( Esimene ja ainuke ? ) hoiatus

Peale viimase õhtu/öö laksu neevalinna lõbustusasutustes ja kaldapealsetes ning paaritunnist und oli aeg rattad lõunasse pöörata ning mööda Moskovskoe soshee`d suund pealinna poole võtta, sihiks Velikij Novgorod.
Mingil hetkel üritas üks kahest linnas nähtud eesti numbriga autodest algselt kavandatud vasakpöörde ning selleks juba reastumisegi lõpuni viinud, asemel hoopis otseteed jätkata ja küljepealt sisse keerata ( räägi veel eestlaste aeglasest mõtlemisest ) ent olukord lahenes soodsalt. Samamoodi on paljude muudegi liiklusohtlike olukordadega, mis kohalike kaasliiklejate poolt siin pidevalt omaks saavad ning teinekord täiesti mõistusevastased tunduvad ent nagu ikka – igal maal oma kombed ning kui ei meeldi – istu kodus, öeldakse vist selle kohta.
Linnas välja ning paarist pudelikaelast läbi, oligi suhteliselt heatasemeline kiirtee Moskva poole valla. Neljarealine kiirtee oli tõesti hea mõnda üksikut löökauku ning pealinna poole viiva kahte rida eraldaval valgel punktiirjoonel lebavat deformeerunud rekkarehvi ( mis ma süülise rekkajuhina korjan selle ära vä ? ti shto, durak shto li ??? ), mis hilisemal märkamisel oleks võinud palju pahandust teha, arvesse võtmata.
Sõitsin siis sõitsin ( V. Novgorodi 180 km ) ja tegin möödasõite kohtades kus tohib teha ning kus ma arvasin et tohib teha, sest vahepeal nimelt oli neljarealine muutunud kolmerealiseks olles kordamööda kilomeetri kaupa ühes suunas kaherealine möödasõitude hõlbustamiseks ja vastavalt üksik rida kahekordse pidejoonega eraldatud.
Kolmkümmend km enne Novgorodi olin taaskord rekkarivist möödumas ent viimasest rekkast jäi pisut puudu ning napsasin ca. 15-20 m kahekordset eraldusjoont. Polnud vaja hiromant olla, arvamaks mis ametivend triibulise sauaga tee ääres seistes peatumismärguande andis. Bingo !
Siiamaani olid militsonääridega ainult positiivsed kogemused olnud – neli korda kontrolliti öises piiteris dokumente ning probleeme polnud. Samas, kaua sa ikka eestikeelset autopassi ning soome/rootsikeelset juhiluba loed – paar sekundit, on vastus. Kõik on ju selges kirjas.
Nüüd siis sau ette ja: sm. see ja see ning palun teie load ja tehniline pass. Tulge kaasa.
Miilitsate Vaz 2105´te ning
Ametivõim: Tere päevast. Saite aru, miks te siin olete ?
Mina: Jah, tunnistan süüd. Alustanud möödasõitu, ajasid osad märgid mind segadusse ning ei suutnud õigeaegselt alustatud manöövrit lõpetada.
A: See läheb paragrahvi selle ja selle alla ning tähendab juhtimisõiguse peatamist 4-6 kuuks.
M: Ohoh ! ( ohoh tõesti, teades väga hästi, et miilitsate paturegistris on kahekordse pidejoone ületamine teisel kohal kohe riigireetmise järel )
A: Mis karistus Eestis sellise rikkumise eest oleks ?
M: Meil pääseks hoiatusega.
A: Ohoh ! ( tema ohoh oli pisut sarkastilisema alatooniga )
M: Jaa-jaa. Kui varasemat paturegistrit pole, siis esimese rikkumise korral on hoiatus. Järgmise puhul on asjad karmimad.
A: Joobes juhtimise eest ka ?
M: Joobes on teine asi.
A: Kuhu teel oled ?
M: Novgorodi ja sealt kohe piirile – viisa lõpeb täna.
A: Seega kohtusse asja arutama poleks sind saata mõtet ?
M: Mitte eriti.
Võttis siis protokollivihiku ette ning asus mu andmeid sisse kandma. Polnud raske ette kujutada millise stsenaariumi järgi me edeneme ning millist teenet rikkumisega hakkama saanud juhilt kohe varsti oodatakse. Küsimus oli ainult summas.
Sai kirjutamistega valmis ning palus linnukestega tähistatud ridadele mul allkirjad panna. Vaatasin lehe ülaossa ning nägin sõna preduprezdenie ning mõtlesin ega ometi tõesti ?
A: Päästan sind samamoodi hoiatusega ent järgmine kord on asi karmim.
M: Suured tänud teile ! Olen edaspidi korralik liikleja !

Loo moraal on vist see et sügav patukahetsus + kerge lollimängimine aitavad mõnikord harva asju lahendada. Rõhk on sõnapaaril mõnikord harva.
Novgorodis mind võõrustanud Slava ütles, et selline rikkumine on 5000 rubla.