BATE Borisov - FK Minsk 1:0

BATE on kahel järjestikusel hooajal üllatanud ent need üllatused on olnud erinevate alatoonidega. Seda siis minu kui jalgpallikauge inimese jaoks.
Hooajal 2008/2009 Champions League kvalifikatsiooniturniiril pandi sellistele meeskondadele kui Anderlecht ja Sofia Levski kotid taha ning jõuti alagrupiturniile. Seal oleks Fortuna ka rohkem suuremeelsust näidata võinud sest vastasteks loositi Madridi Real, Juventus ning hiljutine UEFA sarja võitja Peterburi Zenit ent läks nagu läks. Kuuest mängust saadi kolm viigipunkti ning näiteks Juventus´ega mängiti kui võrdne võrdsega ( 2:2 ja 0:0 ), Zenidiltki saadi viigipunkt ( 1:1 ja 0:2 ) ning ainsad napid kaotused tulid Los Galacticos`elt ( 0:1 ja 0:2 ).
Sel hooajal, olles säilitanud meeskonna tuumiku samana, saadi aga CL 2. kvalifikatsiooniringis kahe mängu kokkuvõttes lätlaste FK Venspils´ilt lüüa ning see oli vähemalt minu jaoks kergemat sorti üllatus.
Võõrsil 0:1 kaotatud avamängu järel läksid lätlased ka Borisovis peetud mängu juhtima ning kodumeeskonna pingutustele vaatamata suudeti vaid kaks tagasi lüüa ehk - out.
Venspils´ile peab kõvasti krediite andma ning loodan siiralt et nad suudavad esimese Balti meeskonnana CL alagrupiturniirile end välja mängida. Venspils linnana on ääretult kaunis ning ka sealne staadion üks baltikumi modernsemaid.
BATE osaks jääb aga kvalifitseeruda European League järgmisesse raundi ent selleks tuleb kahe mängu kokkuvõttes bulgaarlaste Liteks alistada.
Eile toimus aga Valgevene meistrivõistluste järjekordne voor ning siinsel tsempionaadil ollakse vägagi suveräänselt liidrikohta hoidmas. Peale eilset võitu on vahe järgmisega nimelt juba 12 punkti ehk eesti keeles - päris palju.
Jõudnud kuskil kolme ajal pärastlõunal Borisovi, lasin kohalikel end Prospekt Revolutsia alguses asetseva staadionini juhatada ning soetasin kassast 5000 rubla eest peatribüüni 4. sektorisse propuski. Piletimüüja soovitas küll pisut kaugemale istuda sest kuulu järgi hakkavad kõrval barabantshiki mängima ent ma püsisin kindlana.
Pool tundi enne mängu kohale. Orkester häälestas instrumente ning ma tabasin end taaskord mõttelt ( viimati Buenos Aires´es Boca Juniors´i kodustaadionil ) kuivõrd palju üks korralik pillimeeste punt mängu atmosfäärile juurde annab. Põhimõtteliselt võid 90 minutit järjest karjuda ka “ Flora suru, Kalju ( Trans, Paide, Kalev ) vastu muru “ või “ Vperiot, Levadia ! “ ent korralikult kokkumängivat orkestrit see siiski ei võida. Samas, mida mina neist asjadest ka tean.
Mäng oli hoogne ning mõlemapoolsete võimalustega. Mingil määral peab ka väravavahtidele au andma ent see kuipalju ründajad surmkindlaid olukordi realiseerimata jätavad, ületab teinekord igasuguse piiri. Teisest küljest, seetõttu ehk saadabki näiteks Manchester City mõnele ründajale tsheki kuhu see võib ise soovitud nädalapalga joonistada ning teised mängivad parasjagu neis satsides kus mängivad.
Kollaseid jagati ja võitlust oli ent ainsa värava lõi kodumeeskonna ründaja Nekhajchik 71. minutil ning sellest piisas et järjekordsed kolm punkti meeskonna kontosse saada.
Peale mängu jätkus pillimeeste etteaste ning viisid kõlasid veel ka parkimisplatsil autosse istudes.
Pildil kodumeeskonna fänniorkestri trompetimängija.