30 jaanuar 2008

Kammpäkk mäestikku



10F koht Star Peru lennukompanii uhiuuena tunduva Boieng 737 pardal tähendas ainult ühte – istumist keskmise avariiväljapääsu juures ning sellega seoses topelt jalaruumi. Järjekordselt ei saa alahinnata põhjamaise karguse mõju latiinoverele, antud juhul äärmiselt sümpaatsele check in`i kaunitarile . Ei oska öelda, mis istekoht meesametniku puhul kukkunud oleks ent parem on sellest mitte mõelda.
Sama diili ehk lennu pealinnast Cosco`sse oli võtnud ka üks teine hotellielanik, 30 – aastane ameerikamaallane Derrick kes aga viimased kaks aastat on inglise keele õpetajana Paraguay pealinnas Asuncion`is figureerinud ning elatist teeninud. Praeguse, kahekuise puhkuse ajal reisinud Ecuador`is ning Peruu`s ning Boliivia oma järge ootamas.
Lennujaama sõiduks võtsime sama takso et kulusid vähendada ning taksojuht lubas veel sellestki hinnast alet teha, nimelt tavapärase 20 sol`i ( 6.60 USD ) asemel 19.90 ära visata.
Hommikune miljonilinna liiklus on muidugi hommikune miljonilinna liiklus. Päris reisi alguses, tulles põhjamaisest keskkonnast, kus emotsioonid elatakse sissepoole ning ärritudes kirutakse nina alla, päris alguses häiris mind siinne üks-käsi-roolil-teine-signaalinupul sõidustiil ent inimene harjub ju teadupärast kõigega. Samas olen ma veelgi seda meelt et kui ees on ummik siis ristmikust saja meetri kaugusel ning rea lõpus seisva autojuhi närviline signaaliandmine seda liikuma ei pane. Ning mõistagi ei ole ta üksik sõdur lahinguväljal. Ent ma olen siin alles lühikest aega viibinud ning ei tea kõiki nõkse. Täna hommikulgi, istudes tagapingil ning vaadates taksojuhi signaalitamist ning rusikavehkimist autoaknast, mõtlesin taaskordselt et mina viibin siinses keskkonnas ajutiselt ent sina mees närvitsed samamoodi ka homme, ülehomme ja 10 aasta pärast, seniks kuni varbad külmad on. Usun siiski et võidab see kellel elu lõpuks närvid vähem perses on.
Teenindus pardal oli super ning olgugi et tegu oli vaid tunnise õhulennuga, said reisijad oma värsked sändvitsid ning koogikesed kätte. Seega, soovitan julgelt seda kompaniid, sest ise ma Star Peru teenuseid tõenäoliselt enam ei kasuta, vaid ülejäänu peruumaast möödub taaskord bussiaknast välja vaadates.
Sihtpunktis kotieskalaatori juurde saabudes mängis seal kuueliikmeline rahvuslik vilepilliansambel melanhoolseid viisikesi. Samas pakuti mõistagi ka oma plaati ning muud nänni müüa. Eks iga lugeja võib ise arvata, kas nad mängivad seal 24h või ainult siis kui lennukitäis turiste käeulatusse saabub. Mina arvan et esimene variant.
Lima umbes 500 m kõrgune paiknemine merepinnast vahetus tunnise lennu järel 3300 m peale ning avaldus see eelkõige temperatuuri muutuses. + 30 muutus käigult +13`ks ning sandaalide ja shortsidega kahvanägu tundis koheselt muutusi oma varbavahedes.
Pluss muidugi koduseks saanud hapniku puudus, juba sajameetrise kõndimise järel tekkiv sügav hingeldamine ning üleüldine lõtv olek. Täiesti müstiline ikka, milliseid muutusi inimorganism läbi teeb kõrguste muutudes ent ega muud varianti pole kui aklimatiseeruda ning asja rahulikult võtta.
Edaspidiste päevade suhtes on mingi kondikava olemas ent lõpliku otsuse langetan homme hommikul. Väga võimalik et järgmised 5 – 6 päeva saavad äärmiselt sisutihedad olema ning suuremaks raporteerimiseks mahti ega ka võimalusi üleliia palju ei jätku ent päev korraga.
Väljas on + 8 ning vihm jäi just järgi. Tulge teiegi siia sooja nautima.

29 jaanuar 2008

Ööklubi Banana



Öösel kell pool viis taksoust enda järel sulgedes ning hotelli tagasisõitu alustades mõtlesin kogu tee, et vaevalt ma ainuke olen kellega selliseid asju juhtub ent väga palju mul saatusekaaslasi ka olla ei saa. Kaua selline rock`n`roll forever elu käib, ei oska öelda. Loodetavasti kauem, kui ette kujutada suudan. Või julgen.
Mul polnud mitte mingit plaani välja minna, kuigi oli pühapäeva õhtu ning miljonilinnas mõni urgas ikka lahti on.
Saatuslikuks sai internetipunktist tulles ühte tänavakohvikusse sisseastumine, siinse äärmiselt populaarse zelee – või tarretiseannuse tellimine ning seda manustades kohalikega tutvumine. Asjade edenedes ei läinud kaua kui olin end värskendanud, riided vahetanud ning taksol ( üllatus, üllatus, maksis pea poole vähem kui kahvanägu üksi sõites oleks maksnud ) esiots äärelinnas asuva klubi Banana poole keeratud.
Puudub igasugune ettekujutus mis klubiga tegu on. Fuajees rippusid metalgrupi Korn plakatid, sees laval esines nelja laulja toel umbes 15 – liikmeline salsaorkester ning ( oh nii trendikad ) pedepoisid jalutasid käest kinni ringi. Seega väga ” so last season ” kohaga tegu ei saa olla.
Kui eelmises kirjutises vihjasin pisut siinsete naiste mitte just väga rohkele kaunidusele ( vahe naabermaa Ecuador`iga on suuuuuuuur ), siis klubiseinte vahel oli olukord muidugi lõbusam. Päevavarastest ööliblikate esilelend paljastas nii mõnegi atraktiivse fuuria ning see oli ainult positiivne.
Ma pole mingi jalgratta leiutaja ning kõik kes on lõunamaade kohalike klubide meeste WC`des käinud teavad, et käsi pesta ei õnnestu. Kogu suure peegli esine on ” geelipäid ” täis ning veerandtunnine sassoonikohendamine on pigem reegliks kui erandiks. Soeng kammitakse mõistagi veel võimalikult kohevaks et pisutki pikem välja paista.
Mingil hetkel siis ühines meie seltskonnaga üks teine seltskond ning pidu võis jätkuda. Teises seltkonnas oli üks London`ist pärit 30 – aastane inglane, kes on viimased kolm aastat siin elanud ning omas ( tema jaoks liiga ) kaunist peruulannast naist. Iseenesest oli tore vend ning äärmiselt rõõmus selle üle et sai üle hulga aja taaskord inglise keelt rääkida. Tõsi, peale paari temapoolset õllekannu ei suutnud mina enam räägitavast keelest aru saada ent juttu tundus jätkuvat kauemakski.
Pool kaks, kui orkester asus pilli kotte pakkima, olime kolmekesi jäänud kuna teised kadusid kuhugi ära. Kuna õhtu oli veel noor ning briti alam juba äärmiselt pehme jalaga, siis suundusime nende lähedalasuvasse apartment`i et pidu jätkata.
Seal siis kustus peremees kiiresti ära. Perenaine ei.

