.
Hotellides hinnad taaskord ca. 50 eurot ning ega kohtigi eriti polnud. Hakkasin juba loovutama, kui ühe majutusasutuse töötaja soovitas vaksalist küsida, sest seal on võimalik samuti kolmandal korrusel ööbida ning taksid võrdsed nii kohalikele kui välismaalastele. Sõit sinna ning tuba 15 000 rublaga, absoluutselt mitte paha variant.
Kuum dush peale kahte suveöist autos ööbimist oli vääääääääääga teretulnud ning tegi inimesest inimese.
Gomel linnana meeldis, kuigi midagi väga erakordset turisti jaoks polnud. Fakt et tegu on Venemaa piiri vahetus läheduses asuva rikka tööstuslinnaga, kajastus mitmel moel linnapildis.
Et tegu oli reedega ning nädalavahetus tulemas, siis jäin kaheks ööks ning käisin nii kohaliku ööelu tutvumas, kui valgevene meistrivõistlusi jalkas vaatamas. Kohalik FC Gomel võõrustas Minski Dinamot.
Ööelu oli rikkalik ning näiteks klubi Plaza meeldis mulle väga. Ka osad Plaza kliendid mõistagi.
Jalkas käisin laupäeval duublite mängu kuskil äärelinna staadionil vaatamas. See oli tasuta, ent see-eest folkloorilises mõttes rammus. Kuldhammastega veteranid mu selja taga lasid sihvkade mälumise vaheajal kuuldavale kogu rikkaliku krõbemate sõnade arsenali, mida kaunis vene keel võimaldab, sest kodumeeskonna oskused jäid paljuski külaliste omadele alla. Mäng siiski 1:1 ehk alati ei võida tugevam.
Pühapäeval kell viis oli peastaadionil siis põhimäng ning see pakkus ka meeldiva elamuse. Staadion ise oli kaasaaegne ning puhas vutihäll, kohti umbes viisteist tuhat.
Turva oli päris tugev ning vastasmeeskonna fännid isoleeriti kohalike OMONlaste poolt eraldi tsooni.
Mäng ise oli eelmise päeva koopia. Meisterlikuselt olid külalised suuresti üle, võiduks vormistada seda aga ei õnnestunud. Kodumeeskond seevastu näitas üles ääretut külmaverelisust lüües ära praktiliselt kõik võimalused, mis lüüa andis.
6 min 1:0
12 min 1:1
15 min 2:1
26 min 3:1
42 min 3:2
58 min 3:3
77 min 4:3
82 min 4:4
... ja mindi sõpradena laiali.
Peale mängu, ummikust välja saades, keerasin rattad piiri poole.
Ukrainamaa oli 40 km kaugusel.

Brest

Brestist teadsin enne kohaleminemist ainult suursugust memoriaalkompleksi, mis püstitatud peale sõda võidu auks. Peale linnas käimist on veelgi see kompleks ainuke asi, mille pärast sinna tasuks oma auto rattad suunata. Muidu suhteliselt vaene vaatamisväärsuste osas.
Kompleks ise aga oma üüratute sõdurikujude ning väljapanekutega tasub vaatamist. Seda oli tõdenud ka üks teine eesti numbritega auto, kelle taha ma kiirtee tolliputka järjekorras sõitsin ning pärast kiirteel möödasõitu tehes ülestõstetud pöidlaga tunnustust avaldasin. Vahemärkusena pean mainima, et see jäi ka ainsaks maarjamaa numbriga autoks kogu reisi vältel kuni Poolani, kus rekkad lõpuks ikka oma võtsid.
Brestist Gomelisse oli pisut üle 500 km ning olin kahevahel, kas ikka hakata sõitma sellist maad lihtsalt ühe linna tõttu või oleks targem kohe Ukrainasse suunduda.
Mõtlesin et vahet pole, kui juba siin olen ning kiiret pole, käin siin kõik suuremad valgevene linnad läbi ning õhtu eel alustasin sõitu. Otsustasin et sõidan nii kaua kuni jaksan ning magan taaskord autos.
Jõud lõppes kuskil 100 km enne Gomelit ning uni võttis oma.

