Unustatud linna poole, 3. päev

Kella kaheksani kestnud une vastu polnud meil kellelgi midagi sest eelmine päev oli piisavalt raske olnud. Teine variant oleks olnud kuskil kuuest astuma hakata ent demokraatlik hääletus eelmisel õhtul otsustas esimese variandi kasuks. Pool üheksa hommikusöök ning peale seda collektivo peale, mis ootas pool tunnikest et piisavalt reisijaid koguneks.
Umbes pool maad ehk 10 km saime niisiis vähema vaevaga edasi ning bussist väljusime rahvuspargi väravas, kus oli vaja ennast registreerida. Kiire raamatusirvimine eelmiste nädalate külastajate seas kaasmaalasi ei paljastanud, valdavalt oli Argentiina ning Tsiili esindajaid.
Edasi läks siis jälle jalutamiseks, mis valdavalt toimus raudteed mööda ning seega suhteliselt siledal pinnavormil. Loodus oli ilus ning jõed voolasid kõrval.
Kogu selle neli päeva kestva matka vältel jätsid mulle lisaks lõppeesmärgile ehk Machu Picchu linnale kõige unustamatu mulje just mäestikujõed. Et tegu on aastaajaga, mil sajab ohtralt ning praktiliselt iga päev, siis on ka need jõed tasemelt kõrged ning uut vett tuleb kogu aeg mägedest juurde. Arvestades mis määrasid ülalt kõrgustikest tuleb ning millise kiirusega, siis ka jõgede enda voolutempo on kaugel maarjamaa jõgede kõrvapaitavast vulinast.
Mul pole kunagi olnud probleeme loodusjõudude austamisega ega ole usutavasti ka edaspidi. Tuli, vesi ning tuul kas eraldi seistes või mõne omavahelise sümbioosina on võimelised täpselt selliseks hävitustööks, milleks neil parasjagu soov on ning kahejalgne võib vaid kõrvalt pead kinni hoides asjade käiku jälgida.
Samamoodi ka nüüd – see raev, millega jõgi veemasse edasi liigutas, oli muljetavaldav. Kurjakuulutav kohin, mis seda kõike saatis, jääb pikaks ajaks kõrvu helisema.
Marssisime siis mööda raudteed pisut alla kümne kilomeetri ära ning jõudsime oma viimasesse ööbimispaika, linna nimega Aquas Caliente. See on ongi baaslinnaks enne Machu Picchu külastamist ning seda et turistide tõttu hästi läheb, oli koheselt näha. Saime päris hea toa ning peale söömist läksime kohalikesse termidesse, mis jäid küll Santa Teresa omadele alla ent asja ajasid siiski ära.
Muud tarka ei teinudki, sest järgmine hommik oli vaja ärgata kell neli, et päikesetõusuks unustatud linna jõuda. Kuna kaks jalgsimatkapäeva olid ideaalset ilma pakkunud, oli lootust et ka pühapäeval õnnestub linnaga tutvumine päikselise ning pilvitu taevaga ent läks paraku teisiti ...
Pildil kärestikujõgi Aquas Calientes`i kõrval.