Homse hommikuga saab pealinna osa läbi ning suundun riigi idaossa, linna nimega Cusco. Paar kirjutist tagasi trükkisin ekraanile järgneva lause ” Eks mingil hetkel saab ka bussisõidust kõrini ning tekib soov lendude järele ent kuniks veel tagument vastu peab, saab bussiga liigutud ” . Ei läinudki kaua kui seisin dilemma ees ning lahendus sai olla ainult üks.
Siit Cuzco`sse ei ole linnulennult palju maad ning kui ma pakun 600 km, siis ma väga palju ei valeta. Teed mööda tuleb mõistagi rohkem ent ka see poleks midagi hullu bussiga läbides kui ... sinna otseteed sõita saaks. Et aga tegu on vihmaperioodiga ning osa otseteest ilma asfaltkatteta, siis tähendab see parajat mudamülgast ning bussid sõidavad sinna hoopis lõunaosa kaudu ringiga. See kõik kokku siis tähendab arvestatavaks sõiduajaks kuskil 22 tundi. Piletihind niivõrd pikal trip`il on 120 – 170 sol`i ( 40 – 57 USD ) olenevalt bussi luksusastmest. Samal ajal lennupilet`i eest reidil Lima – Cusco maksad 85 USD ning uskuge või ei, otsuse tegemiseks polnud mul vaja õlekõrsi kasutada ning sõbrale helistada. Ja 10.30 väljuv pealinnast õhkutõusev lennuk puudutab juba 11.20 sihtpunkti lennujaama betoonist maandumisrada.
Mingi 8 – 10 tunnise bussireisi korral oleksin ehk veel kaalunud ent 22 tundi ringisõitmist on mõistusevastane. See hakkab juba potensile mõjuma. Herneajule nüüd vähemalt.
Pildil on juba aastakümneid kohaliku populaarseima karastusjoogi tiitlit nautiva Inca Kola pudel. Värvuselt meenutab vedelik ehk ühte teist eritist ent maitse on üks ühele eesti Düsess`iga. Tegelikult tõenäoliselt siiski vastupidi, sest siinset jooki kui etiketti uskuda, toodetakse juba aastast 1935.

28 jaanuar 2008

Pealinnas tagasi



Lima on Rapla`st pisut suurem ( elanikke vastavalt üle 8 miljoni ja 6500 ) ning ega palju muudki ühist pole.
Vähe kauneid naisi ? Well ... vähe viina ?
Üldise arvamuse kohaselt ei peeta Peruu pealinna külastamise vääriliseks ning võrdluses naaberriigi La Paz`iga seljatab viimane Lima 6:0. Ei oska kommenteerida kuna naaberriiki jõuan alles mingi aja pärast ning võrdlusmoment puudub.
Tõsi ta on, et bussiga läbi eeslinna ghettode sõites kadus soov sinna hämaruse saabudes sendise kuldketiga vehkima minna. Turisti elu kaalukausile asetades ei kaalu see palju rohkem kärbse omast. Seda teame me mõlemad, nii mina ise, kui ka see vend kes noa mu maost välja tõmbab ning vastu püksisäärt verest puhtaks pühib.
Ent niivõrd masendav nüüd pilt ka pole võin ma pisut üle ööpäevase linnasviibimise järel öelda.
Ühte eesti reisiblogi lugedes jäid silma järgmised katked: ” Mulje Limast, Peruu pealinnast, on masendav ... Räämas linn ... Olin kõige shikimas linnaosas Mirafloreses, mis oli umbes samalaadne nagu Paldiski... Kesklinn on täitsa nagu Delhi, prügi igal pool, kõik on räämas ja laokil... Limas viibivad reisijad on seega enamasti oma hotellides sees üksteisega lobisemas, sest väljas suurt midagi huvitavat pole... ”
Ma ütlen, kuigi meil kehtib arvamusevabadus, et mine sa mees oma jutuga kuule persse !!! Ahti ( võimisiganes selle kirjutise autor ka pole – nimi ei meenu ) pole tõenäoliselt oma pisikest, tallejalakest üldse Paldiski`sse saanudki.
Miraflorese linnaosa Paldiski sarnane ? Miraflores`e rajoon on selle reisi vältel viibitud kohtadest kõige tõusiklikum olnud. Steriilne, puhas, turvaline, kodanike ( originaal ) toltse & kabana särab kolme kvartali kaugusele ning kõik on nii fain.
Jah, ka mulle seal ei meeldinud ent just eelpoolnimetatud tõusikluse tõttu ning seepärast kolisin peale üheöist ööbimist siia, kesklinna ära. Keskkond muutus tõepoolest ehk vähemturvalisemaks ning näpud püsti vendasi ringi ei patseeri ent ma leidsin linna hinge, tema pulsi.
Kunagi üks mu elust läbi käinud naine ( jätame nüüd nimed mainimata ) imestas, miks mulle meeldib hulkuda kohtades ning linnaosades, mis pole ( pealtnäha ) turvalised ning kuhu nn. normaalne inimene enda jalga ei tõsta ( tõsi, siinne kesklinn on kaugel sellest määratlusest ), näiteks Tallinnas Balti jaamas ja selle ümbruses.
Minu juttu, et sellistes kohtades tunned linna pulssi, tunned kuidas linn ” hingab ” ei peetud sel hetkel palju millekski.
Võtsin toa Hostal Espana`st kaheks ööks ning kavatsen homme suurema kultuurituuri siinsetel korrastatud ning palju väärikaid hooneid sisaldavatel tänavatel teha.
Pildil on kaugvaade äärelinna ghettole mu neljandal korrusel asuvalt rõdult ning kus päikseloojangul helkis teritatava noatera peegeldus. Oodates turisti tulekut. Tead mis ma sulle mees ütlen, kui seda blogi loed. Tule ise siia ning võtame mehest mõõtu !!!

