Leningradi elu-olu

Kas elu just lill on ent elada on võimalik.
Pean silmas eelkõige kohalikke linnaelanike elukvaliteeti ning standardeid. Slaavlased on mõistagi üleüldiseltki äärmiselt karastunud ning väga raske on neid mõne olmemurega verest välja lüüa – kõige jaoks on alati mingi rats käisevarrukas ootamas.
Esmaspäeval käisime Dom Kino´s ühte eelmisel aastal valminud dok. filmi vaatamas ( nimi mõistagi ununenud ) mis rääkis 18-19 – aastastest provintsineidudest kellest mõned elasid veelgi oma roosas mullis ent mõned hakkasid sellest juba väljuma. Rohkem maa peal olev neiu müüs näiteks oma süütuse $ 3000 eest edukale härrasmehele, läbi roosade prillide maailma vaatav neiu oli aga seda meelt ( välimust, koreograafilisi eeldusi omamata ) et temast saab tulevane täht, kes oma tantsudega maailma muudab. Nagu filmi lõpus selgus, tantsima ta pääseski ent need surmatantsud toimusid intiimsemas interjööris ning ümber roostevabast terasest posti.
Mida ma siis öelda tahan ? Kõigi neidude unistus oli mõistagi pääseda provintsist pealinna Moskvasse, kohalikku eldoraadosse. Ma ei tea, kui palju siinsesse linna iga päev elanikke lisandub ent rahvaarv on tõenäoliselt tunduvalt suurem, kui ametlik statistika laseb välja paista.
Elamist võimaldavaks palgaks loetakse juba pikemat aega $ 1000 ning põhimõtteliselt hoiab sellega ka elu sees ning tegelikult üsna hästi. Tuhat dollarit on pisut üle kolmekümne tuhande rubla ning näiteks korter äärelinnast ( mitte mingi mustikas mõistagi ) on võimalik alla 15 000 rubla kätte saada, mõtlen üürimist. Kelle jaoks korter käib üle jõu, siis toa saab suurusjärgus 4000 – 5000 rublaga kuus. Toit on pisut kallim kui Eestis, väljas söömine sama.
Ühes teetoas kus söömas käisin, otsiti 16-40 aastast töölist. Vahetustega töö ning 17 000 rublat palgaks. Palk oli tõenäoliselt bruto ning tulumaks peaks minu mäletamist mööda 13% olema juhul kui seda keegi üldse maksab.
Samas eks kriis on ka siin oma kombitsaid välja ajanud ehkki sellest eriti ei räägita. Minugi siinsetest tuttavatest on osad oma töökohas üleliigseteks osutunud ning nii mõnelegi on mõista antud et kirves ripub seal kus pealae juuksekarvad lõpevad.
Samas, elada on vaja.
Nevski ning paari lähikvartali ekspedeerimine, mis suuremale osale turistidest osaks saab, ei anna tingimata täit ülevaadet kogu linnapildist ent kes puhkusel olles ikka getosid väisata soovib. Allakirjutanu on ehk erandiks, kuigi ka mul pole õhtuse/öise tuledesäras Nevskil patseerimise vastu midagi, tehes vahepeal kerge põike Neva äärde kus sildu peale kella ühte tõstetakse – langetatakse.
Väikese inimese väikesed rõõmud.