12 aprill 2008

Santiago de Chile - Tallinn: 27 tundi


” Putsi siin on alati selline järjekord türa ükskõik millal tule ”
Gatwik´i lennujaama piletiletis saab meie rahvuslikule kompaniile propuski samast letist kust näiteks Air Namibia ja tosina muugi kompanii reisijad kätte saavad ning seetõttu polnud imestada et kolme mu seljataga seisva eesti põmm-pea närvid mustad olid.
Kolm musta, tõenäoliselt justnimelt namiibia venda olid reismas. Koos suguvõsaga. Ja koos viie ümberkaudse külaga. Passihunnik nende käte vahel oli muljetavaldav ning järjekord ei tahtnud edeneda.
Ent alguse juurde.
Kerge kõrvalpõige tagasi viib hetkeni mil esmaspäeva pärastlõunal kohaliku aja järgi kell 13.00 ( eesti 20.00 ) startis minutilise täpsusega Air Comet´i lennuk Santiago de Chile´st ja võttis suunaks Madrid´i. Kaksteist pool pikka tundi oli ees. Ütlen ausalt et ränk. Argentiina busse ma enam kiitma ei hakka, muidu läheb läilaks ära ent enne oleksin nendega selle vahemaa läbinud kui võimalik oleks olnud. Vahet pole, lend sai lennatud ning teisipäeva hommikuks kella kaheksaks olime Madrid´is kohal ent ma ei oska küll öelda millal järgmine kord mandritevahelist lendu ette võtan.
Euroopa Liit võttis suht soojalt oma kadunud poja tagasi ning selle aasta esimesed sammud Euroopa pinnal olid tõsiasi. Madrid´i lennuväli oli minu jaoks uus kogemus ning pean tunnistama et see oli suur. Näiteks neljas terminal kuhu esimesest bussiga suundutud sai sest British Airways väljub just seal, hiilgas oma modernsusega ning sellega et tundus suuremana kui näiteks Harju Maakond pindlalat on.
Mõned tunnid ootamist ning suund London´isse.
Ma olen tõenäoliselt teine eestlane tädi Maali kõrval kes veel oma jalga Suurbritannia pinnale pole saanud ning ega ei saanud õieti nüüdki. Kui vahemaandumisi arvesse võtta, siis olen rohkemates riikides viibinud kui see pisut üle viiekümne mis ametlikuks arvuks pean ent neid ei saa arvestada. Seega nüüdki: Gatwik – check, London – no.
Õhtul kell kuus väljunud Eesti Õhu lennukile küsisin pileti keskmise avariiväljapääsu kõrvale ning sain seal rahulikult jalad sirgu ajada. Üle vahekäigu istus hinnanguliselt 205 cm pikk meeskodanik tavalises reavahes ning naeratust tema näolt oli raske leida.
Pisut enne üheteteist Ülemiste´l ning kiire passikontrolli järel leidsin end vastutulnud Mrgs´e ja Evelini süles.

Mission complete.

07 aprill 2008

Santiago de Chile


Neli päeva mu selle reisi viimases peatumisriigis ning selle pealinnas on möödunud märkamatult. Ühte tunnistan koheselt – linn mulle meeldib ja sellest sain esimeste hetkedega aru, edaspidi on hetkeemotsioon vaid kinnitust leidnud.
Neid faktoreid mis linnas minu jaoks meeldiva teevad ei ole palju ent nad olemas olema: piisav suurus ( Santiago´s on ca. 5 miljonit elanikku ), iidse ning modernse arhidektuuri läbipõimumine, puhta ning toimiva metroo olemasolu, meeldiv kliima. Kui need punktid kohakuti satuvad, võin iga kell kualalumpurid teha. Isegi kerget romanssi pole alati vaja, võib lihtsalt naeratus suul, tänavaid mõõta.
Neli päeva olen siis siin veetnud ning mitte midagi suuremat teinud. Teatav iseenesestmõistetav pingelangus on peal, kuigi suuremaid soorituspaineid pole kunagi olnudki. Lihtsalt üks etapp saab läbi, nii elust kui sellest konkreetsest reisist.
Pisut vähema kui seitsme tunni pärast peaks raudlind nimelt õhku tõusma ning mu esmakordsele selle kontinendiga tutvumisele lõpu tegema. Nagu kõik aru saavad, ei jää esimene kord antud juhul viimaseks.
Ma olen suhteliselt tühi mis puudutab emotsionaalset poolt ning seda on ka sissekannete harvenemisest viimastel aegadel näha olnud. Siiski luban kerged kokkuvõtted kogu reisist teha olles Maarjamaale jõudnud ning aklimatiseerumise läbi teinud.
Seniks aga ilusat kevade jätku !!!