26 jaanuar 2008

Yes Sir I can Buggy



Elav filosoof ja mis seal salata, ka elufilosoof Matti Nykänen on öelnud surematu tsitaadi: Elämä on ihmisen parasta aika ehk elu elamine on inimese parim aeg.
Ma ei oska muud teha kui nõustuda tema tõdemusega, seda kasvõi äsjalõppenud tuuri põhjal.
Peamine, miks kahvanäod ( ning arvukalt ka kohalikke ) tee Ica linnast 5 km läänes asuva Huacachina oaasi äärde leiavad, peitub seda ümbritsevates liivaluidetes.
Need oma kõrgusega on muljetavaldavad ning peamise atraktsioonina on neist luidetest lauaga allalaskmine.
Põhimõtteliselt on võimalik ka päevaks laud üürida, sellega mäe otsa ronida ning alla lasta ja jälle üles ronida ja alla lasta ja jälle ... Maksab see lõbu ( mõtlen lauaüüri ) kuskil 20 krooni päev + saab kõva trenni üles ronides. Pisut laisematele, nagu ka allakirjutanu, korraldatakse aga kahetunniseid buggy – ehk bagituure, mis maksavad saja krooni ringis. Sel juhul kogutakse grupp kaheksakohalisse ( juht + 7 turisti ) bagisse, nagu ka pildilt näha võib ning peast segane juht hakkab sellega tüünidest üles – alla kihutama. Vahepeal on mõnede suuremate luidete otsas peatused, võetakse lauad välja, küünal alla ja anna minna, kahvanägu !!!
Esimene kord proovisin alla minna nagu lumelauaga ehk jalad laual ent sellest ei tahtnud midagi välja tulla ning loobusin. Kõik ülejäänud korrad lasin kõhuli lamades alla ning kaif oli meeletu. Mõistagi said kõik isiklikud kehaõõnsused koheselt liiva täis ent see kuulub asja juurde.
Kui kogu grupp oli alla lasknud, sõitis bagi mäe otsast alla, korjas grupi peale ning vahepealsete üle luidete kihutamistega taaskord uue mäeni ja nii kokku kuskil kaheksa mäesõitu.
Tõepoolest, meeletu kogemus ning jääb taaskord kauaks meelde. Eriti toovad muige näole muidugi need hullud bagiga allakihutamised umbes 45 kraadistest mägedest täisgaasiga. Juht oli tõepoolest segane ent selle eest talle ju makstaksegi.
Tagasitulles ning hostelli jõudes sai koheselt pea ees suurde basseini hüpatud ( peamine süü miks see ööbimispaik sai valitud ) ning kolm kilo liiva oma kehaõõnsustest selle põhja jäetud.
Homme pealinna.

Ica veinituur



” Ainult üks ? ” üritas bussijuht mulle märkamatult tuurikorraldaja käest küsida.
Viimane noogutas ning vaatas kõrvale.
Ainukese huvilisena tänasel päeval kobisin väikebussi ning sulgesin ukse.
” Music is broke ” teatas bussijuht ning viitas käega armatuurile, kus maki asemele oli topitud kilekott ” viisin maki täna hommikul parandusse ”.
Paks tolmukiht kilekotil andis oletada midagi muud.
25 sol`i ehk umbes 90 kroonine kahetunnine veinituur oli alanud ent kõigepealt sõitsime linnas asuva Helena Fabrica Echocolates & Tejas sokolaadivabriku juurde, kus mõistagi asus ka vabrikupood. Pisut giidi juttu ning degustatsioon. Sealsamas valmistatav seitsmeteistvoldine shokolaadiliköör Licor Chocolate tahtis küll keele alla viia ning ega trüflitelgi midagi viga polnud. Oh ei, üldsegi mitte.
Edasi viis tee kolme veiniistandusse ehk bodegas`tesse kus esimeses ning kõige suuremas valmis kuningate jook kaasaegsel meetodil, kahes järgnevas aga traditsionaalsel ning aastasadu käigus olnud viisil. Viimase all mõtlen siis viinamarjade jalgadega purukssõtkumist kuni 12 tonni saadusi mahutavates vannides, mida tehakse 10- 12 inimese jõul umbes neli tundi. Märtsi alguses – keskpaigas siin asetleidva lõikuspeo Fiesta de la Vendimia raames on see atraktsioon, mõtlen paljajalu viinamarjade tampimine, võimalik ka kahvanäost turistidele. Seega, kui keegi satub siia sel ajahetkel – tuld !
Sellesama festivali raames toimuvad ka rohkearvulised kontserdid, kukevõitlused ning valitakse mõistagi ka miss.
El Catodor`i bodegas meeldis mulle kõige rohkem ning mitte ainuüksi seetõttu et nende kuiv punavein pidi linnaelanike seas ääretult populaarne olema, kuna legendi järgi soodustab see kaksikute saamist.
Nagu pildilt näha, kasutas sama tuurikorraldaja teenuseid kolm päeva tagasi üks kolmeliikmeline eestlaste grupp. Kes iganes Te ka poleks, edu !!!

