Kaks seitsmest

Kunagi detsembri alguses kirjutasin neti teel valitud seitsmest uuest maailmaimest ning sellest et külastasin ühte neist Mehhiko kirdeosas. Nüüd oli siis teise maailmaime järjekord.
Eks igaüks võib ise infot otsida ent pisut tausta siinkohal.
Machu Picchu teeb unikaalseks see et peale umbes 1440. aastal alustatud ehituse ning ca. 200 hoone ( enamus küll elumajad ) püstipanemist jäeti see seoses hispaanlaste sisetungiga maha kuskil 1530ndatel ning nad ei leidnudki seda. Kui teised muistsed inkalinnad kannatasid kolonistide ümberkorralduste ( loe: purustamiste ning hävitamiste ) tõttu, siis Machu Picchu`st algehitistest on säilinud nüüdseni kuskil 70%, ülejäänud on kannatanud maavärinate tõttu. Osa on juba restaureeritud ent kuskil kümmekond protsenti ootab veel ees. Tööde kulg ei ole ehk piisavalt kiire olnud ning imestust on väärinud eelarve iga-aastane miinusepoolel olemine ehkki tegemist on Lõuna-Ameerika külastatuima turismiobjektiga, mille piletitulud liiguvad miljonites ( dollarites ). Üle tuhatkonna turisti päevas 40 dollarilise piletiga aastaringselt peaks piisavalt vahendeid võimaldama, paraku ...
Nagu paljude teistegi inkalinnadega, polnud ka siinses midagi juhuslikuse hooleks jäetud vaid kõik ehitised, nende asendid, nurgad olid täpselt välja mõõdetud ning valmis mõeldud. Iga aken, trepp ning ehitis jälgis täpselt päikeseasendit ning omavahelist harmoniseerumist. Ka ehituskvaliteet oli mõistagi äärmiselt kõrge, arvestades et majaseinte ladumisel kasutati kivide sidumiseks mõnikord õhukest pigikihti, üldjuhul piirduti aga väikeste tappidega. Kivid on teineteise suhtes niivõrd klappima lihvitud et ka praegu, ligi 600 aastat hiljem, ei suuda sinna A4 vahele suruda.
Tähtsaim ehitis on linna keskel asuv Päikesetempel, mille keskel asuva ohvritasandi valgustab iga aasta 21. juunil ( ja ainult selle päeva ) esimene päikesekiir. Miski pole juhuslik.
Meie päev algas siis öösel kell 04.30, mil alustasime teekonda mäest üles. 8 - kilomeetrist teed mööda hakkavad bussid kell 6.00 liikuma, metsavahel kulgevatest kivitreppidest jõuab pisut üle tunniga üles ronitud ning ( võimalikku ) päikesetõusu nauditud.
Kui kirjutasin et kaks eelnevat päeva olid päikselised olnud, siis põhapäev tervitas alguses uduvihmaga, mis pärast padukaks üle läks ning nii väikeste vahedega kogu päev. Ehk nagu Murphy seadus ütleb: kui miski peab kannikasse minema, siis ta ka läheb.
Seetõttu jäidki udu ning vihma tõttu paremad pildid võtmata ning täisrahuldus saamata ent pole teha midagi. Ronisime ka kõrval asuva Wayna Picchu otsa, kust üldjuhul saab ääretult kauni vaate linnale, nüüd aga nägime peaasjalikult pilvesid, milleda vahelt aeg-ajalt ka linna näha oli.
Seega, käidud sai ära ent ilmaga just ei vedanud ent see on just see vihmahooaja riskibisnes. Alates järgmisest päevast on taas päike säranud.
Ilma trotsides veetsime varemetes siiski üheksa tundi ning tagasi Aquas Calientes`isse jõudes sõime ning astusime rongi peale, mis viis meid poole maani et sealt bussiga edasi Cusco`sse õhtul kümneks jõuda.
Järgmisel hommikul vara võtsin bussi Arequipa`sse et seal üks kahepäevane tuur teha enne maalt lahkumist.
Pildil Päikesetempel.