04 aprill 2008

Suund läände


Kuigi herneaju tõttu ei kuulu mõtlemine mu tugevamate külgede hulka, tegelesin sellega päris pingsalt järgneva paari päeva jooksul Uruguay´st tagasipöördumise järel.
Üks asi oli kindel – peale neljakuist ringitrampimist hakkas kumm suhteliselt tühi olema ning üha enam avanesid netiavarustest leheküljed, mis sisaldasid endas erinevaid Euroopa`sse tagasilennuvariatsioone.
Seega, kuigi esialgu ma ei välistanud Argentiinas olles ka selle lõunaossa suundumist, näitas tegelik elu midagi muud. 3220 km matk pealinnas maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaia´sse oleks lennukiga ju nuusata olnud ent juba seal olles oleks patt olnud kogu Tulemaa´ga tutvumine paaripäevaseks jätta, mis eesti keelde ümber panduna tähendanuks nii paarinädalast reisi enne kui keskele tagasi oleksin saanud. Selle jaoks mul aga energiat päris kindlasti poleks olnud ning tõenäoliselt oleksin jooma pööranud.
Uurisin niisiis kaarti ning tegin otsuse võtta koheselt suund Mendoza linna riigi läänerannikul, mitte enam eriti kaugele Chile piirist.
Pisut üle tuhande kilomeetri asfaldimõõtmist ehk teisisõnu bussiga 13-14 tundi. Busse olen muidugi ka eelnevalt paaril korral kiitnud ent olen sunnitud paar sõna veel lisama.
Erinevaid bussifirmasid näiteks BA ( oma veerandmiilise ja 75 platvormi sisaldava lähtealaga ) bussijaamas on valida liialdamata kuskil saja või enama seast. Arvestades et riik on pindalalt suur, siis väga paljud firmad on spetsialiseerunud ainult mõnele teatud piirkonnale, tervet maad hõlmavat ketti omab vaid mõni üksik tegija. Hinnad firmade lõikes väga palju ei erine, küll aga sõltub reisihind varustusetasemest. Näiteks minulgi oli Mendoza´sse reisi ostes valida kolme erineva mugavusklassi vahel: tavaline, pool-luks ning superluks. Vahe on neil eelkõige istmetes aga ka toitlustamises – jookide valikus. Kui kõige odavamas saad tavalise allalastava seljatoega istme ning väikse snäki kogu reisi peale, siis järgnevas on olukord juba parem ning superluksis tuleb tõenäoliselt president ise sind teele saatma. Taaskord eesti keelde ümber panduna maksis 14 tundi ja üle tuhande km bussisõitu vastavalt 137, 154 ja 190 peesot ehk vahemikus 44 – 60 USD.
Ma olen kõikide klassidega siin sõitnud ning võin öelda et kallim on ehk pisut ülehinnatud ning parim hinna-kvaliteedi suhe on keskmises klassis, mille pileti endale ka soetasin. Fakt on see et odavaim klass on populaarseim ning seega ka selle bussid rohkem rahvast täis, teistes on lahedam või väga lahe. Näiteks nüüdki oli meie kahekordses bussis kokku seitse reisijat, mis muudab küsitavaks asja tasuvuse ent ega mina omanik pole. Kaks bussijuhti, reisisaatja, LCD-telekad filmidega, rohkelt süüa, joogivalikus lisaks karastusjookidele ka veini, likööri ja viskit, ööseks padi ja fliistekk – kõik see tingib selle et peale 14-tunnist reisi astud bussist välja, kehitad õlgu ning astud edasi – väsimust pole.
Mendoza ise on Argentiina kuulsaim veinipiirkond nagu paljud ka Eestis teavad. Väljakäidud arvud on ca. 150 000 hektaril viinamarjaistikuid ning kuskil 1250 veinitehast. Ehk abiks ikka.
Toodetakse siin 75 % maa veinitoodangust ning suurem osa riigi eksportveinidest.
Argentiina veine minu arusaamist mööda väga kvaliteetseteks ei peeta ning neil on pisut selline massiveini tempel otsaees. See võib ka paika pidada ent kindlasti oma eranditega. Fakt on muidugi see et kohalikud ise eriti valivad pole ning kurgust alla lastakse ka päris hulle peedikaid, kasvõi sedasama mis mu peatuspaigaks olnud hosteli köögist 24/7 tasuta pakkuda oli.
Ma ise pole kunagi suurem asi viinamarja leotise sõber olnud, kui siis ehk mõne kuiva valgeveini sõber vahest. Kes aga fänn on, siis siin leidub niivõrd palju tehaseid et degusteerimisringkäike jätkuks tõenäoliselt mitmeks-mitmeks kuuks.
Ma käisin ühel sellisel ning jäin tegelikult ääretult rahule. Ratastega sõitsime kolm veinitehast ning lõpuks ka shokolaadi-likööri tehase läbi ning kuus tundi sai sisuatatud. Soovitan igaljuhul.
Pildil ülesvõte 1898. asutatud Bodegas Lopez´i tootmisliinilt.

