Vitebsk - Borisov - Minsk

Saanud Vitebski vaksaliesiselt parkimisplatsilt mustlaseitedelt soojad soovitused ( “ Mees, sind ootab ees suur õnnetus !!! “ ) kaasa, sest keeldusin neile 100 rublat ( ja peale seda tõenäoliselt ka kogu ülejäänud raha, autot, muud maiset vara ning kodumaad ) andmast - keerasin rattad Borisovi poole.
Äärelinnas tähendasin, ehkki oli pühapäevane keskpäev, suure aiavärvimis/niitmis/koristustalgu käimas olevat ning sellest osavõtt oli rohkearvuline. Batka tegemistest ja tegematajätmistest võib olla eri meelt ent riigis valitseb kord ja puhtus - turisti jaoks on lausa lust sõita mööda heas korras teid ning nautida autoaknast avanevaid maalilisi vaateid niidetud tee-äärtele, rohkearvulistele puhkekohtadele, kaunisti värvitud majade, aedade, bussiootepaviljonideni välja.
Jah, ka mina olen seda meelt et kas näiteks vikat on kõige efektiivsem tee-ääre niitmise atribuut nagu seda neljapäeval piirilt Vitebski poole sõites tähele panin, kus kümned mehed rohututtide lennates sel vihtuda lasid ent maa jätab hoolitsetud mulje. Kuulu järgi siinsel maal tööpuudust pole, sest luudasid ja vikateid on alati saadaval. Jääbki arusaamatuks, miks näiteks Eestis 70 000+ töötutearmeed Valitsuse poolt riiki koristama ei suudeta rakendada vaid 32.80 EEK ( või-palju-see-ongi ) lihtsalt päevas peo peale makstakse. Muidugi, kuus teeb see arvestatava summa, mis Lauaviin´a konverteerida ent võiks ka teistmoodi. Ah jaa, me elame ju euroliidus ning inimest tahte vastaselt tööle sundida pole sünnis.
Sõitnud läbi paarist väikeasulast, jõudsingi kolme ajal Borisov´i. Tegin seal mänguni aega parajaks ning jalutasin linnas ringi. Jõudsin mingil hetkel ka kohaliku mjasokombinati kõrval asuva võõrastemajani ning küsisin huvi pärast hindasid. Ühene tuba maksis 109 000 - 162 000 - 206 000, vastavalt tavaline, poolluks ja luks. Kõrvalasuvas lihakombinaadi tehasekaupluses oli valik suur ning kliente arvukalt, lihatoodete hinnad Eestiga sarnased.
Peale mängu jätkasin M1 trassi pealinna poole ning haakisin end paarile kohalikult lendurile sappa. Maad 85 km ning kiirusepiirang 120 km/h. Stabiilselt 150ga sõites ei läinud teab kui kaua et metropoli tuled paistma hakkaksid.
Kell õhtul kümme ning lahendamist vajav majutusprobleem päevakorral.
Lähtekoht oli eelmisele Minski-külastusele sarnane: ulmehindasid maksma ei hakka ning 200 - 250 000 rublased ( 800-1000 krooni ) hotellitoad võivad nad endale hoida, enne magan autos.
Sõitsin raudteejaama, mis oli väga moderne ning tõenäoliselt äsja ehitatud-avatud. Vaksali kõrval asuvas võõrastemajas kiri : mest net. Istusin autosse ja needsin ennast et oli mul vaja mõni aeg tagasi telefoni kontaktides suurpuhastus teha ning näiteks eelmise korra baarituttava, kes telefoniraamatus figureeris Tanja Minsk all ning kelle juures neli päeva elasin, andmed prügikasti visata.
Oleksin võinud ju praegu talle helistada et “ Tsaumisteed ? … Kuule, mäletad ma olen see eesti vend kellega kaks aastat tagasi mõned päevad koos olid ? … Ei või ? … See pikem … Ei, mitte punapea … Jaa-jaa … Ei-ei … Kuule, mis oleks kui … ? … Arvad et mehele ei meeldi ? … No ok … Kuule, helistame. “
Kell lähenes üheteistkümnendale õhtutunnile ning allalastud autoiste ajutise öömajana järjest enam konkreetseid piirjooni võtmas. Mõtlesin et käin siiski raudteejaama kõrval asuvast hotellist teiste alternatiivide kohta küsimas. Sealt soovitati Moskovskij Avtovokzali külalistetetubasid proovida ning - bingo !
Kohti oli ja hind 22 340 ( 90 krooni ) rubla ja mind pandi ühte tuppa piiterist pärit tegelasega kes juba und lasi. Proteesid olid kaunisti klaasi, vee sisse asetatud.
Diil oli selline et 23.30 võetud tuba saan jällegi ööpäeva enda käsutuses hoida ( igati aus tehing taaskord ) ent välisuks püsib 24.00 - 05.00 lukus. Seega, kas magama või linna peale. Valik oli lihtne ning pärast neli päeva kestnud külma dushi kuuri end sooja veega pesnud, sulgesin enda järel välisukse ning suundusin kahemiljonilise linna patuurgastesse.
Pildil Vitebski äärelinna aiavärvimistalgud.