60 tundi piina

Hotell Gerrado, linnaks Arequipa. 5 USD öö ja 0,5 tärni. Voodi ja laud. Mees ja läppar.
Nagu näha, osutusid ka seekordsed kuuldused mu surmast pisut etteruttavaks ning vaikus blogis tähendas ainult ühte – tegemist oli liigagi palju. Seega leinapärjad võite poodi tagasi saata, las kleebivad nendele uue kliendi andmed minu omade asemele.
Jutt jäi 29nda õhtusse, mil ma ei teadnud mida järgnevate päevadega täpselt ette võtta. Teadmatuse põhjustas Maria, kellega Nazca`s olime eri teid läinud kuna üks soovis dzhungliretke ette võtta ning üks teine, urbaniseerunud vend, pealinnas peatuda ent kokkulepe jäi selline et kohtume Cuzco`s.
Jumal tahtiski et me ( igas mõttes ) taasühineks. Jumal, nagu ka Lenin on ju alati meiega.
Rääkisin siis, milliseid variante olin kaalunud päeval reisibüroosid läbikammides ning panime järgmise viie päeva plaani paika, kuna seekord huvipakkuvad objektid kattusid.
Ja siis sai üks mees haigestumisega hakkama ning mäestikutõbi soroche üllatas täielikult ning ettearvamatult. Kui Quito`s ning üleüldse Ecuador`is olles oli kõrguse tõttu raske hingata ning valitses jõuetus, siis seekord tuli esile kogu soroche laiaulatuslik menüü: peavalu, oksendamine, unetus, nõrkus, söögiisu puudumine + lisaksin omalt poolt veel 24h ööpäevas kestvad külmavärinad + täielik eluisu puudumine. 60 tundi ehk kaks ja pool järgmist päeva kõndisin ja tegutsesin kui unes. Palavikule, mis tõenäoliselt oli päris kõrgegi ( mehed end ei kraadi ) ei mõjunud usutavasti hästi ka öine +12 kraadine toatemperatuur, kuna maju me siin ei küta. Jõudu oli sama palju kui 5-aastasel tüdrukul ( jätame nüüd naismaadlejate tütred heaga välja ) ning kalapilk ees, tundus tulevik tumeda ning mõttetuna. Ei uskunud et sellisesse auku vajun ent eks ikka ole nii et komeedina taeva lendamiseks on alt vaja hoogu võtta.
Aga katsun lähitulevikus pikemalt viimaste päevade tegemistest kirjutada. Muidu jään nimelt ajahätta, sest ka homme lähen järjekordsele kahepäevasele tuurile.