Grodno

Minskist suundusin edasi Grodno poole.
Tee peal liikudes oli päris palju momente kui pidi peatuma ning fotoklõpsu tegema ning see kehtis kogu maa kohta. Hoolitsetud teed ning teeäärsed, rohked puhkekohad koos pinkide ja laudadega.
Kuna mind eriline kiire taga ei ajanud, siis sõitsin kogu päeva 285 km ning jõudsin kella seitsme ajal Poola ja Leedu piiride vahetus läheduses asuva Grodnoni. Käisin pesin autot ning küsisin seal töötavate poiste käest et kus ööbida saaks. Vastus oli et hotell Semashko peaks minusugusele soliitsele härrasmehele sobiv variant olema. Kiire käik sinna ning ainsa toa 170 000 rublane hind jahutas mu entusiasmi. Et ka paar muud hotelli küsisid singli eest suurusjärgus 40 eurot, ootas taaskord padi, tekk ning allalastud kõrvalistuja iste autos.
Hommikul kell kuus taaskord kõik luugid lahti ning kiire linnaekskursioon. Tegelikult linn taaskord meeldis ent otsustasin hakata sõitma piirilinna Bresti poole.

Minsk

Käes siis esmaspäev ning kell näitas ühteteist, kui luugid autos avasin, nii endal kui autol.
Viskasin siis trips-traps-trulli ning helistasin ühele öösel saadud kahest numbrist. Tulemuseks oli see, et järgmiseks kolmeks ööks oli ööbimine kohalikus magalarajoonis ning kohalik giid olemas.
Minsk oma ligi kahe miljonilise elanikkonnaga ei tundunud väga suurena, küll aga kauni ning hoolitsetuna. Teise maailmasõja ajal hävitati ta pea täielikult ning praktiliselt sai peale sõda nullist alustada. Tulemusele pole midagi ette heita. Öösel mööda peatänavat liigeldes ei jää see oma hiilguselt mitte põrmugi Peterburi Nevskile alla. Tuledemeri ning hoonete suursugusus jätavad esmakülastajale sügava mulje.
Käisime ja sõitsime ka linna ümbruses ringi ning viibisime erinevates puhkekohtades rahvusmuuseumist kohalike järvedeni välja. Linn oli taaskord ääretult puhas ning luuad vihtusid 24/7 nagu mulle mulje jäi. Ka eesti kapitali oli nähtaval ühe kasiinoketi näol, kes oma tegevust ka Valgevenesse on laiendanud.
Meeldis, vägagi meeldis linn ja inimesed ning ei saa klisheed kasutamata jätta – lähen veel tagasi sinna.

Mogilev ja ... Minsk

Kaarti uurides panin paika liikumistrajektoori, mis kõigepealt nägi ette Mogilevi, sealt veelgi allapoole Gomelisse ning sealt Minski kaudu Grodnosse ja Bresti. Neis kõigis linnades käidud, oleksin suundunud Lääne – Ukrainasse.
Kuskil 35 km enne Mogilevi tee ääres hääletaja, babushka aastates 60.
Võtsin memme peale ning sõit jätkus. Tema sooviks oli pääseda 45. kilomeetrit Mogilevist hoopis Minski suunas, väikeasulasse nimega Belinitsi, mille peale ma ütlesin et suundun hoopis teises suunas ja kõigepealt käin ees ootavas tööstuslinnas ära. Babushka seepeale siis et Mogilevis pole midagi vaadata, n-ö. tühi linn turisti jaoks ja et tulgu ma ikka tema poole ööbima, sest hotellid on kallid. Mõtlesin natuke, lasin tal aadressi üles kirjutada ja jätsin memme Minski tee äärde edasi hääletama.
Linn oli tõesti selline, kus midagi erilist silma ei hakanud ning neli tundi ringi sõitnud, otsustasingi et sõidan ööbime selle babushka juurde, kuigi algselt oli plaan hoopis teises suunas jätkata.
Jõudsin kohale ning leidsin ilma suurema vaevata ja kohalike abiga ulitsa Gagarina üles ning maja 33gi. Kolmekordne korruselamu, alt uks lukus ja uksekellale ei vasta keegi. Sõitsin vahepeal ringi, tegin pilte ning uus sessioon. Null. Helistasin siis naabri kella ning see avas välisukse. Teisel korrusel koputasin uksele ning vaikus. Uuesti ja vaikus. Siis avas naaber ukse ning küsis et kelle juurde? Ütlesin et soovin tuttavale külla minna. Tema et kust ma olen ning mis asjus. Ma et eestist. Tema et aaa, olete siis korterit ostmas? Ma et mida ¤%#”¤% ? Naaber et see korter on mitmeid kuid tühjana seisnud ning üks babushka müüb seda. Ma et ok.
Kell oli kuskil kaheksa ning öömaja puudus endiselt. Käisin siis sama asula võõrastemajas asja uurimas. Suhteliselt spartalike olude eest sooviti liiga kõrget hinda.
Selgituseks niipalju et ainuke asi, mis mind Valgevenes häiris kogu reisi vältel, oligi kohaliku riigi ööbimispoliitika. Üks tariif on kohalikele ja armsa naabri venemaa kodanikele, teine ( ning 2,5 - 4x kõrgem ) taks kehtib turistidele ülejäänud maailmast.
Koos selle kõrgendatud tariifiga muutub ööbimine isegi väga nukras seisus majutusasutuses äraütlemata kalliks. Kuna väljas oli ikka veel suvi, mul autos magamise näol variant B ööbimiseks olemas ning puudus igasugune soov 600 – 700 krooni lihtsalt voodi eest maksta, siis etteruttavalt olgu öeldudki, et hotellide teenuseid ma seal riigis ei kasutanud.
Aga siis. Ikka veel asulas Belinitsi ning kell hakkab üheksa saama. Mõtlesin et aega on veel ning hakkan siis vaikselt Minski poole sõitma, sinna jäi kuskil 170 km. Sõitsin pisut, küsisn veel ühes asulas sealse võõrastemaja hinda, liikusin jälle edasi ning varsti näitaski teeviit et pealinnani on pisut üle kolmekümne kildi ehk lihtsalt vormistamise vaev.
Peale ühteteist kohal, pühapäeva õhtu ning väsimust polnud. Kohaliku taksisti käest küsisin juhtnööre mõne diskoteka jaoks , mis antud nädalapäeval lahti oleks. Ühe juurde juhatatigi ning see sobis. Viibisin asutuses kuni kella viieni ning lahkusin kahe telefoninumbri ning teadmisega et tulebki mõned tunnid autos veeta. Keerasin kuhugi suvalisse parki ning sliip.

