20 august 2009

Stalini rindejoon



Ma pole suurem asi militarist ning Eesti vs. Läti kilusõja puhkedes kütaksin kummipaadiga Hiiumaale peitu. Sõdigu ise.
Kindlatest patsifistilistest veendumustest hoolimata on kasvõi praeguse ringreisi ajal nähtu ning kogetu saanud idanema teatava austuse külastatud riikide vastu. Isamaasõja mälestusmärke, tanke, lennukeid, igavesi tulesid on palju ning need on suurepäraselt hooldatud ning alati, rõhutan alati, värskete pärgadega kaunistatud.
Igaüks võitles oma veendumuste järgi ning olenemata sellest kumma poole ta võitlusväljal valis, oli üksik sõdur siiski ainuüksi õrnaks rohulibleks suurte poiste mängudes. Seda tähtsam on austus langenud võitluskaaslastele, kes kas siis ettevaatamatust lollusest või kangelaslikuse läbi oma elu kodumaa eest andsid.
Stalini rindejoon läbis teatavasti kogu mandrit, alates Karjalast ning lõpetades Musta mere rannikuga ning selle ehitust alustati ju 1920-ndatel. Minskist 30 km kaugusel asuv ning 2005 a. suvel Isamaasõja võidu 60ndaks aastapäevaks avatud Stalini rindejoone ( Linja Stalina ) sõjamuuseum ei asu selle rindejoone kulgemisraadiuses ent kõik ei peagi siin elus üks ühesega kattuma.
P 28 teed Leedu poole sõites ning Zazlavi asulast läbi saades, pole võimalik kohast mööda sõita sest muljetavaldav tank kõrgub mäe otsas ning raketid on oma tipud samuti taeva poole sirutanud.
Sissepääsuks on vajalik lunastada 12 000 rublane ( alla 50 krooni ) pilet + 3000 rubla auto parkimise eest poomi taha. Peale seda avaneb külastaja ees kompleks, mis vähemalt allakirjutanule oli ennekogematu.
Kümneid tanke, lennukeid, kahureid, raketikandjaid, radareid, varjendeid, teenindavat autotehnikat jne. jne.
Hingelt militaristile jätkuks seal tõenäoliselt mitmeks päevaks tegemist, mina sain 3 tunniga hakkama.
Lisaks on võimalik sõduriputru süüa või po sto grammu enne rindeleminekut teha.
Saab kaevikutes joosta, õhutõrjekahurite pealt mõne lendava raudlinnu sihikule võtta ning kommandokeskuses rindestrateegiaid paika panna.
Suurima elamuse saab siiski enne väljapääsu asuvas lasketiirus kus on võimalik endale laskerelvaks valida kas vint, mõni tavalistest automaatidest, väiksem kuulipilduja või vana kooli tapamasin nagu loo autor tegi. Üks paukpadruniga lask 3000 rubla, 5 vastavalt 15 000.
Ja ehkki ma rõhutan veelgi, et sõjandus ning allakirjutanu kulgevad erinevaid telgi pidi, sai käes tärisev kuulipilduja näo naerule. Ju meis kõigis siiski väike sõjard peidus on.
Pildil Hull Partisan.