Liikluskultuurist ja muust

Olen sunnitud pisut omi sõnu sööma.
Mõni aeg tagasi olin veel seda meelt, et ukrainamaal pole lootustki oma anarhialaadsest olevikust helgemasse tulevikku teed leida ent päris nii see õnneks siiski pole. On näha märke arengust ning suunast tsiviliseeritud arengumudeli poole.
Rooli taga viibijale on suurimaks muutuseks nende paari aasta jooksul nagu juba varem märkisin, liikluskultuuri tõus. Mõttetut tõmblemist on palju vähem ehkki see pole üldse ära kadunud. Turistile tuleb ju ikkagi koht kätte näidata ning seda tehakse nii siin, kui ka näiteks Tallinnas, kus põtradele tutvustatakse kohalikke sõitmistraditsioone.
Jalakäijad on samuti teinud suure arenguhüppe juhtide silmis ning neid aktsepteeritakse täiega vöötradade piirkondades. Kui varem oli jala kulgev liikleja pigem sihtmärgiks ( vanamuti eest 5 poitsi, noor ema koos lapsega 10 poitsi + vankri eest 2 juurde + järgmisele levelile ), siis nüüd peatutakse ning lastakse jalakäijad ilusasti oma teed minna.
Loomulikud pole muutused toimunud lihtsalt niisama vaid suurte kampaaniate käigus kus lisaks kõvasti suurenenud trahvidele ka ulatuslikke patrull-reide korraldatakse. Kui näiteks turvavööta võib siiani sõita ja seda ei loeta väga suureks patuks, siis jalakäijate mitteaustamine või kollase/heleroosa ajal ristmiku ületamise eest saab juba parajalt ning õige ka.
Muidu läheb vaikselt, reede käes.
Ei oskagi täpselt öelda, kauaks siia jään ent 1. septembrini nüüd vähemalt.
Ilmad on meeletult kuumad olnud. Auto termomeeter näitab pärastlõunal +33+34 ning veel südaöösel on celsiuseid 23 ja rohkem. Ma ei saa aru – Paides oleme või ?
Pildil olevaid „ puust ja punaseks „ hoiatavaid postamente on äraoldud aja jooksul päris palju suurte teede vahetusse lähedusse tekkinud.