Rongisõit
” Kust sa pärit oled ? ”
Hinnanguliselt kolmanda kümnendi viimaseid meetreid / neljanda esimeseid läbiv naine oli just basseinist väljunud ning laskis elegantselt oma alaseljani ulatuval laka ( ( teadlikult ) rippu.
Küsimusele vastuse saanud, teatas ta et on ise pärit siinsest riigist ning selle suuruselt kolmandast linnast Cochabamba`st.
Oli soolajärve-tuuri kolmanda päeva ehk esmaspäeva varahommik ning kell tiksus seitsmendat hommikutundi. Kõik dziibid reisijatega olid samadesse termidesse kogunenud ning valmistusid hommikust sööma.
Naine omas parimat keha, millega selle reisi vältel kokku olen puutunud ning ühte parimat läbi aegade ning see fakt polnud talle endalegi teadmata. Hiljem tõsi said mu kahtlused 100 % naturaalsuse osas kinnitust ent vähemalt olid (ilu)kirurgid tasemel olnud.
Kuna minu reisiplaan nägi ette peale Sucre külastamise järgmise sihtkohana just Cochabamba nimelist linna, siis andis ta mulle oma kontaktandmed ( kodune number, töönumber, mobiilinumber, kodune aadress, töö aadress, e-mail kui nüüd mõned sellest lõputust nimekirjast mainida ) ning lisaks tehti ka kaardi peal puust ja punaseks ette kuidas me teineteist kohata võiks.
...
” Tead, mulle tuli teine mõte ”
Oli reisi viimane tund ning suurem osa autosid Uyuni linna lähedasse rongide nn. surnuaeda kogunenud.
” Mis oleks kui sõidaksid koos meiega täna öösel rongiga Oruro`sse ning läheksid sealt homme hommikul Sucre`sse ? ”
Naine oli reisimas koos oma sõbranna ning selle argentiinlasest poldiga.
” Well, ega mul vahet pole ... ” ning hetke pärast oli kell 19.00 väljuma pidanud bussipilet kella 23.55 rongi esimese klassi 84 bolivianos`elise ( alla 12 USD ) rongipileti vastu vahetatud.
Nende plaan nägi ette hommikuks Oruro`sse jõudmist ning sealt selle sõbranna poldi auto võtmist et siis Cochabamba`sse edasi liikuda. Mina pidin bussi peale istuma ja tegeliku pealinna poole kihutama.
Läks nagu NSVL Ülemnõukogu kunagine esimees Viktor Tsernomõrdin kord rõhutas: tahtsime parimat ent läks nagu alati. Sucre saadeti kuu peale ning autosse, üle 200 km roadtrip`pi tegema, istus kolme inimese asemel neli.
Järjekordsete termide külastamine, lõuna ning loodusvaadete pildistamine. Pärastlõunaks olime linnas kohal ning ma hakkasin kaardi pealt endale sobivat hotelli otsima.
Hinnanguliselt kolmanda kümnendi viimaseid meetreid / neljanda esimeseid läbiv naine oli just basseinist väljunud ning laskis elegantselt oma alaseljani ulatuval laka ( ( teadlikult ) rippu.
Küsimusele vastuse saanud, teatas ta et on ise pärit siinsest riigist ning selle suuruselt kolmandast linnast Cochabamba`st.
Oli soolajärve-tuuri kolmanda päeva ehk esmaspäeva varahommik ning kell tiksus seitsmendat hommikutundi. Kõik dziibid reisijatega olid samadesse termidesse kogunenud ning valmistusid hommikust sööma.
Naine omas parimat keha, millega selle reisi vältel kokku olen puutunud ning ühte parimat läbi aegade ning see fakt polnud talle endalegi teadmata. Hiljem tõsi said mu kahtlused 100 % naturaalsuse osas kinnitust ent vähemalt olid (ilu)kirurgid tasemel olnud.
Kuna minu reisiplaan nägi ette peale Sucre külastamise järgmise sihtkohana just Cochabamba nimelist linna, siis andis ta mulle oma kontaktandmed ( kodune number, töönumber, mobiilinumber, kodune aadress, töö aadress, e-mail kui nüüd mõned sellest lõputust nimekirjast mainida ) ning lisaks tehti ka kaardi peal puust ja punaseks ette kuidas me teineteist kohata võiks.
...
” Tead, mulle tuli teine mõte ”
Oli reisi viimane tund ning suurem osa autosid Uyuni linna lähedasse rongide nn. surnuaeda kogunenud.
” Mis oleks kui sõidaksid koos meiega täna öösel rongiga Oruro`sse ning läheksid sealt homme hommikul Sucre`sse ? ”
Naine oli reisimas koos oma sõbranna ning selle argentiinlasest poldiga.
” Well, ega mul vahet pole ... ” ning hetke pärast oli kell 19.00 väljuma pidanud bussipilet kella 23.55 rongi esimese klassi 84 bolivianos`elise ( alla 12 USD ) rongipileti vastu vahetatud.
Nende plaan nägi ette hommikuks Oruro`sse jõudmist ning sealt selle sõbranna poldi auto võtmist et siis Cochabamba`sse edasi liikuda. Mina pidin bussi peale istuma ja tegeliku pealinna poole kihutama.
Läks nagu NSVL Ülemnõukogu kunagine esimees Viktor Tsernomõrdin kord rõhutas: tahtsime parimat ent läks nagu alati. Sucre saadeti kuu peale ning autosse, üle 200 km roadtrip`pi tegema, istus kolme inimese asemel neli.
Järjekordsete termide külastamine, lõuna ning loodusvaadete pildistamine. Pärastlõunaks olime linnas kohal ning ma hakkasin kaardi pealt endale sobivat hotelli otsima.
” Tead ... põhimõtteliselt võid ka minu pool ööbida ent voodi teeme sulle elutuppa ning hommikuks pead sinna kolima, kuna kell kaheksa saabuv tõsiuskne koduabiline ei saaks asjast aru ”
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home