Viiburi

Venelased ise armastavad öelda et neil on palju lolle ja halvad teed ning see steitment ulatub juba tsaariaegadesse, mitte pole eelmise aasta rahvusfolkloori vili.
Esimest fakti oskavad nad ise kõige paremini analüüsida, teedega puutub aga autoroolis olev turist ise iga päev kokku.
Teisipäeva pärastlõunal sai suund linnapiirist 130 km kaugusel asuvaViiburi poole võetud. Tegu siis linnaga mis kuulunud nii rootslastele, soomlastele kui ka venelastele. Näiteks Talvesõja ajal, olles sõja alguses Soome Vabariigi suuruselt teiseks linnaks, ei suutnud venelased seda vallutada ent Moskva rahuga seoses läks see ikkagi Nõukogude Liidu territoriaalkoosseisu.
Teest niipalju et sinnaviiv tee oli heas korras, kohati isegi väga heas. Mingil määral on see ka mõistetav, on tegu ju piirkonna ühe tähtsama kaubaveomagistraaliga ning seda et veosed omanikku vahetavad, oli ka teedelolevatest arvukatest rekkadest näha.
Linn ise on vaatamist väärt, vähemalt pool sellest. Vanalinn, peaväljak ning kindlus on kui igast teisest Soome väikelinnast ehkki kubatuurilt suuremad. Teine pool kujutab taaskord nõukogude arhidektuuri pärleid ning need tõenäoliselt kas meeldivad või ei.
Kindluse peatorn oli reustaureerimisel ning selle otsa viivad 239 trepiastet jäid seekord läbimata. Niisama ringi käia ning turistipilte teha õnnestus ka ilma selleta ning sellega tundus et tegelesid agaralt ka arvukad soomlased.
Pärast käisime veel pisut linnas väljas asuvas Monrepo pargis.
Õhtuks koju.