Tarapaya vulkaaniterm

Hoopis meeldivama meelelahutuse all mõtlesin järjekordse termi külastamist ent seekord oli tegu omapärase mineraalvee allikaga.
Nimelt umbes 25 km linnast põhjapoole sõites paneb buss sind ühe mäe all maha ning su ülesandeks on siis kuskil sada meetrit ülespoole ronida. See ronimine tasub end aga kuhjaga ära, kuna mäe otsa jõudnud ning paarsada meetrit edasi liikunud, jõuad vana vulkaanikraatri juurde, mis nüüd on aga kuuma ravitsevat vett pilgeni täis. Kuidas selline asi võimalik on, pole minult mõtet küsida. Igal juhul kraatrile omaselt algab kohe äärest sügav vesi ning hüppetasandilt võid igas asendis vette sulpsatada – vett on allpool tõenäoliselt sadu meetreid.
Mina võin öelda et 120 diameetriga kraatri vesi on ääretult soe ning kaks tundi seal lobistada ei valmistanud kahvanäole raskusi. Mäed ümberringi ning päike nende taha laskumas – mis võiks paremat rahuldust pakkuda, kui oled hommikupooliku maa all veetnud ...
Reis kokku ehk bussiga edasi-tagasi 50 km + termipilet maksis 13 bolivianos`t ehk alla 2 USD. Ei saa öelda et oleksin just peale maksnud.
Tänaseks on aga juba uued plaanid ehk hommikuse kelle kümnese bussiga maabun kuue tunni pärast väikelinnas Uyuni`s, kust on võimalik osta üks kolmepäevane järveretk ehk üks teine mu Boliivia reisiosa tipp-hetkedest.
Kuna kraatri juures fotokat kaasas polnud, siis üks kokalehtedest punnis põskedega kaevurite pilt.