2. Lukashenko ja Valgevene vürstiriik

Vitebsk

Pühapäeva hommikul startisin Daugavpilsist Valgevene piiri poole. Mõne kõvema mehe jaoks oleks vahemaa linnast piirini kiviviske kaugusel olnud, lihtsurelikele võrdub see ca. 30 km.
On riike, mille vastu mul on juba pikemat aega huvi olnud ning Valgevene kuulub nende hulka. Kas tõesti on maa niivõrd hoolitsetud, linnad niivõrd puhtad, teed niivõrd korras nagu räägitakse või on need jutud rubriigist – linnalegendid?
Pühapäeva hommik piiril oli suhteliselt uimane ning suuremat tungi diktatuuri kantsi polnud, mu ees oli ehk kümme autot. Roheline kaart autole kehtis, Eestis tehtud tervisekindlustus mitte.
Kui kõik vajalikud ning osad mitte nii eriti vajalikud protseduurid selja taga, avaneski peale pooletunnist paberimajandust belorussia oma hiilguses.
Valgevene rubla kurss on suhtes krooni robustselt 1:200 ehk ca. 5000 krooniga saaks eesti inimene seal miljonäristaatust nautida, kellele see lõbu pakub.
Lugejate silmaringi laiendamiseks olgu veel öeldud, et riik ise on pindalalt pea viis korda suurem kui Eesti ning rahvaarv jääb napilt alla 10 miljoni.
Esimesed muljed maast olid justnimelt sellised nagu ma arvasin et on esimesed muljed maast. Puhtus, kord, tugev peremehekäsi.
Ok, Valgevenes on diktatuur ja rikutakse paljusid inimõiguseid. Piiri taha tööle, elama pääsemine on äärmiselt raske ning ma tunnen selles osas kohalikele kaasa, aga ... Aga puhtalt elukeskonnana, puhtalt maana on ta ääretult kaunis ning hoolitsetud ja tegelikkuses valdav osa elanikkonnast on uhked oma maa üle nagu pärast suheldes välja tuli.
Ametlikult Valgevenes töötud puuduvad, sest kes tööd ei leia, selle leiab luud kiiresti ning tänavad on tänulikud uute abikäte üle, kes neid läikima lööma asuvad. Mina ei ole õige inimene siin analüüsima, kas slaavi inimene on suuteline ilma kõva käe poliitikata elama, küll aga maade võrdluses näiteks Valgevene vs. Ukraina pole vaja kahte korda arvata, kummas turist ennast paremini tunneb. Kes ei usu, käigu ise, sõitku sealses regioonis ringi ning siis vaidleme.
Aga tagasi reisi juurde.
Tegelikkuses ( üllatus, üllatus ) mul taaskord tegevusplaan puudus. Mõtlesin enne piiriületust et kui maa ei meeldi, olen paar ööd, kui meeldib, pisut kauem.
Kaarti lehitsedes otsustasin et peale piiriületust võtan kursi põhjas asuva Vitebski poole. Sõitnud mõned kümned kilomeetrid oli tee ääres varajastes kahekümnendates seljakotiga hääletaja, kes esitles ennast Sanjana. Talle mu selle päeva sihtpunkt sobis ideaalselt nagu välja tuli, kuna oli just Vitebskist pärit ning õhtul kell kaheksa pidi katusekivitehases oma vahetust alustama.
Kuna kiiret polnud, sõitsime suurematest ja väiksematest asulatest läbi ning klõpsisin kohustuslikke turistipilte.
Slaavlaste külalislahkus on teada-tuntud ning olen seda isegi aastakümneid nautinud.
Seetõttu polnudki imestada mu kaasreisija ettepanek, et võiksin tema pleisis ööbida ning kuigi ta läheb ööseks tööle, on mõned tema sõbrad õhtul vabad ning valmis mulle linna tutvustama. Hommikul töölt tulles võib aga ise näidata veel mõnda kaunist kohta.
Ja nii see läkski. Õhtul tehti mulle kultuurituur linnas, mis oma üle 1000 aastase ajaloo jooksul on ka sõdadel jalus olnud ent sellest hoolimata säilitanud oma hiilguse. Puhas ja hoolitsetud, pole vist mõtet enam lisadagi.
Silma torkas suhteliselt suur isamaasõja mälestusmärkide konsentretsioon ja et alati olid nende jalamil värsked lillepärjad ja –kimbud. Veel selgus et lisaks arvukatele enda arvates napolionidele on linnas ka päris Napoleon peatunud paari nädala jooksul ning seda sündmust mälestab ka postament linna keskuses.
Järgmisel hommikul käisime ca. 10-meetristelt kaljudelt järve hüppamas ning peale seda jätkasin oma teekonda lõuna suunas