25 jaanuar 2008

Ecuador`i järelhüüe



Teen nüüd kiire kokkuvõtte eelmisest maast, muidu jääb see samamoodi tegemata nagu Costa – Rica puhul ning detailidel on teatavasti kombeks ununeda. Vähemalt minu kõrvade vahel.
Jätame nüüd Kuuba välja ( Kuuba on Kuuba ), siis mina väidaksin et Ecuador üllatas mind selle reisi ajal läbitud maadest kõige rohkem. See on muidugi äärmiselt julge steitment mehelt, kes Honduurase päevaga läbib ent ikkagi.
Kõik kokku – loodus, linnad, inimesed, kultuur – sai mind esimesest hetkest ( või noh ok, teisest siiski ) alates armastama ning austama seda väikeriiki.
Inimeste headus, mis osaks sai, oli meeliülendav. Naiste kaunidus ( rohkelt hispaania verd ) ning saledad ( ehkki piisavalt vormikad ) kehad jätsid paljude eelnevalt läbitud riikide õrnema sugupoole esindajad teisele kohale.
Et kogu jutt siiski liialt turistilikult lääge ei tuleks, lisan siia pisut fakte ka n-ö. köögipoolelt.
Peale seda kui kohaliku rahaühiku sucre kurss 1999. aastal kaotas väärtusest viis korda ( USD suhe 1: 5 000 aasta lõpuks 1: 25 000 ), mindi 2000. alguses täielikult üle dollarile ning see on siis kasutusel siiani. Reform omakorda tingis siis selle et hindade kallinedes ning n-ö. õigete hindade saabudes polnud kohalikel enam vara praktiliselt midagi osta. Seetõttu on siiani kesklass ( mis teatavasti on ühiskonna alustala ) äärmiselt õhuke ning huippurikastele vastandub üle poole elanikkonnast, kes peab päevas alla dollariga läbi ajama. Need kontrastid joonistuvad tänavatel äärmiselt hästi välja. Harvad pole pered, kus pereisa teenib 20 – 30 dollarit nädalas ning peab sellega lisaks endale ja abikaasale ka kümmekond last ära elatama.
See on nüüd pisut käisest tõmmatud fakt ent mulle on kuskilt lugedes meelde jäänud justkui oleks alla 25. aastaste osa kuskil 65% elanikkonast. Seega need probleemid vananeva rahvastikuga mis Õhtumaades on, siin puuduvad ent asjad on just vastupidi.
Suguline läbikäimine algab paljudel juhtudel 12 – 13 aastaselt ning mõni aasta vanemad emad pole mingi haruldus. Eriti hull on asi indiaaniperedes kus abiellutakse 13-15 aastaselt ning koheselt ka lapsevanemateks saadakse.
Rääkisin ühe belgia vabatahtliku tüdrukuga, kes siinses koolis abiõpetajana pool aastat töötas ning tema sõnade kohaselt on põhikooli viimase klassi tüdrukutest suur osa juba emad . Lisaks koolile tuleb seega ka lapse eest hoolitseda, kolm korda päevas süüa teha, pesu pesta ning koristada.
Ehkki riiklik statistika toob imikute surevuseks välja 4 %, on see kordades suurem.
Rasestumisvastased vahendid on tundmatu sfäär ning tugev katoliiklik usukeskond keelab loomulikult ka abordid. Viimaseid nagu ikka, tehakse siis põranda all ning vastavalt sellele on ka illegaalsete raseduse katkestamiste läbi surevate neidude arv suur.
Kogu eelpool toodud jutt pole tingimata see, mida turistil teada oleks vaja ent see on elu, mille eest pole kasvõi tänavapilti vaadates võimalik silmi sulgeda. Igas ühiskonnas on omad probleemid.
Lõpetaksin siiski positiivselt ning olen veendunud et leian kunagi tee tagasi sellele imepärasele maale. Järgmisel korral loodan Ecuador`is siiski kauem viibida kui need 12 loetud päeva, mis nüüd osaks said.

Täienduseks



Vindise peaga jäi eile üks detail lisamata.
Nimelt süü, miks need joonised ning jooned sinna tühermaale nazca-usuliste poolt on veetud peitub tõenäoliselt piloodi – giidi sõnades ehk selles konkreetses piirkonnas sajab ainult 5 – 6 korda aastas ning ka neil harvadel juhtudel saab osaks pelk viieminutiline vihmasabin. Seega piirkonda õnnistatakse kokku kuskil poole tunni taevaveega aasta jooksul ning seda polegi ehk nii väga palju, arvestades milline kuumus ning kõrbele omane leitsak seal valitseb. Kui nüüd taaskord rohelise mandriga paralleele tuua, siis osade sealsete sisemaa piirkondade lapsed saavad alles esimeses klassis õpikut lahti tehes teada, misasi see vihm on, kuna lihtsalt ei saja.
Seega polnud juhuslik näiteks vaala kujutamine, merelindude ( albatross ) joonis, ” käte ” suunamine raaniku poole, ” puu ” tipu suunamine ranniku poole, tahukate ( näiteks trapetsi ) tipu suunamine rannikule – kõik see oli taotluslik jumalatelt vee väljameelitamiseks.
Aga olgu. Täna on taas terve päev tegevust kuna hommikupoole lähen paari kohalikku veiniistandusse degustatsioonile ning pärastlõunal ümberkaudsetesse düünidesse adrenaliinilaksu saama.
Pildil " käed ".

Nazca jooned lennukiaknast



Ühte pean kohe alguses tunnistama.
Väga palju infot, mis teiste rändurite blogidest üles korjanud olen, on äärmiselt kasulikuks osutunud ( ja tõesekski, mis seal salata ) ent see osa mis puudutab siinset aastavahetuse ning - alguse peak – seasoni küll paika ei pea.
Igal pool ( pean silmas kus kahvanäod liiguvad ) lausa haigutab tühjus ning vastavalt sellele on ka hinnad all ning neistki saab veel tingida. Võtame näiteks suvalise hotelli ning selle letihinnaks 15 dollarit. Mitte mingi probleem pole see hind 10 peale tingida. 12 pealt kaheksale janiiedasi. Kuuedollarist hinda muidugi enam tingima ei hakka ent arvan et saite aru, mida ma üritasin selgitada.
Sama on ka tuuridega. Ka nende hinnad tulevad alla kui soovijaid on vähe ning soov mingitki käivet teha.
Ka eile, kui käisime tänaseks lennukituuri Nazca iidsetele liiva joonistatud kujutistele ostmas , millest saab ainult lennuki pealt parima ülevaate, kukkus hind koheselt. Tipp-hooaja kuni 65 USD maksevat reisi pakuti meile alguses 45ga ning saime selle 35ga.
Peale hommikusööki ning uimerdamist viis auto meid 11ks lennuväljale, kus alguses näidati pooletunnine tutvustav video.
Kui nüüd natuke tausta rääkida, siis aastatel 300 enne tziisus kraisti sündi kuni 600 peale joonistasid kohalikud nazca – usulised ( aeg enne inkade saabumist ) umbes 500 ruutkilomeetrilisele alale geomeetriliselt ülitäpseid kujundeid ning jooni. Ja need kujundid pole mitte meetrised, vaid üle sadagi meetri pikad ning tõepoolest – sirged nagu Väleku nool.
Kujundeid on 13 ning esitavad need erinevaid loomi ning geomeetrilisi tahukaid. Loomadest on esile toodud näiteks koolibri, koer, ahv, äblik ning vaal. Üks seletus justnimelt nende loomade valimisele tuli ka filmist esile ehk shamaan, tõmmanud ennast segi dzunglitaimede hallusioone tekitavatest ürtidest, kasutab transis enda kujutamisel justnimelt nende loomade parimaid pooli ehk ahvi kiirust ning elastsust, koolibri täpsusvõimet jne.
Lennukipealt vaadatuna olid kujutised muidugi äärmiselt muljetavaldavad. Need ” leiti ” muide aastal 1910 kui esimesi transiitlende tehes üle selle piirkonna lendama asuti.
Peale videot kutsus reisikorraldaja – giid - piloot ühes isikus meid lennuki juurde ning astusime neljakohalisse väikelennukisse sisse et pooletunnine õhulend sooritada. Minu jaoks oli selline väikelennukiga õhusõit esimene selles elus ning justnimelt selline rahutu rappumine nagu oodata oli. Enamuse kujundite kohal sai veel spiraale tehtud et kummaltki poolt aknast pildistada saaks ning lisaks korralik turbulents.
Ütleme nii et peale maandumist ning näost kahvatuna oli esimene käik poti suunas mis sai ühendlüliks minu kõhust tuleva rikkaliku kontinentaalse hotelli hommikusöögi ( kaks mikrokuklit, 1gr võid, 0,001 gr dzemmi ning sõrmkübaratäis mahla ) ja Nazca kanalisatsioonitrassi vahel.
Elamuse sai siiski kätte ning taaskord võib ühe atraktsiooni nimekirjast maha tõmmata.
Seda tahan siiski lõpuks öelda neile miljonitele lugejatele, kes on oma maja, korteri ja ämma ära pantinud ning saadud raha William Hill`i kihlveokontorisse viinud ja mulle panustanud – minust ei saa esimest eestimaist astronauti. Isegi kosmonauti mitte. Mul läheb süda pahaks juba peale sellist kerget turbulentsi saja meetri kõrgusel.
Seega mina teile teie poolt minu peale panustatud raha tagasi ei maksa. Ja suhteliselt mõttetu on sel teemal mulle edaspidi ka helistada.
Pildil lind.

