Reisiseltskond

Ma olen suur egoist, individualist ning pole kunagi sellest saladust teinud.
Seetõttu on sellised mitmepäevased reisid väga hell teema, kuna kõigest ja kõigist üle visates nii lihtsalt põgeneda ei õnnestu.
Päevase reisi suudan tõenäoliselt isegi Evelin Sepaga kaasa teha, mitmepäevased on eri maailm ent teinekord pole valikut, kui mingit kindlat objekti näha soovid. Individuaalreise kas lihtsalt ei korraldata või on siis mõistusevastaselt kallid.
Seekordne kamp oli ok, esimesel päeval. Ennast ning paljuski teisigi tundes olen tähendanud seda et grupikas ( mõtlen pilti ) tuleb esimesel õhtul ära teha. Järgnevatel päevadel kaevatakse mingil hetkel tahest tahtmata sõjakirves välja ning see jääb õhku rippuma.
Ma ei viitsi siin praegu musta pesu pesema hakata, ütlen vaid et esimese päeva naeratused ei säilinud viimaste koosveedetud sekunditeni. Lahkudes ( siinses kultuuriruumis traditsioonilisi ) põsemusisid ei vahetatud.
Pildil vasakult venezuela esindaja, siis üks kolumbia naisinimene, siis Dario kes eelnevat kahel ööl põrutas ja kaks viimast kolumbia naisinimest.
Paremalt teine oli laupäevasest autosseistumisest alates seda meelt et ma võiksin ( vähemalt selle kolme päeva jooksul ) talle mehe eest olla. Mustad naised keskmiselt ( nagu ka mustad mehed kuulu järgi ) on siirad ning oma soove verbaalselt väljendades erilist mõistukõnet ei kasuta.
Ma loobusin ära.