48 päeva, 20 riiki & 12 500 km

1. Läti

16. augustil startisin hommikul Pärnust ( tervised Karinile ja Triinule ) ning kuna erilist kiiret polnud, siis oli eesmärgiks jõuda õhtuks Valgevene piiri lähedale Daugavpilsi, kus mu ex-äi/ämm elavad.
Kokku pisut üle 400 km ning pärastlõunal olingi kohal. Loomulikult polnud ma enda tulekust teada andnud ning üleüldse oli suht kahtlane kas nad enam samas kohas elavad, sest viimane mu visiit nende koduseinte vahele ( sel hetkel küll veel ametliku väimehekandidaadina ) toimus 2004 aastal, ent kartus oli asjatu.
Olid kodus ning mind võeti avasüli vastu. Repliigi korras olen sunnitud tunnistama, et olen iga ämma lemmikväimeespoiss ning see fakt iseenesest tuleb elus kasuks, uskuge mind.
Söödeti, joodeti, kaeti ase.
Minu arvates ongi tähtis see, et minevikus on läinud kuidas on läinud – elu läheb edasi.

Saateks

Ütleme nii et Austraalias veetsin lõpuks kogu viisaga lubatud aasta ning muljed on siiski palju positiivsemad, kui mu viimasest postitusest järeldada võiks … Austraalias veedetud aastast, kogemustest ning üleelamistest, teen kokkuvõtte hiljem. Kõigepealt aga pisut juttu ühest teisest reisist, mis sel suvel aset leidis.
Tagasi Eesti jõudsin mai lõpus ning peale seda kui olin kogu Eestile tiiru peale teinud, kaasaarvatud esmakordne Hiiumaa külastus ( go Hiiumaa ), hakkas vaikselt tunduma et peaks omi vanu sõpru Ukrainas ja Bulgaarias külastama ning et selleks võiks suurepäraselt sobida periood augusti keskpaigast alates.
Ehk lühidalt siis neis kahes riigis pisut pikemad peatused ning mõned riigid puhtalt transiidi korras autoga läbimiseks. Kokku paar nädalat ning septembri alguseks tagasi.
Tegelikkuses väljus aga reis kontrolli alt …