24 jaanuar 2008

1000 km Peruu teid



Eile lõuna ajal sai suund iidsesse Chan Chan `i linna võetud et sealsete varemetega tutvuda. Asuvad need kümmekond kilomeetrit Trujillo linnast põhjapoole ning bussiühendus piirkonnaga on tihe.
Oma ajajärgu ühe suurima linna varemed olid tõesti muljetavaldavad ning restaureerimistööd täie hooga käimas. Näiteks olid värskelt vormitud telliserivid kilede peale kuivama asetatud et nendega kunagist kõrget linnamüüri taastada saaks.
Pärast varemete ning muuseumi külastust sõitsime bussiga Huanchaco rannakülla mis peale paarinädalast vaheaega viis mind Vaikse ookeaniga kokku. Tuntud on see küla oma pisikeste, teravaotsaliste pilliroopaadide poolest, mida kohalikud kalurid kasutasid/kasutavad. Viimast tõsi nüüd juba turismi eesmärgil, turistidele elamuse pakkumiseks neid sellega pisikesele sõidule viies. Seega on endise pisikese kaluriküla asemele on juba kerkinud ning veelgi laienemas eelkõige kohalikele suunatud kuurort koos kogu sinna juurde kuuleva tsirkusega.
Ühe pärastlõuna võib sellises kohas olla ent kauem mitte.
Ööseks oli buss pealinna Lima`sse võetud et sealt kohe edasi lõuna suunas suunduda.
Busside kohta kirjutasin ( ja kiitsin ) juba eelmises kirjutises pisut ning sama rida peab jätkama. Äärmiselt modernsed ning väga hea teenindusega ning tundub et ka kohalike seas suurt kasutust leidvad. Näiteks sealtsamast, Trujillo`st väljus õhtul ajavahemikus 21.30 kuni 23.30 kümme ( !!! ) ööbussi pealinna suunas. Erinevate mugavusastmetega ning vastavalt ka erineva hinnaklassiga. Tipp – bussiks on ka pildil reklaamina
toodud Super Vip nime kandev sõiduk, mille esimesel korrusel on kitsamad voodid ent teisel täismöödus magamisasemed ning kus on oma teenindaja ja süüa-juua saad niipalju kui soovi on.
Midagi sama olen lugenud Argentiina kohta, kus üks hollandi rändur ei soovinudki sellisest luksbussist väljuda, kuna filme tuli nonstopina ning reisisaatja söötis-jootis sind nagu vanaema maal suvisel ajal.
Tõsi, ka praegusel juhul on luksusel oma hind ehk kui me maksime oma reisi eest 35 sol`li ( kroonide saamiseks korrutada nii 3,5ga ), siis superbussi ajaliselt samavõrdselt kestev reis oleks maksnud 110. Ent järelikult nõudlust on.
Kummalisena tundus mulle muude turvalisustoimingute seas ( metallidetektoriga läbiotsimine, passi ja pileti vastavuse kontroll ) iga reisija nimetissõrme sõrmejälje salvestamine bussi põhjaplaani A4 versioonile. Ehk kuna mul oli istekoht 20, siis vajutasin oma jälje paberil number kahekümne peale.
Igal juhul hommikul kella seitsmeks oli 540 km seljataga ning kella üheksaks saime järgmised piletid Nazca`sse väljuvale bussile, mis tähendas veel 450 km otsa. Pisut üle tuhande kilomeetri seega päevaga bussis istuda ent inimene harjub ju kõigega.
Nüüd on juba õhtu ning peale dushi ja söömist ka inimesetunne taastunud.
Eks mingil hetkel saab ka bussisõidust kõrini ning tekib soov lendude järele ent kuniks veel tagument vastu peab, saab bussiga liigutud. Lennureis samal marsruudil ehk Trujillo – Nazca ümberistumisega pealinnas oleks maksnud suurusjärgus 170 dollarit, bussiga liikumine kergendas rahakotti alla 30 dollari võrra. Vahe on märgatav ning selle vaheraha eest võib kasvõi 35 dollari eest homme väikese sportlennukiga pooletunnise õhusõidu teha.
Trujillo`st tahaks veel öelda, et linn iseenest jättis hea mulje, eriti see et peaväljak ning sellega ristuvad tänavad olid autodele vaid öösiti avatud. Päeval olid jalakäijad ja jalgratturid peremehed. Side lõpp.

