Saun

Jõudnud Novgorodi, jättis linn hea mulje. Tõsi, peale mõnikümmend minutit varem juhtunud intsidenti oli nüüd aega ka rahulikult sõita ning ümbrust jälgida.
Kuna võõrustajaga pidin alles tundide pärast kokku saama, siis sõitsin ringi ja klõpsisin pilte teha.
Käisin söömas ning jalutasin linna läbiva Volhov´i jõe kaldapealsel. Promenaad oli kaunis ning sama võib õigupoolest kogu linna kahta öelda – turistina tasub üle tsekata.
Jalutasin siis promenaadil ning märkasin et ühest hoonest väljuvad punased ning ähkivad inimkehad, ujukad-bikiinid peal ning istuvad selle ees olevatele pinkidele, otse promenaadi ja jalutavate inimeste vaatevälja. Kõndisin lähemale ja: linnasaun.
Jätame nüüd igasugu spaa ja mitte spaa sega ja muud saunad välja, siis korralikus linnasaunas käisin viimati selle sajandi alguses Jõhvis resideerides. Ei oska öelda, kas see enam seal tegutseb ( pigem kahtlen selles ) ent siis sai seda ikka külastatud ja ühissaunatamisest osa võetud. Ja hea oli.
Egas midagi, aega oli ning huvi kohalike oludega tutvust teha ka – autost vahendid ja uksest sisse.
Pilet 105 rubla ja viht 50.
Riided eesruumi ning saunamõnusid nautima.
Selles, et ma tsunfti autsaider olen, veendusin muidugi kohe. Et tegu oli ehtsa vene saunaga ning kerise kabariidid täitsid ca. 8 kuupmeetrit leiliruumist – olid ka leilid mehised. Poolteist meetrit pika puuvarrega varustatud kapaga uhati 5-6 korda luugist vett sisse ja kuumus tahtis kõrgemal hinge kinni võtta.
Autsaideri all mõtlesin seda et kohalikel oli kuumuse tagasilöömiseks saunamütsid ( karmimatel meestel vana kooli suusamütsid ) peas ning labakindad käes – mul turakana midagi. Kõvemad vihtlemised, dushi alt läbi, susped jalga ning samuti õue hinge tõmbama. Ja sama protsess uuesti.
Poolteise tunni järel oli olek roidunud ent meel ääretult rahulolev.