Kolmas päev: Laguna Verde ja tagasi linna
Ärkama pidime niisiis neljast et pool viis geisrite juurde startida päikesetõusu nautima.
Üks kolumbia naisinimestest pidi siis ainukese äratuskella omanikuna selle eest hea seisma, et kamp õigel ajal üles saaks. Ma ärkasin oma sisemise kella peale kell 03.32 ning mõtlesin et pikutan pisut veel, küll kohe äratama tullakse. Järgmine kord luugid lahti 04.41 ning vaikus – kõik põõnavad. Ajasin siis seltskonna maast lahti ning küünlavalgel ( eilset elektriühendust oli kaheks tunniks ) saadi siis asjad kokku ning kolmveerandtunnise hilinemisega ka minema.
Geisrid olid nagu geisrid ikka, ajasid kuuma õhku ning vett maa seest välja. Päikesetõusu nägime ka ilusti ära ning suundusime edasi termide juurde. Sel ajal kui me seal mulistasime ( väljas alla 10 kraadi sooja ent vesi oli kuskil 35 ), valmistas autojuht meile hommikusöögi.
Peale asjatoimetusi sõitsime Laguna Verde ehk Rohelise laguuni juurde ning effekt oli sama mis eilse Laguna Colorada puhul ent lihtsalt värvus teine. Kuidas laguunid täpselt värvust muudavad tuleb minust targemate meeste käest küsida.
Peale laguuni osa sõitsime Boliivia – Tshiili piirile, kuhu kogu naisvägi maha pandi, sest nende soov oli naaberriiki suunduda. Kuna piir oli suhteline mõiste ehk mingit okastraataeda veetud polnud, siis jalutasin vabalt ka Tshiili poolele ehk riiki kuhu mõtlen kõige viimaseks jõuda ning oma reis lõpetada. Ehk olgugi et riik oli nii lähedal, on ta ühtlasi ikka ka kaugel veel.
Naistest vabanenud, võtsime suuna Uyuni peale ning tagasisõit koos pisikeste pausidega kestis nii kaheksa tundi. Ajuti sai sõidetud ka suhteliselt läbimatuid mägestikuteid ent auto pidas siiski lõpuni vastu.
Autojuht Jose keeras aeg-ajalt oma tuuleklaasi alla ning vaatas kahtlustavalt vasaku esiratta poole ehk tõenäoliselt ta teadis midagi mida meie ei teadnud. Tõsi, meil oli kergem ilma selle teadmiseta reis lõpetada.
Masinapargist rääkides, siis hinnanguliselt paaristkümnest liikvel olnud autost ehk 3-4 omasid 2ga algavat valmimisaastat, kõik ülejäänud kuulusid eelmisesse aastatuhandesse. Vanim eksemplar pärines tõenäoliselt 13. sajandist.
Pildil käskisin Laguna Verde taustal poseerival argentiina vennal Dario`l taamal paistev 5930 m kõrgune Volcan Licancabur pildistamise ajaks kinni katta. Mis ta podiseb siin kõrva ääres !!!
Üks kolumbia naisinimestest pidi siis ainukese äratuskella omanikuna selle eest hea seisma, et kamp õigel ajal üles saaks. Ma ärkasin oma sisemise kella peale kell 03.32 ning mõtlesin et pikutan pisut veel, küll kohe äratama tullakse. Järgmine kord luugid lahti 04.41 ning vaikus – kõik põõnavad. Ajasin siis seltskonna maast lahti ning küünlavalgel ( eilset elektriühendust oli kaheks tunniks ) saadi siis asjad kokku ning kolmveerandtunnise hilinemisega ka minema.
Geisrid olid nagu geisrid ikka, ajasid kuuma õhku ning vett maa seest välja. Päikesetõusu nägime ka ilusti ära ning suundusime edasi termide juurde. Sel ajal kui me seal mulistasime ( väljas alla 10 kraadi sooja ent vesi oli kuskil 35 ), valmistas autojuht meile hommikusöögi.
Peale asjatoimetusi sõitsime Laguna Verde ehk Rohelise laguuni juurde ning effekt oli sama mis eilse Laguna Colorada puhul ent lihtsalt värvus teine. Kuidas laguunid täpselt värvust muudavad tuleb minust targemate meeste käest küsida.
Peale laguuni osa sõitsime Boliivia – Tshiili piirile, kuhu kogu naisvägi maha pandi, sest nende soov oli naaberriiki suunduda. Kuna piir oli suhteline mõiste ehk mingit okastraataeda veetud polnud, siis jalutasin vabalt ka Tshiili poolele ehk riiki kuhu mõtlen kõige viimaseks jõuda ning oma reis lõpetada. Ehk olgugi et riik oli nii lähedal, on ta ühtlasi ikka ka kaugel veel.
Naistest vabanenud, võtsime suuna Uyuni peale ning tagasisõit koos pisikeste pausidega kestis nii kaheksa tundi. Ajuti sai sõidetud ka suhteliselt läbimatuid mägestikuteid ent auto pidas siiski lõpuni vastu.
Autojuht Jose keeras aeg-ajalt oma tuuleklaasi alla ning vaatas kahtlustavalt vasaku esiratta poole ehk tõenäoliselt ta teadis midagi mida meie ei teadnud. Tõsi, meil oli kergem ilma selle teadmiseta reis lõpetada.
Masinapargist rääkides, siis hinnanguliselt paaristkümnest liikvel olnud autost ehk 3-4 omasid 2ga algavat valmimisaastat, kõik ülejäänud kuulusid eelmisesse aastatuhandesse. Vanim eksemplar pärines tõenäoliselt 13. sajandist.
Pildil käskisin Laguna Verde taustal poseerival argentiina vennal Dario`l taamal paistev 5930 m kõrgune Volcan Licancabur pildistamise ajaks kinni katta. Mis ta podiseb siin kõrva ääres !!!
2 Comments:
Täitsa lõpp kui lahe mägi on see.
Panin veel pilte tulema ... :)
Postita kommentaar
<< Home