22 jaanuar 2008

Peruu bussiaknast, esimesed muljed



Nonii.
Kaks viimast päeva on päris palju bussiga sõidetud ning sõitmised pole veel möödas. Peruu pole maailma väiksemaid riike ( pindalalt umbes 28x Eestist suurem ) ning vahemaad on mõjusad.
Pühapäeval startis reisija JAIRO ( piletimüüja küsis mu nime ning mina ütlesin oma nime ) koos muude saatusekaaslastega Loja`st ning võttis suuna piiri suunas. Kolm tundi sõidetud, otsustas bussil mingi voolik koostöölepingu lõpetada ning bussijuhid asusid seda vahetama. Ma ei taha hakata siin bussivalmistajale halba reklaami tegema, ütlen vaid et saksa päritolu ning koosneb kahe inseneri nimedest – esimene sõna algab M-ga ja teine nõrga B-ga.
Poolteist tundi remondile ning edasi.
Piirilt läbi ilma mingite formaalsusteta. Piirivalvur otsis sahtlist kaustiku, veendumaks eestlaste viisavabaduses ning tulemusega rahulolevana tulistas templi passi. Kesk meie bussiseltskonna kontrolli kadus kogu piiritsoonist elekter ning toiminguid jätkati taskulampide valgel.
Peruu väikelinna jõudsime teepealse remondi tõttu õhtul üheksa asemel poole üheteistkümnest ning oli vaja mingi ööbimispaik otsida. Paaris viimases riigis on dollaritega saanud arveldada ehk siis viimased kolm nädalat, nüüd tuli seista silmitsi Peruu rahaühiku, sol`iga. Mida taskupõhjas polnud. Dollareid ka ükski taksojuht ei soovinud ning niimoodi tuligi linnaäärses bussijaamas mõelda et kuhu ning kuidas edasi. Natuke linnapoole kõndides tuli siiski automaat vastu ning probleemid lahenesid.
Bussis tutvusin ühe Costa-Rica neiu, Maria Gabriela`ga ning temaga koos hotelliotsinguid alustasimegi. Väljavalituks osustus üpriski legendaarse nimega asutus, nimelt Hotel California. Peale sissekirjutust käisime söömas ning kohalikus pühapäevaõhtuses diskoteekas. Viimase seina peal luges capasidad maxima 250 personas ent peale meie oli veel kolm inimest, seega tuletõrje ohutusreeglitega vastuollu ei mindud.
Detailidesse laskumata jääb mulle eepoolnimetatud majutusasutus küll eluks ajaks meelde ning edaspidi The Eagles`i surematut laulu kuulates assotseerub Peruu väikelinna närtsinud hotell ning sealveedetud öö. Meie vahele, mõtlen laulu ning mälestuste, tuleb alles Alzheimer mingil hetkel ent selleni on loodetavasti veel aega ...
Kuna ärkamise ning tegemistega läks aega, siis järgmise bussi peale, mis meid praegusse peatumispaika, linna nimega Trujillo, tõi, saime alles kell kaks päeval. Busside tase on täpselt selline, nagu eelnevalt lugenud olen ehk müstiliselt hea. Kuuetunnine siiasõit möödus kuuetärnilises, kahekordses bussis, milles olid nahkistmed ning jagati tasuta süüa. Pole vaja lisada et istmeridade vahe oli üüratu, millele lisaks sai istme kuskil 160 kraadi asendisse lasta + lisaks eriline jalatugi ehk mugava magamiseasendiga probleeme mitte mingeid.
Ka loodus oli selline nagu eelnevalt loetud - üksainus tühermaa ning võrdlusmomendid Austraalia keskosaga olid kerged tulema. Kahel pool teed laiutav avarus ja mõned põõsatuustid ning tugev tuul liiva üle tee uhumas.
Tänastes plaanides on ühe rahvuspargi külastamine ning hilisõhtune buss pealinna, Lima poole.

20 jaanuar 2008

Loja



Olen kogu Ecuador`is viibimise ajal olnud kindel, et külastan reisi lõpupoole ka selle maa suurimat linna Guayaquil`i. Seda meelt olin näiteks veel üleeilegi ent eile hommikul kell üheksa pärast mõnetunnist und üles ärgates polnud ma enam vaimselt valmis seda üle kahemiljonilist linna vallutama.
Kõndisin siis bussijaama et uurida millal oleks võimalik Machala`sse sõita, kuhu ka nagunii minema pidin enne riigist lahkumist. Igas tunnis vähemalt kolm korda, oli vastus ning sõiduajaks neli tundi.
Pakkisin siis asjad ning kuna aega veel oli, lugesin lounliplanetit ja avastasin et ka Loja nimeline linn oleks külastamist väärt, ehk isegi rohkem kui Machala. Bussijaama tagasi ning kuna Loja`sse väljus buss kahe minu pärast, siis polnud valik raske.
Siinkohal tahaksingi näidata kuivõrd palju reisiraamat teinekord valikute tegemisel määravaks saab. Ööbimiskohtade ning söögipaikade valiku hulgast teen ilma raamatu abita otsuse, linnade osas lasen end pisut mõjutada. Usun et ka ecuadori turist, tulles eestimaale ning olles kahevahel kas külastada Põltsamaa`d või Põlva`t, lööb raamatu lahti ning laseb end meelitada. Põltsamaa`l on lossivaremed ning võimalik peedikat varemetes asuvas, äärmiselt meeldivas veinikeldris degusteerida, Põlva`s ( andke nüüd kõik põlvalased mulle andeks ) .... Ja valik polegi nii raske kui alguses tundub.
170 000 tuhandeline väikelinn on tuntud oma muusikute ning muusikaarmastuse poolest, ütleb raamat. Peale ühe õhtu ning öö siinveetmist kirjutan sellele 100 % alla.
Eile kella kümne ajal alustatud baariringi algetapil sattusin kahte teinipõrgusse, kus nii klientuur kui teenindav personal omasid sünniaastat 1994. Iseenesest oli ju ilus aasta, Brasiilia tuli taaskord maailmameistriks aga ...
Siis läks asi aga hulga meeldivaks ning sattusin järjest kolme baari, kus mängiti elavat muusikat ning mis oma atmosfääriga jäävad taaskord kauaks ajaks hinge püsima. Viimases kohas, mis oli neist ka kõige suurem ( Santo Remedo nimeline asutus kui ma nüüd ei eksi ) oli viieliikmelise bändi, kolm kitarri ning kaks puukasti tagujat – rütmilööjat, lauljaks Dan Põldroos. Siinkohal tahaksingi kummutada väärarusaama justkui viibiks ta juba pikemat aega Peetruse taevariigi väravate taga. Ei. Tegelikult on ta lihtsalt kontinenti ning keelekeskkonda vahetanud ning täie tervise juures. Samamoodi elab Elvis veelgi. Samamoodi elab ka Jim Morrison, nagu mulle septembris Sarajevo`s käies selgus. Elab ta Bosnia pealinna lähedal külakeses, toitub tervislikult ning naudib elu. Kirjad t-särkidel ei valeta ju kunagi.
Täna, peale hommikusööki, kõndisin keskusesse et mõned kaadrid jäädvustada ning mingil ajahetkel sattusin keskväljakule väiksele kontsert-paraadile, kus puhkpilliorkester mängis ning koolilapsed valmistusid marssima. Olles mõned pildid teinud, avastasid lapsed oma poseerimissoovi ning klõpsimisele ei tahtnudki lõppu tulla. Loomulikult pidid modellid peale igat kaadrit seda kohe ka displeilt näha saama ja naer ning rõõmsad hõiked ei tahtnudki lõppeda. Võtsin neilt e-mail`i nagu tavaks ning saadan paremad kaadrid ka neile.
Tänasega aga saab mu Ecuador`i etapp läbi ning kell 13.00 väljuv buss viib mind õhtul kelle üheksaks Peruu väikelinna Piura`sse.
Pildil üks lugematutest kaadritest ent mille puhul juhiksin tähelepanu tüdruklapse kaunidusele. Puhas ilu.

