Päikese sünnisaar

Isla del Sol ehk Päikesesaar on inkade legendide kohaselt koht, kus päike n-ö. ilmavalgust nägi. Ja et legend täiuslik oleks, siis kõrvalasuv, küll palju väiksem saar on Isla de la Luna ehk Kuusaar. Niimoodi siis.
Liinilaevad saarele väljuvad paar korda päevas, lisaks neile on võimalik ( mõistusevastaselt kallis ) privaatpaat üürida. Liinilaevad on sellised madalad ning päevinäinud ent bonuseks on võimalik katusel istuda ja sealt ümbritsevat järve, väikesaari ning teisi paate jälgida. Copacabana ning saare vahe ei ole suur ent laev sõidab umbes sama tempoga nagu vanaema Daisy pühapäeva hommikul kirikusse ning seetõttu kestab reis ühte suunda poolteist tundi. Hinnaks edasi - tagasi 20 bolivianos`t ehk alla 3 USD.
Sõitsin saare põhjaossa Cha`llapampa nimelisse sadamasse, mille kõrval asub Chincana nimeline küla kus legendi kohaselt sündisid esimesed inkad. Ehk vanemad olid kes olid, lapsed sündisid juba inkadena. Loogiline.
Samas kohas asuvad ka vana inkaküla varemed ent ma tõesti enam ei jaksa varemetes hulkuda ning seetõõtu alustasin jalgsimatka saare lõunaossa, kus on piisavalt ööbimisasutusi et seal öö veeta.
Enne saarelereisi kohtusin ühe austraallasega kes oli paar päeva tagasi seal käinud ning andis enda rahvuspargi pileti mulle, sest selle tagapool oli saare kaart ning jalgrajad olemas. Saarel nimelt mootorsõidukid puuduvad ning peamiseks asju liikumapanevaks jõuks on eeslid, mõni laama sekka. Seetõttu käibki kogu liikumine mööda jalgradu mis pendeldavad 4000 m kõrguse merepinnast mõlemal pool.
Niisiis andis ta mulle 10 bolivianos`elise pileti et kasuta seda kaardina.
Tulin siis laevalt maha ning marssisin pisut maad, kui rahvuspargi vaht peatas ning ütles et pean pileti ostma. Ma et mul on pilet ning tõmbasin selle saadud paberi välja. Aa siin on ju 06.02 pileti peal, täna on juba 08.02 ? valvur seepeale. A ma olen siin juba kolm päeva seigelnud, homme hommikul sõidan tagasi Copacabana`le, ütlesin mina. Aa, ok, siis on korras, võttis valvur asja kokku.
Saar on keskelt tõesti 4000 m kõrgusel ehk paarsada meetrit järvepinnast kõrgemal. Ma arvan et mulle hakkab alles eestimaale tagasi jõudes kohale jõudma, kuivõrd kõrgel ma siin ikkagi selle reisi jooksul olen pidevalt olnud. Praegu on ainsaks asjaks mida teadvustan, sügav hingeldamine mööda mäekülgi ülesminnes. Tõsi, oma väikseks imestuseks hingeldasid ka saareelanikud samamoodi ega sujunud nendegi ülesrühkimine valutult.
Kuskil kolm tundi kestis jalgsimatk põhjaosast lõunasadamani ehkki kilomeetreid teab-mis-mitu läbitud ei saanud. Tõusud olid aga mürk kahvanäole.
Hostelle oli tõesti mitmeid pakkuda ning hinnaskaala 20 – 75 bolivianos`e vahel. Võtsin odavaima ning sain selle eest toa, kus pea oli laes, uks seestpoolt lukku ei käinud kuna polnud tuuleriivi ( väljast tabaga ) ning lisaks voodile oli seekord väike laud. See-eest olid aknad kolme kaarde ning otse ees rõdul taaskord miljondollariline järvevaade.
Mõtlesin omas naiivsuses et saan õhtul niipalju kirjutatud et lõpuks ometi jõuan blogiga järje peale kuid saatusel oli oma kaart varrukast veel tõmbamata. Nimelt kell pool kaheksa kadus kogu saarelt vool ning ei tulnud isegi hommikuks, kui lahkusin, tagasi. Kogu saar kott-pime ning kuna lõi äikest, siis jälgisin seda kolmest toaaknast.
Vähemalt sain palju ning kaua magada.
Nüüd olen aga taaskord Mirador`i kuuendal korrusel sama diiliga ning veedan siin veel ühe öö et homme hommikul bussiga pealinna sõita.
Pildil Titicaca järv koos taamal paistva Isla de la Luna`ga.