BA


Enne aga veel kui mu ” jalg kipsi pandi ” jõudsin Montevideo`st tagasi Buenos Aires`esse ning pean tunnistama et kuigi ma seda linna pole ülearu kiitnud on meil siiski kerge viha-armastuse suhe omavahel olemas.
Õieti pole ma linna vihanud ent tingimusteta armastust ta vastu ka pole üles näidanud. Uruguay´st saabuvalt laevalt maha astudes valdas hinge siiski soe tunne ning sain aru et kuigi tegu pole mu top 5 linnaga ega saa ka kunagi olema, tulen ma siia veel tagasi.
On nüansse, mis on ainult sellele linnale omased. On nüansse, mis iseloomustavad suuremat osa suurlinnu ning mis mulle isiklikult meeldivad.
Inimesed, nagu kogu argentiinamaal üldse, on sõbralikud ning aitavad alati lolli näoga ringi vaatavat kahvanägu tema teeotsa leidmisel.
Suurlinnale kohaselt on olemas metroo, mis on puhas ning odav ( 3 krooni ots ).
Suurlinnale kohaselt liiguvad arstid ringi oma töövormides. Viimane võib olla mu isikliku fetishiga seotud ent mulle meeldib see detail linnade puhul
Shoppajale on tegu ääretult soodsa pinnasega oma ostuhullust rahuldada sest on väga palju butiike kohalike disainerite loominguga ning hinnatase arvestades nõrka dollarit äärmiselt soodne.
Lihaõgijale, nagu kogu argentiinamaal, on olemas arvukalt soodsa hinnaga restorane, milles serveeritud teinekord gigantlik ports sai ka üle sajakilose allakirjutanu vahest osa järgi jätma.
Ööelu, mille lai spekter peaks ka kõige pirtsakama ööliblika rahuldama.
Jalgpall, mis siin maal seisatab teinekord kogu ülejäänud elu.
Ja lõpuke ent mitte vähemolulisena – naised on ilusad. Hiljemalt kiirvisiidilt naabermaasse tagasi saabudes sain sellest aru.
Ok, BA purgis. Tulen. Siia. Tagasi.