Cuenca



Elanike arvult Tallinn`a suuruses ning Ecuador`i suuruselt kolmandas linnas Cuenca`s veetsin kolm ööd, sest linn jättis meeldiva mulje.
Taaskord koloniaalarhidektuuri mõjutustega linn oli samas ka moderne ning turistisõbralik.
Koos Tomoki`ga jõudsime Alausi bussiga õhtul kohale ning peale mõningast otsimist leidsime ka hinna – kvaliteedi suhtelt sobiva öömaja. Kuna rongitrip oli piisavalt väsitav, siis esimene õhtu sai lausa voodisse vajutud ning lambaid polnud vaja kaua lugeda.
Järgmistel päevadel sai linnaga tutvutud ning omi asju aetud. Seda siis sellest ajast mis magamisest üle jäi, kuna kaks järgmist ööd möödusid pidutsedes ning magama sai alles siis kui kukk oli kiremised lõpetanud.
Meiega samas hotellis ööbis 29-aastane Joanna, kel juured portugalimaal ent viimased kuus aastat London`s elanud. Kolmekesi koos siis saigi armukolmnurk moodustatud ning kaks järgmist ööd pidutsetud. Kohaks kusjuures oli mõlemal ööl sama asutus, baar nimeha Pop Art – mahajäetud maja kuskil äärelinnas kuhu gringojalg ei satu. Tantsusaalis olid postid kus, kes soovis, võis end hõõrutada; ühes tagumises toas oli laudpõranda keskel poolemeetrine auk; baariks oli suur külmkapp ning listis kolm jooki: õlu, cuba libre ning koka ( mõtlen koolat ).
Mingil hetkel selgus jaapani mehele et ka teine koka maksab kopikaid ning esimene õhtu oleks sellel heurekal võinud draagilised tagajärjedki olla ent lõpp hea janiiedasi.
Tomoki`st veel rääkides, siis tema enda sõnade kohaselt oli tal kaks valikut – kas tulla reisile või siirduda Babylon`i avarustesse, sest maailma suuruselt teise majandusriigi elu ei pidavat meelakkumine olevat ning olevat ta depressiooni ajanud. Sellest rääkis ka ta reisikotis olev medikamentide arsenal, mis oleks igast asendist ükskõik millisele eestimaa väikelinna apteegile silmad ette andnud. Ta valis variandi A.
Oma kogemustest võin öelda et tegelikult on kõik jaapanlased, keda elu jooksul kohanud olen, äärmiselt toredad olnud. Nad on pisut naiivsed ning lapsemeelsed ent samas ääretult lõbusad ning meeldivad kaaslased. Isegi osasid naisi võib kauniteks pidada. Hämaras.

18 jaanuar 2008

Nariz del Diablo



Lühidalt on asi järgmine.
Riomambast väljub kolmel päeval nädalas turistirong Alausi suunas ning sealt Sibambe`sse, kus asetseb kaljurahn mis peaks meenutama kuradi nina ehk siis pealkirjas toodud hispaaniakeelset vastet.
Rongi eripära on selles, et oli võimalik katusel sõita. Justnimelt oli sest asja kohta liiguvad erinevad legendid. Üks neist räägib et katuselsõitmine lõpetati eelmise aasta juulis ära, kui üks jaapani tüdruk jäi kõripidi ühe, üle raudtee mineva telefonijuhtme otsa. Teine legend räägib et veel kaks nädalat tagasi sai katusel sõita ent ka siis juhtus õnnetus.
Vahet pole, kumb versioon õige on, fakt on see et kui ma sinisilmselt lootusesära silmis eile hommikul kell kuus ehk tund enne rongi väljumist jaama läksin et paremad kohad saada, öeldi julmalt ära et katusel sõitmisest midagi välja ei tule ning kogu seltskond sõidab neljas vagunis. Ma mõtlesin kohe, et seda me veel vaatame.
Seitsmeks, kui väljuma pidime, olid vagunid juba suhteliselt täis ning rong läks liikvele. Kuigi teekonna pikkus ühte suunda on ainult 104 km, oli eeldatavaks reisiajaks viis tundi ehk keskmine kiirus midagi peadpööritavat pole.
Vahepeal tegime paar pildistamise ning suveniiri – söömise pausi ja mingil hetkel algas nali pihta. Vedur jooksis rööbastelt maha. Midagi, toodi üks kiilrööpajupp ning pisikese kaevamise järel olime taaskord rööbastel tagasi. Ent neid rööbastelt mahajooksmisi tuli kokku neli, mis raudtee seisukorda arvestades ei olnud ka midagi imestamapanevat. Pehkinud prussid, mis liiprite all olid ning millesse rongimeeskond naelu juurde tagus, olid eelduseks sellele et liiprid veduri raskuse all lihtsalt niipalju väljapoole liikusid et olimegi taaskord kuskil kuristikuserval nina maas.
Kui varem, mõtlen siis seda jaapani tüdruku õnnetust, sai iga vaguni katusel istuda, siis nüüd oli ainult kõige viimase katusel istmed. Vaguni seest katusele minev luuk lukuga kinni. Egas midagi ... Mingil hetkel otsustasime neljase grupiga sõidu pealt mööda vaguni külge katusele, pinkide juurde ronida ning see läks ka korda. Me neli ehk minule lisaks austerlane Richard, tõusva päikese maa esindaja Tomoki Hotta ( Tom ) ning ameerikamaallane Jason, kes osutus üllatavalt teraseks vennaks kuni selle hetkeni, kui meid sealt avastati, alla tuldi ajama, ta allalaskudes kaamera raudteele pillas, sellele sõidu pealt järgi hüppas, meid kõiki nelja keskel eimidagi rongist maha taheti tõsta ent lõpuks ainult Jason koos sõbraga maha jäeti et saaksid kaamera üles otsida. Aga noh, oma 15 min kuulsust saime kätte ning vajalikud kaadrid purki.
Kuradi nina kohta ütlen ma et on vaja palju fantaasiat selle nägemiseks. Mu fantaasia pole kunagi liiga hea olnud ent usun et ka paljudel teistel jäi nii nina kui kurat ise fikseerimata.
Sõit ühte suunda kestis oodatud viie tunni asemel seitse ent siin on oma osa just neil mahasõitudel.
Tagasisõitu alustades kutsus meeskonna juht ( kes tund aega varem oli vahutades suuga meile neljale seletanud et Ecuadoris on omad reeglid ning rongis omad ja omal maal võime ükskõik kuhu katusele ronida, aga siin „%/¤%# EI !!! ) naeratuse saatel nii mind kui ka veel kolme soovijat veduri kabiini vedurijuht Nelsoni juurde et sealt oma silmaga näha milline vaatepilt Nelsonile avaneb.
Ja peab ütlema, et see 5 USD, mis meist igaüks lahkudes tagurpidi keeratud mütsi sisse poetas, läks küll asja ette. Vaatepilt mis avanes, oli vapustav. Muidugi, rongi aknast näed ju ka et otse vaguni kõrvalt algab sügav kuristik ent sa ei taju seda niivõrd. Ees, veduri aknast välja vaadates näed tõelist olukorda, kus teinekord ausõnapeal püsivat raudteeliini mööda, mööda mäekülge, 500 m kõrgusel kuristikust minnakse ning tagasivaatamist pole. Nii looduslikud vaated kui tõesti see raudtee olukord jäävad küll pikaks ajaks meelde.
Ma ei taha ära sõnuda ning tõeliselt loodan et ma kunagi ei pea seda uudistest kuulma ent pisut skeptiline olen siiski selle raudteeliini ohutuse suhtes ja väga võimalik et mingil hetkel juhtub pisut suurem ning kõrgema lennuga mats kui seda rööbastelt mahasõitmine. Juhtub see kahe päeva või kahe aasta pärast ...
Tagasisõidul jäime Alausi`s maha ning võtsime bussi Cuenca`sse, kuhu neljatunnise sõidu järel kell pool üheksa õhtul ka jõudsime.
Pildil hetk viimasest, neljandast mahasõidust. Vasakul, kahe meetri kaugusel liiprist oleks lennumaad vähemalt 300 m olnud.

