Unustatud linna poole, 1. päev

Cosco`st pääseb Aquas Calientes`isse ja sealt edasi iidsesse inkadelinna Machu Picchu`sse põhimõtteliselt ainult kahte moodi. Kolmas on kombineeritud.
Rongiga pääseb otse punktist A punkti B ent see on kõige kallim variant, sest riiklikul raudteekompaniil konkurendid puuduvad. Et aga tegu on Lõuna – Ameerika tõenäoliselt kõige suurema turistimagnetiga, siis võib turistidelt põhimõtteliselt ükskõik mis hinda küsida. Ja seda ei häbeneta ka teha. Hindasid ja pakette uurides pakuti päevaseid reise unustatud linna suurusjärgus 250 dollari eest ja seda madalhooajal. See on täiesti mõistusevastane hind, arvestades et pääse linna maksab 41 USD. Üle 200 dollari kuuetunnise edasi-tagasi rongisõidu eest on astronoomiline summa, olgu seal kasvõi nabatantsijad, Eesti Tissimiss või Villu Reiljan isiklikult kaasas.
Kuna aga sellist hinda küsitakse, järelikult siis nõudlust on. Turumajanduse reegel number üks.
Üks variant on see vahemaa jalgsi läbida mööda iidseid inkade radu. Kunagi, kui Cusco oli inkade impeerimi pealinn ning Machu Picchu vaimne keskus, kulgesid nende kahe linna vahel käskjalad, kes toimetasid saadetised alla ööpäevaga ühest linnast teise. Tõsi, vahepeal vahetati edastajat, kuna rada kulges mööda mäekülgi üles - alla ning oleks ühele käskjalale üle jõu käinud.
Selliseid jalgsipakette tehakse ning need on ehk kõige legendaarsemad ent ka nende hind on äärmiselt soolane, liikudes 450 dollari kandis.
Kõige mõistlikum pakett, mille mina leidsin, on samuti neli päeva kestev ent hulga vaheldusrikkam. Esimene päev sõidetakse bussiga pisut üle poole maa ning jätkatakse sealt ratastel allalaskumist ehk downhill`i. Kahel järgneval päeval toimub jalgsimatk ning neljanda päeva hommikul külastatakse unustatud linna. Pärast rongiga poole maani ning siis bussiga Cusco`sse tagasi.
Selle paketi eest taheti saada vahemikus 150 – 200 USD, tingimused igal pool samad.
Kuna nõudlust praegusel perioodil eriti pole, polnud ka soodsaima paketi saamisega probleemi. Lisaks on grupid äärmiselt minimaalsed, nagu meie oma oli kolmeliikmeline + giid versus tipp-hooajal on teinekord 20 nägu samas grupis.
Võtsime siis 150sed ning startisime neljapäeva hommikul kella kaheksase bussiga Cusco`st Chilca suunas, kuhu jõudsime peale lõunat ka kohale. Kuna ma olin veelgi täiesti põhjamudas oma füüsilise seisuga, siis proovisin vaid magada ent vahepeal kalapilguga aknast välja vaadates oli vaatepilt unustamatu. Sõit käis nimelt mägedes vahepeal üle 4000 m kõrgusel ning kuigi tee ise oli ideaalse asfaldikattega, oli tempo aeglane sest vahepeal tuli iga kilomeetri kohta üks varing tee peal ette. Mitmeid kordi mainitud vihmaperiood saab ka mägedest massid liikuma ning nii mõneski kohas oli varing alles värskelt toimunud, otsustasin koristustöid tegevate meeste tegutsemise baasil. Mõnedest varinguhunnikutest buss lihtsalt ronis üle, mitmes kohas voolas poolemeetrine veejuga üle tee – elamused olid garanteeritud.
Peale lõunat kobisime siis maha ning saime bussi katuselt oma rattad – kiivrid - kindad kätte. Olime umbes 2500 peal ning sihtpaika Santa Maria`sse 39 km ning 1300 m laskumist ehk 1200 m kõrgusel merepinnast ööbimise vastu polnud mul mitte midagi, arvestades et eelnevad ööd möödusid 3300 peal.
Ratta selga saades läks ka enesetunne pisut paremaks ning vaikselt allasõites ning puhkepause tehes jõudsime mingil ajal ka kohale. Seda peab küll ütlema, et vihma saime igas variatsioonis ( kõik v.a. puss-noad tulid taevast alla ) ning kuigi meil olid vihmaponcho`d seljas, said püksid, saapad ja ka osa üleriietest läbimärjaks. Kuivatada polnud neid mõistagi kuskil ning järgmisel hommikul märjad jälle selga – jalga.
Tee oli kruusakatteline ehk ideaalne downhill`iks ning ulja ratturina panin ikka ühest kurvist välja ka. Esihambad jäid siiski alles ning ka muid füüsilisi traumasid ei konstanteerinud. Vaimsed ilmnevad millal ilmnevad.
Nagu ütlesin, olime grupis kolmekesi ehk lisaks mulle ja Maria`le veel 20 – aastane ameerikamaalanna Leigh kelle jaoks paljud eesseisvad asjad olid ” ou mai gash sooo eksaitid ”. Paras frukt, aga neli päeva kannatas ära. Tema tulevasele mehele ( või naisele ) tunnen aga sügavalt kaasa ent ju tulevane kaasa teab mida teeb.
Ööbisime niisiis Santa Maria nimelises külas kohaliku bensuka kõrval asuvas majutusasutuses, mis oli äärmiselt spartalik ent isegi leige vesi oli olemas. Ja mida muud inimloom peale väsitavat päeva tahta võikski ?

Pildil järjekordne üle tee voolav veejuga, mille seekord ületasime ratastega.