01 aprill 2008

Jalg kipsis – BINGO !!! *


Ma ei teagi kust alustada. Õieti ei soovikski alustada sest midagi rõõmustavat järgmistes ridades olema ei saa.
Ütleme kohe alustuseks et vasak jalg on olnud viimased kaks päeva alt kuni põlveni kipsis ning see pole just tingimata planeeritud lüke olnud.
Kaks päeva tagasi hakkasin nimelt hosteli teise korruse trepist kiirustades alla tulema kui jalg libises, sattus imelikku asendisse ning ma kogu oma raskusega vasaku hüppeliigese peale vajusin. Ai-ai-ai janiiedasi.
Kuna hosteli omanik nägi juhtunut pealt ning ka seda et ma enam õieti käia ei suutnud, ütles mulle et viib mu autoga haiglasse. Ma et pole vaja kuna tean et sellise nikastuse tagajärgede ravimine kestab umbes nädala peale mida võin taas alasti aasal ringi joosta. Olen nimelt about 15 aastat kossu mänginud ning mingil hetkel käisid mõlemad hüppeliigesed tihedamini välja kui Kare Kauks oma hiigelaegadel muusikavideodes peapaelu vahetas. Ei-ei, me peame ikka arsti juurde minema, sest paar aastat tagasi siin oli ühe hollandlasega sama jama ning ka tema keeldus haiglasse minema ent pärast süüdistas hosteli õnnetuse põhjustamises.
Ma et ok, kui nii väga tahad, eks siis käime ära.
Autosse ja menoksi. Haiglas siis ratastooli ning suhteliselt vedava välimusega ( naissoost ) punapea kärutas mu röndgenisse. Klõps klõps ning arst ütles et kõõluseid on vigastatud ning need on rebenenud. Ma et kurat muidugi on, ega ma muidu ei liipaks. Nii, me peame su jala kipsi panema. Ma et loomulikult, paneme kummadki ning siis veel pool rindkerest ka. Ei, ei, ma ei tee nalja, need on tõsiselt vigastatud ning on oht et vastasel korral jalg ei taasta oma esialgset töövõimet. Ma et kuule vend, ma tean et siin läheb kõige rohkem nädal kuni ma liipan ning siis on taas ok. Ei, ma ei saa sind siit niimoodi ära lasta. Ma siis mõtlesin et mis sa lolliga vaidled ning tee mida sa tegema pead.
Kolmveerand tundi ning mu kaunist säärelihasest oli moodustunud pildiolev valge jurakas. Nuta naera või hüsteeritse, tegu on tehtud.
No nii ja siis pabereid täitma. Et kust riigist nagu olen ning et mul on ju tervisekindlustus. Ma et ee-ee, lõppes 10ndal märtsil ära, kuna algsete plaanide kohaselt pidin siis juba maarjamaa pinnal olema. Arst et siis tuleb mul endal ju maksta. Ma et ega siin vist muid variante pole, kuigi minu arvates poleks kogu valget jurakat mulle vaja olnud külge monteerida. Uuris siis mingit hinnatabelit ning ütles summaks 9800 peesot ( ca. 3100 USD ). Üheksatuhat kuradi kaheksasada peesot !!!
Ma et nüüd mees teed küll nalja, niipalju see maksta ei saa. Näitas siis mingit argentiinakeelset tabelit ning numbrit sellest 9800 ning ütles et saab küll. Et kas maksan sulas või kaardiga ?
Teinekord elus on tunne justkui viibiks varjatud kaameras ning sel hetkel mul oli just selline tunne justkui viibiks varjatud kaameras. Kuna mul iseenesestmõistetavalt selliseid summasid kaasas pole, lubasin hiljem panka maksta. Enne siit riigist nimelt välja ei saa.
Nüüd siis istungi oma kahe uue sõbraga siin laua taga ning kirjutan oma kurvast saatusest. Kaks uut sõpra on nimelt kaks kargupoissi.
Pildil siis mu vasak sääremari ning labajalg, millele tõmbasin leitud lastesoki otsa. Vähemalt saab lõbusaid pilte, kui muud ei. Muud nimelt ei saa.

* See on ametlik 1.aprilli sissekanne. Tegelt on kõik muidugi bueno. Pilt rate`st, suvalise vandi oma.