Venemaa purgis

Neljapäeva hommikul jätsin võõrustajatega hüvasti ning hakkasin vaikelt piiri poole liikuma et oma teekonda läänenaabri juures jätkata.
Algselt oli plaan juba kolmapäeval lahkuda ent kuna erilist kiiret polnud ning viisa kestis reedeni ning telekast tuli Venemaa - Argentiina jalka ( 2:3 ARG, muchos gracias ) ning Sergei ja Anja meelest oleksin võinud veel kauemakski jääda, siis otsustasin veel ühe päeva ärasõitu edasi lükata.
Eile hommikul panin paagi Ai-98 täis ( Valgevenes bensiin kuulu järgi kallim ) ja sõitsin kõigepealt linnast ca. 15 km kaugusele jääva Katyn´I memoriaali juurde, mis püstitatud sõjas langenud poola sõduritele ( ja arusaamist mööda ka poolakate rahaga korras hoitakse ).
Koha ära registreerinud, mõõtsid autorattad viimaseid kilomeetreid venemaa auklike teid ning avaneski piiripunkt. Seal valitses vähemalt minu jaoks paras segadus ning pärast koos valdavalt poola ja leedu rekkameestega samas ruumis vähese hapniku jagamist sain vene poolelt vajalikud templid kätte. Auto vastu ei tundnud keegi huvi, piirivalvur küsis ainult kui suur mootor on ja palju vedelikku neelab ent usutavasti need andmed salvestas ta pelgalt enda kõvakettale, mitte ei lähetanud Moskva keskandmebaasi.
Valgevene poolel läks veelgi lõbusamalt ning sain praktiliselt ilma bürokraatiata sisse. Viisat ei soovinud keegi näha, samuti seda mis autos peidus on. Auto pagasnikus kontrabanda näol statsionaarselt resideeruvad kümme hiinlast võisid taaskord kergemalt hingata.
Teeolud koheselt palju ei paranenud ent kaunisti maalitud bussipeatused, puhkekohad, aiad, majad algasid esimestest kilomeetritest alates peale. Mõnikümmend km enne Vitebski muutus aga ka tee siidiseks ning tõi juhi näole naeratuse - maa on täpselt selline nagu ta mu mälusopis kaks viimast aastat figureerinud on.
Mida 12 Venemaal veedetud päeva kohta öelda ?
Midagi väga negatiivset mäletada pole, seda pole mul eriti kunagi ( ok, teeme nüüd Moldova ja Nikaragua suhtes erandi ). Jah, teede seisukord ning liikluses valitsev kultuur(itus) said alguses pupillid suurenema ent seda kõike oskasin ma ju oodata. Lihtsalt tõehetk oli rängem kui ootasin.
Miilitsate kohta mitte ühtegi halba sõna. Mitte ühtegi.
Sõida enam-vähem korralikult ning dokumentide kontrollimistoimingu juures austav mõlemapoolne suhtumine - pole ka eriti karta vaja või siis lihtsalt joppas hullu moodi.
Mingit raha väljapressimist ei tähendanud kordagi.
Külastatud linnad ja väiksemad kohad vastasid ootustele.
Peterburi on alati tuntud headuses ent ega ka Novgorodil ja Smolenskil viga polnud.
Kas neis just elada tahaks on eri asi ent turistina üle vaadata kõlbasid küll.
Vene inimese ( ning mõistagi üleüldiselt slaavlaste ) külalislahkusest võib legende rääkida ning nende vilju sain ka nüüdsel reisil maitsta.
Kuna kasiinod on nüüdseks keelatud, siis nagu võluväel avanesid samades ruumides ning samasuguste tegevusvaldkondadega uued huvitavad asutused: Meelelahutusklubi, Lotoklubi, Meiega võidad klubi jne.
Pildil üks neist Smolenski linnas.