Batka ( isake ) Lukashenko

Pisut enne esimest ( ning seni mõistagi ka viimast ) võimuletulekut `90ndatel ütles seni ainuke ametlik Batka naine ja kahe vanema poja ema Galina intervjuus umbes järgmist: Noh, meie Sasha on ju selline tuulepea et ei pea õieti ühelgi töökohal pikalt vastu.
Tõenäoliselt võib järeldada et tuulepäisus on kadunud, sest isake on võimul püsinud juba 14 aastat.
Galina ise, tehes veel paar mahlast avaldust, deporteeriti kodukülla kus tegeleb külalaste harimisega ning meediast hoiavad teda julgeolekujõud eemale.
Kahtlemata on siinses riigis ühe mehe võim, nimetagem seda diktatuuriks või millekski muuks. Samas ma pole kindel kas see ikka on nii halb, mõtlen maale ja rahvale tervikuna. Olen rääkinud paljude kohalikega ning üldjuhul ollakse oma eluga rahul. Kohalikud, kes kas turisminduse eesmärgil või ärialaselt naabreid Venemaad ja Ukrainat külastavad - leiavad siinse keskkonna siiski elamiseks parema ning turvalisema olevat.
Fakt on see et rahulolematuid leiab alati. Tiit Madisson sõdib iga riigikorra ajal keskvõimu vastu, olgu see nii ideaalne kui tahes - mõni on lihtsalt ametilt oportunist.
Sama on ka siin. Ma ei tea näiteks, mille poolest on tavainimese elu näiteks ukrainamaal parem, kus valitseb totaalne bardakk ning kuritegevuse protsent on kõrgem kui ta olla võiks. On selles riigis siis rohkem demokraatiat ? Jah, on tõenäoliselt vastus. Hoolitsetakse oma kodanike ees rohkem ? Ei, arvan ma.
Muidugi, võtame näiteks äritegevuse valgevenemaal - see pole maailma kergemate killast. Kuna batja on ise suurekaliibriline ärimees, vastutades ainuisikuliselt nii riigi fiskaalpoliitika üle kui määrates valuutakursse, on kõik tähtsamad ekspordi-impordi kanalid tema ning poegade käes. Väikeärimehele on maksuseadused niivõrd segaseks aetud et pole mingitki võimalust maksupolitsei käest pääsemiseks juhul kui see otsustab ( tellimuse peale mõistagi ) uksest sisse sadada. Riiklik “ hinnakomitee “ jälgib tähelepanelikult et juurdehindluseprotsent suurem kui 30 poleks jne.
Kõik see vastab tõele.
Soovides mõnda suurt kaubanduskeskust äärelinna rajada, oleks maalapi saamiseks mõistlik riigile väike vastuteene teha mõne kultuuri- või spordirajatise näol. Käsi peseb kätt, jalg jalga.
Batkal on ka kolmas ametlik poeg, kes on praegu eelkooliealine ent koos poja emaga neid koos ei nähta. Pealikule meeldib olla kukk kanakarjas ning pereisa imidz ei aita sellele väga kaasa.
Seevastu naudib ta üritusi nagu Miss Valgevene ning erinevaid modellivõistlusi et siis 18-25 aastaste noorte võistlusest osavõtjadega pärast koos n-ö. maha istuda. Seetõttu ei vaibugi sahinad justkui oleks ta omi geene rohkemgi paljundanud kui kolme poja võrra.
Liidrina on ta karismaatiline ning kõnepidajana veenev. Seda saavad kohalikud õhtuti teleri vahendusel uudisteprogrammist näha, kus teinekord 80% eetriajast batka päevastele tegemistele pühendatakse. Ja seal saavad vastu päid-jalgu kõik, kes selle ära teeninud on: nii Venemaa, Gruusia, Euroopa Liit, kui kohalikud tehasedirektorid, kes toodavad mõtetut kraami mis isegi koduturul kaubaks ei lähe.
Umbes kuu aja pärast peetakse ühes valitud rajoonikeskuses riikliku lõikuspidu ning konkreetsel aastal valituks osutumine on kui tsäkk-pott sellele kohale. Suure pealiku tulemise puhuks vuntsitakse kõik särama, lüüakse läikima kuni selleni et asfalt saab isegi öösel prozektorite valgel uue katte, kui ajagraafikust maas ollakse.
Mõistagi otsustab batka ainuisikuliselt ka riigi välispoliitika üle, flirtides vaheldumisi nii Venemaa kui ELga.