Dessant maale

Nagu mainitud, tähistas ukraainamaa esmaspäeval, 24ndal augustil oma Iseseisvuspäeva ehk rahvakeeles oli riiklik püha.
Seega, pühapäeva õhtupoolikul pisut aru pidanud, laadisime kogu mustlaslaagri auto peale ning võtsime ette teekonna Izjaslovi, 200 km kaugusel asuvasse Natasha vanematekodusse. Nii omavahel öeldes pole ilma seal käimata oma ukrainamaa reisi mõtet ette kujutada sest allakirjurtanu võetakse alati kui kadunud poeg vastu.
Jõudsime kaheksa ajal kohale ning iseenesestmõistetavalt ootas ees laud nagu äke.
Taaskord muljetamised, jällenägemisest tulvil emotsioonipuhangud, minutilised toostid jne. Nagu alati siiani ning nagu tõenäoliselt elu lõpuni olema saab,
Järgmisel hommikul vara djadja Vitjaga jõe äärde võrke välja võtma ning tema kurikuulust uhaa´d vaaritama.
Olemata suurem spetsialist, usun et mõiste “ maal vanaema juures “ on kasutusel igas keeles. Kuidas ka ei taha ning vastu ei aja ( su protesti ei peeta lihtsalt mitte millekski ). ilma + 5 kg nädalaselt komandeeringult vanaema juurde tagasitulek ei õnnestu sest “ sa oled nii kõhnaks jäänud “ ning “ kuidagi kahvatu oled - las ma teen sulle midagi maitsvat “ .
Õnneks piirdus meie desaant vaid kahe ööga, muidu oleks asi taaskord kontrolli alt väljunud, sest lauake kattis end praktiliselt ööpäev läbi.
Natasha vend Sasha oli ilusasti tuhvi alla saadud. Kaks aastat tagasi augusti viimastel päevadel käisime ukrainamaa külaeluga tutvumas ning veetsime traditsioonilist enne pulmi peetavat svatanja-pidu. Sama aasta septembris olid siis pulmad ning selle aasta veebruaris sai noorpaar järelkasvu väikese Sofia näol. Karmi käega külapruut oli Sasha ilusti oma pilli järgi tantsima pannud ning mees kepsutas täpselt nii kuidas parasjagu vaja. Usun sellegipoolest et noormehe peas keerlesid kaks tuhvlialuste põhilist mõttekildu: „ Kust ma ikka parema leian ? „ ning „ Tegelikult olen ma ju õnnelikult abielus „ . Samas, olles praegu 26-aastane, polegi enam teab kui palju kannatada – ka Ukrainas on meeste keskmine eluiga alla 60 aasta ( juhul kui karm külapruut muidugi enne maha ei löö ).
Päris korraliku ämbrisse oleksin ka astunud ent paar vastavat varasemat kogemust sundisid õigel ajal suu kinni hoidma. Vaatasin pruudi kehaehitust ning kuna see tundus piisavalt ümar olevat ( nii 5-6 kuu, ütleksin oma diletandi arvamusega ) arvasin et ta on taaskord n-ö. käima peal. Veebruaris sünnitanud ning uuesti detsembris – oleks vist teoreetiliselt võimalik. Ei hakanud asja kohapeal täpsemalt järgi pärima vaid küsisin tagasiteel Natashalt et kuidas on ? Eip, ei pidavat olema. Lihtsalt seal suguvõsas on naistel suur söögiisu ning see olevat asjade loomulik käik.
Nüüd on juba teisipäeva õhtu, tagasitee rataste all, kamandasin Mykola pulti ning üritan ise tagapingil olles ukraina auklikele teedele vaatamata klaviatuurile pihta saada.
Pildil näitab djadja Vitja Mykola´le milline selle kala silm oli kes eile hommikul ( kurat ) konksu otsast jalga lasi.