Coachsurfing.com

Patupesadest pisut peale kuut hommikul naasnuna, võtsin kiired dushid ja magama. Und polnud vaja kaua oodata ning isegi toanaabri suhteliselt korralikele volüümidele seatud taskuraadiost kostvad varahommikused shansoonihitid ei suutnud segada.
Ärkasin üles iilge koputamise peale kuna intensiivset nõrmenukkide kontakti ukse välispinnaga oli tõenäoliselt jätkunud juba pikemat aega. Vaatan kella - 07.45 . Mida &%¤#?# ???
Uks lahti ning ukse taga lipsuga härrasmees, portfell käes. Esitleb end - migratsiooniametnik ning palun teie dokumendid. Ma siis vaatasin omi asju ning ütlesin et pass on autos ning tõenäoliselt tuleb järgi minna. Kuna potensiaalset kahtlusalust ei saanud üksi uksest välja lasta, tuli ta kaasa ent veendunud kohapeal paberite korrasolus, soovis head päeva ning meeldivat reisi.
Puhketuba sain niisiis kogu päeva enda käes hoida ning ma ei jätnud võimalust kasutamata, tehes pikemad uned ning kirjutades blogi. Pisut käisin linna peal ent põhiliselt panin kogu päeva umpsi.
Õhtul kell kaheksa sain oma siinse võõrustajaga kokku.
Enamus lugejatest on kindlasti kuulnud couchsurfing.com ja hospitalityclub.com nimeliste saitide olemasolust. Tegu on siis vabatahtlikuse baasil põhineva teenusega kus inimesed ümber maailma majutavad tasuta rändureid enda juurde ning vastavalt ise reisides võtavad kellegagi ühendust ning võimaluse korral saavad tasuta öömaja. Ok, olen taaskord pisut skeptiline ning mul on oma versioon, miks enamus inimesi sellesse võrku end registreerivad ent jäägu minu versioonid praegu pelgalt minu enda teada.
Minul vastavat kogemust kuni selle reisini polnud ei majututava ega ka majutaja osas ent nüüd otsustasin proovida. Küsimus pole tasuta majutamises - kasvõi praegusel hetkel Minsk`is olles võiksin vabalt kõik ööd bussijaama puhketubades 90 EEK/öö eest mööda saata. Minu intressid on pigem suunatud kohaliku elu-oluga lähemalt tutvumisele ja seda juba lihtsalt niisama ei saa.
Minu isiku sotsialiseerumise vajadusi kiputakse tihtilugu ülehindama ning arvatakse et olen meeletu suhtleja, kes ilma pideva kommunikeerumiseta elada ei saa. See pole päris nii. On päevi kui mus lööb välja misantroopiline pool ning pelk enda persooni meeldiv seltskond on kõik, mida vajan.
Seetõttu kõike mõõdukalt ja kordamööda ent praegu on taaskord käsil päevad mil on jõudu suhelda ja uut infot endasse ammutada.
Praegu on kolmapäev ehk olen pealinnas veel paar päeva et siis Gomel´i poole suunduda.
Pildil Näituste paviljoni juures olevalt puudealleelt kerge teadetetahvel. Iga puu juurde oli selline paigutatud et möödakäijad aru saaksid, kes konkreetselt selle allee sünnile kaasa on aidanud. Nagu näha, on ühe puu mulda aidanud ka sõbrad Eesti NSV sõbralikust töölisteperest.