Gomel - Vinnitsa pisut üle 500 km

Ainsaks politseikontaktiks Valgevenes veedetud päevade jooksul jäi lahkumise hommikul kell 06.03 Gomel´i äärelinnas aset leidnud dokumentide kontroll ent kuna dokumendid olid taaskord arusaadavas keeles, piirdus seegi kord toiming mõne loetud sekundiga.
Kaks aastat tagasi kihutasin Gomel´ist otse alla, 40 km kaugusel asetseva piiripunktini ent soovides seekord naabermaa Tsernigov´it ent eelkõige Kiiev´i hommikusi ummikuid vältida, otsustasin kaarti uurides hoopis alguses Bresti poole tulistada ning viimaseid kilomeetreid heatasemelisi valgevenemaa teid mõõta.
Kalinkovits´i asulas kogu järelejäänud rahvusvaluuta eest bensuiini juurde ning suund alla - piiri poole.
Jõudnud pisut enne kaheksat piiri äärde, oli ees ca. 40 autost koosnev järjekord, mis lahenes umbes tunniga ning tasunud 30 USD suuruse transiidimaksu ( pari päevaga riigis hakkama saades maksu pole, kuni nädal on 10 USD ja sellest edasi 30 ) olingi maalt väljas. Kümmekond km eemal ootas juba ukrainamaa piiripunkt kus tööd tehti neiele omase mõõduka tempoga. Tähendas see seda et oodata tuli pea kaks tundi ehkki autoderivi palju pikem just polnud. Tagantjärele tarkusena soovitas piirivalvur mul järgmine kord asjade üle pisut rohkem mõelda ehk eesti keeles maksnuks ma neile 5 eurot oleksin järjekorra ette saanud, maksnuks 10 eurot - poleks vaja olnud autost välja minnagi ning formaalsused hoidunuks loetud sekunditega. Praegu kaotasin kaks tundi ning loetud auto käivitamised - paarimeetrised edasisõitmised.
Kuskil siin on oma tõde ka peidus.
Ukraina piirivalvur oli esimene tegelane selle reisi jooksul kes mu postsovetlikes riikides stabiilset kasutust leidvat kodust aadressi Tallinn, Ulitsa Lenina 75-12, ei uskunud. Muidu läheb see puhta kullana nii võõrastemajades, piiril kui ka igalpool mujal, kus aadressi küsitakse.
Tema kergitas imestuseks kulme ning nentis et vaevalt meil enam sellenimelisi tänavaid leidub ning ärgu ma tehku nalja. Ütlesin siis ok - üritasin tõesti asju ilustada ning tõeline aadress on Jõeääre Põik 75-12. Kirja läks Ulitsa Lenina.
Maale sissesaanud, polnud muud kui ligi 350 km allapoole kihutada et Vinnitsasse jõuda.
Üks asi mida tähendasin - hull linnavälistel teedel aset leidev sahmimine oli kadunud ning alguses ei osanud sellele mingit seletust leida. Kui varem kütsid kõik, alates hoburakenditest kuni mosseomanikeni, teel 100-110 sõitvast turistist mööda, siis seekord mitte. Mõnedel headel teelõikudel ( nii imelik kui see ka pole - ka selliseid esinev siinsel maal ) kasutati hoopis turisti frontmännina võimaliku miilitsapatrulli puhuks. Miilitsaonud olid siiski pühapäeva keskpäeval kodus, datshal, järgmisel päeval aset leidvat riigi Iseseisvuspäeva ette valmistamas või midagi muud kasulikku tegemas - näha neid igal juhul polnud.
Teinud paaris asulas peatusi, jõudsin sihtpunkti peale kella kolme ning jällenägemiserõõm oli mõistagi suur. Kaks aastat oli kui lennates läinud ning osad asjad muutud osade samaks jäädes.
Selgus ka kohalike rull-nokkade vaoshoituse põhjus asulavälistel teedel. Vahepealsete aastatega olid nimelt trahvid läbi teinud märgatava tõusu ning endise mõnekümnekroonise trahvisumma asemel saab kiiruse ületamise eest suurusjärgus 500 EEK algavaid miilitsa tänukirju. Lisaks sellele ei tohi miilitsad kohapeal enam sularaha vastu võtta ehk korruptsiooni on asutud kõva käega ohjeldama. Eesti keeles tähendab see siis et pistise summad on millitsapatrullide riski kasvades mõjusalt tõusnud.
Pildil Ukraina piiripunkt.