Moskva laks

Mind võõrustavad 28a Sergei ja 23a Anja töötavad naispoolse isa firmas, mis lisaks insenertehnilistele lahendustele tegeleb veepuhastusfiltrite, nii tööstuslike kui väikemajapidamise, asendamisega + ehitatakse basseine “ võtmed kätte “ meetodil ehk ideest teostuseni.
Arvestades et linna veevärgi usaldus on AAA klassist väga kaugel, siis tööst puudus pole ning et lisaks sellele leidub piisavalt ka nn. uut raha basseinide tellimusteks, siis võiks öelda et läheb päris hästi.
Päris hästi minemine ei tähenda samas et ehituseks vajalikke materjale ükskõik millise hinnaga soetada tasuks ning arvestades seda et kohalike, Smolenski kaupmeeste äripõhimõte on paljude maarjamaa ametivendadega sarnane - maksimaalne kasum minimaalse läbimüügi pealt, saigi sõit pealinna ette võetud.
Arvude keeles räägituna oleks kohalike kaupmeeste käest soetatud vajaminevad materjalid läinud maksma 110 000 rubla, ise järgi käies kujunes maksuvuseks 60 000 + 2500 rubla küttekulu ( + muidugi sõiduki amortisatsioon ).
Viis aastat vana ja 167 000 km läbisõiduga vene transpordime GAZel aeti kell 23.55 pöördesse ja ees ootas 390 km M1 trassi Moskvani.
Alguses ajasime juttu ent paari tunni pärast kukkus kaardilugeja koha peal resideeruv turist ära ning alustas nohisemist. Kella kolme ajal ajas ta siiski silmad lahti et ühes tee-äärses peatumispaigas kerge borshilaks teha ja kohaliku eluga tutvust teha. Samas baaris nimelt laulis stereosüsteemi vahendusel Zanna Friske sellest kui hea on mööda serpentiine sõita ja Dj Smash omakorda sellest et Moskva ootab veebruari. Eriti paistsid need lood meeldivat kergelt kandiliste peadega noortele energilistele meestele ja nendega seltsivatele mitte väga kõrget kaubandusliku välimust ja taset omavatele nathaskadele ( ehk lõbusatele naistele ) kes hoolsalt tantsu vihtusid. Kordan, kell oli kolm öösel vastu teisipäeva ning vaevalt keegi neist kaheksaks end tööle vedas. Tuleb muidugi tunnistada et osad neist ju olidki tööl.
Automaatidega varustatud transpordimiilitsad sõid meie eeskujul borshi ning vaatasid samuti seda kõike pealt.
Kuueks olime linna vastupanu murdnud ning keerasime ühe maaletooja kontori ette. Et siin algab tööpäev keskmiselt üheksast, oli aeg taas kerged mõnetunnised uned teha.
Kaubad käes, suundusime teise kohta ning peale seda alustasime koduteed.
Ütlen ausalt, et detsembri alguses oma Moskva tuttavatel külas käies ei saanud ma täit ettekujutust linna mastaapidest ning olin siiani arvamiselt et on-muidugi-suur-linn-ent-(mitteametlikult)20 miljonit-elanikku-ses-vaevalt-pesitseb.
Pelgalt kesklinnas patseerides ning näiteks Punase väljaku puhul imestades kuidas ta nii väike on, ehkki paraade ( ja ei pea silmas keiinimeste omi ) vaadates on hoopis teine ettekujutus saadud - oli selline väärarusaam kerge tulema. Tegelikkus on muidugi teine.
Ainuüksi fakt et neljandat ringteed ollakse parasjagu rajamas ja kolmanda ümbermõõt on 120 km, annab väikese vihje sellele et ruumi on juurde vaja ja seda võetakse vägisi. Teedel liikuvate veoste hulk on kirjeldamatu ning vanale struktuuripoliitikale kohaselt kogutakse kõik rikkused kõigepealt pealinna kokku et neid siis laiali jagama hakata.
Tegelikkuses oleks me puht ajaliselt võinud ka alles varahommikul sõitma hakata ent varase stardiga vältisime kõigepealt kella seitsme-kaheksa ajal haripunkti jõudvaid hommikusi liiklustroppe ja vastavalt õigel ajal jalga lastes jäid kogemata ka õhtuse tipp-tunni võlud ning karmid ummikus istumised. Meie ekipaazi autojuhi sõnul on need näiteks reede õhtupoolikul datshadesse sõitjate rohkel panustusel kuni 60 km pikkused.
Sergei jutu järgi sõidab ta Moskva vahet pea iga nädal ning põhjus on just puht majanduslik. Odavamalt sealt materjale saades õnnestub ka klientidele alet teha ning nende rahulolu välja teenida.
Pildil isa silmarõõm Anja poseerimas perepoe välisukse kohal.