Minsk: kokkuvõtvalt.

Pealinnas veetsin seekord viis ööd ning teised viis oleks läinud sama hooga.
Teiste Valgevene linnadega on nagu on - need kas meeldivad või ei ning korra neid näinud saab igaüks ise järeldused teha, kas on soovi tagasi tulla. Minsk usun, meeldib siiski kõigile.
Ajalooliselt pole linnal midagi pakkuda, pommitati see II Maailmasõjas ju pea täies ulatuses maatasa ning paar ainukest kvartalit on pärit 19. saj lõpust. Fakt, et linn on peale sõda praktiliselt nullist üles ehitatud, on siiski minu arvates ainult positiivne. Esmakordsel külastamisel mõjub linn massiivsena, sest hingamisruumi on küllaldaselt.
Tänavad on laiad ehk ummikuid näha ning kogeda ei õnnestunud. Liikluskultuur on viisakas ning tõmblejaid kohtab harva.
Üks millele kohe esimestest päevadest üleüldse Valgevenes tähelepanu kinnitasin - autodel puuduvad toonitud klaasid. Võib vaid ette kujutada sohvrite sisemisi tundeid kui kaks aastat tagasi Batka ukaasist teada said ning nii mõnelgi tõenäoliselt värskelt mafia-look´i saanud masinast taaskord läbipaistav teha tuli. Kiru palju tahad ent toonkiled tuli maha rebida.
Venemaal näiteks ( ning ärgem mõistagi armast ukrainamaad unusta ) tooni praktiliselt palju tahad ning võimalust ei jäeta kasutamata. Eeskirjades on muidugi et esimesi külgklaase üle teatava piiri toonida ei või ent paljudel mentidel ikka mõõteriistu kaasas on ning 100 rublane ( 35 krooni ) trahv pole see, mis mehi värisema paneb. Kõige kõvemad vennad ( tavaliselt Vaz 2105 omanikud ) toonivad ka esimesi tuuleklaase ning sisse vaadates pole võimalik kindlaks teha, kes rooli taga on - põmm-pea või ahv. Ei kujuta eriti ette kuidas sellistes akvaariumites pimedas sõita on ent see pole ka minu probleem.
Nüüd läks jutt pisut Minskist kaugemale.
Linnas on palju rohelust ning see on eeskujulikus korras. Üleüldse kogu maal on rohkelt lillepeenraid ning need on alati hooldatud. Ma arvan et siin on kaks varianti ehk kas neid rohitakse peremehelikult või Valgevenes umbrohi lihtsalt ei kasva. Kahtlustan viimast.
Ühistransport on praktiliselt tasuta ( 600 rubla - 2.40 kroonides ) ning masinapark väga heas korras. Metrool on kaks liini ning plussiks siinse linna puhul see et pole vaja sadu meetreid pikki eskalaatoreid mööda maa alla sõita - piisab paarist trepiastmest.
Minskilased ise põevad teatavat alaväärsuskompleksi. Nende meelest pole neil midagi välismaalastele müüa ning nad ei suuda aru saada, miks mõned hullud siiski tee linna on üles leidnud. Tegelikkus on siiski pisut teine ning näiteks minu linnade top - 10 on Minskil kindel positsioon. Fakt on see ning olen sellest ennegi rääkinud et kohad, mis hiilgavad saksa pensionärprouade rohkuse üle, tuleks vahele jätta ning siinses linnas saab seega veel pikka aega rahulikult hingata.
Olen mitmel korral selle reisi jooksul mõelnud et on kahetsusväärne, miks Valgevene jätab turismimaastikul end positsioneerimata ning nn. “ müümata “ ent kas see ikka on ?
Kas tõesti oleks parem kui saksa ( soome, eesti ) numbrimärkidega lumpenit täistopitud bussid siin vooriks ning riigist taaskord ühe turismipõrgu teeks ? Vist siiski ei.
Muidugi, turistide taskust tulevad valuutavood jäävad saamata ent alati on võimalus mõnele kitsamale turismigrupi orienteeruda, nagu Batkal nüüd plaanis on.
Sellest siiski järgmine kord.