Dobro pozhaluvath v Piter !!!

Jättes välja agarat suguelu viljeleva (hulkuv)koerapaari isamaasõja monumendi ees, siis suuremat vaibi 20 km kaugusel Ivangorodist asetsevas Kingissepa linnas ma pühapäeva hommikul peale kaheksat ei tähendanud.
Poolesajatuhandelisest linnaelanike perest loivasid paar mööda peatänavat ja unise näoga teenindaja vaatas oma paistes silmadega bensujaama aknaavast turisti poole. Bensuhind oli meeldiv ning seetõttu polegi imestada miks vanad ameerikarauad oma 110-120 l paakidega päris arvestatava osa piirijärjekorras seisnud sõidukitest moodustasid. 95 oktaaniarvuga märjuke maksis 23 ning 98 suhtarvuga ametivend 25 ruublit ehk vahemikus 8-9 krooni liitri eest.
Seda ma mäletasin et pool Piiteri viivast teest oli hea ning teine pool ei kannatanud ajuti mitte mingisugust kriitikat ent kumb pool kumb oli, meenus esimeste kilomeetritega. Kohalikud uljad põmm-pead kes nii paremalt kui vasakult mööda lendasid, imestasid kindlasti, mida see turist paiguti 50ga sõites teel olles ukerdas ent kuna auto esisild tundus ( hingeliselt ) kallis, siis oli targem esialgu perutada. Poole maa peal hakkas esinema uusi teelõike ent neil oli taaskord kiirusepiirang mõistusevastaselt 40ni viidud ja nii kilomeetrite viisi. Vägisi meenus anekdoot noormiilitsast kellele kolleegid tegid suurima võimaliku kingituse, andes 40 km/h osundava liiklusmärgi ööpäevaks piiramatult kasutada.
Pühapäeva hommikul ajas noormiilits õnneks muid asju ning seetõttu oli liiklemine sujuvam.
Ka linna sissesõit ning kesklinnas liiklemine möödus probleemideta ent mul on ka tugev elukool seljataga. Hiljutine üle poole aasta väldanud liiklemine korduvalt maailma liiklusohtlikumaks ja stressitekitavaks linnaks tunnistatud Raplas ( kaks ringteed, null foori ) on kasvatanud naha piisavalt paksuks et viiemiljonilises linnas ellu jääda.
Muidu oli Venemaa nagu ikka: hulkuvaid koeri, niitmata teeääri ning siniseks värvitud aedu,maju, kirikutorne täis. Mõne asja peale siin ilmas võid kindel olla.