16 jaanuar 2008

Suund lõunasse



Eelmise sissekande lauses ” Pealinnast tuhat kilomeetrit merepinnale lähemal asuv linn ... ” oli ehk pisike ebatäpsus mõõtühiku kasutamises ning kilomeetrite asemel oleks pidanud meetrid olema. Kõik oleneb siiski asjale lähenemisest ning on suhteline.
Enne kui pisut üle kümnetuhandelise elanikkonnaga Banos`e kümme korda suurema Riobamba vastu vahetasin, käisin hommikul veelkord basseinides. Linnas asub mitu kompleksi ent kõige parem neist on ehk Piscina de la Virgen, mis asub kohe kõrge kose kõrval.
Uksed klientidele avatakse juba poole viiest hommikul ent ka seitsme ajal ei aeta soovijaid ukselt tagasi. Kolm suurt basseini, igas erinev temperatuur pluss nii kuumavee kui külma dushid ja kõik see siis lageda taeva all.
Mineraalide tabel on katusel üleval ent temperatuurinäidikuid ei ning nende kohta küsisin siis riietehoiutädilt. Tema sõnade kohaselt on külmimas 17 kraadi, keskmises 35 ning kuumimas 42. Kahe esimesega võiksin nõustuda, viimasega mitte eriti. Nimelt pärast külma dushi alt läbikäimist ( ilma oleks olnud mõeldamatu ) oli ainus võimalus sinna vaikselt siseneda ning paigal püsida, niivõrd tuline oli see vesi. Liigutada ei saanud ning munad haudusid sekundiga. 42 asemel pakuksin mina esimeseks numbriks viite ent las jääb tädile tädi arvamus.
Üheteistkümnest bussi peale ning lõunaks uues linnas.
Ma olen vana rongisõidufänn ning kasutan alati juhust, kui võimalus avaneb. Põhja -Ameerika jäi nüüd vahele ent muudel mandritel kus on õnnestunud viibida, olen käe valgeks saanud. Siinne manner ” tänu ” oma mägistele vormidele eriti raudteesõbralik pole ning seda enam olen rahul homse sõiduvõimalusega, lisaks sellele et see saab olema ebatavaline. Sellest sõidust ning sõiduvormist siiski järgmine kord ent kuna tegu on puhtalt turismiatraktsiooniga, siis on ka juuresoleval fotol toodud pileti hind hulga kõrgem kui see tavaliselt oleks. Ent elamused maksavad.
Lõpuks link siinsele praegusele kõige kuumimale hitile, ilma milleta ükski piraatplaatide tänavamüüja oma päeva sisustatud ei saaks ja mida kohalikelt emteevee`delt tuleb keskmiselt kaks korda tunnis. Lugu ise on siin.

15 jaanuar 2008

Väikelinn Banos



Quito`st ligi neljatunnise bussisõidu kaugusel lõunas, taaskord mägedevahelises orus asuv väikelinn Banos on suhteliselt soositud turistide seas ning mitte põhjuseta.
Pealinnast tuhat kilomeetrit merepinnale lähemal asuv linn on tuntud oma spaade poolest, kus kasutatakse otse mägedest tulevat, rohkete mineraalidega vürtsitatud vett.
Siiasaabudes polnud hotelli leidmisega mingit probleemi, otse vastupidi.
Päris enne reisile asumist ning taustainfo kogumise faasis pelgasin pisut seda detsembri lõpu ning jaanuari keskpaiga tipp-hooaega, mis siinsetes riikides valitseb ent kartus on asjatuks osutunud. Oma 12 – numbrilises väikehotellis olen täna näiteks ainsaks kliendiks ning linnas leidub sedavõrd palju majutusasutusi et ka suurem turistijõuk ära majutada.
Eile pärastlõunal saabudes ostsin kohe piletid kahele tuurile.
Kell kolm algas kolmetunnine retk mööda mägiteid, mille käigus käisime nii mägiraudteega üle oru sõitmas kui ka kose all end kastmas. Liikumisvahendiks oli pildil olev veokas kus alguses, linnast välja sõites istusime taga kastis ent magiteele jõudes kamandati kogu grupp katusele. Arvestades et mägitee oli kitsas, osade väikekoskede poolt auklikuks uhutud, seda et raskuskese muutus 15 inimese katusel olles ning fakti, et sõitsime 250 m kuristiku serval, oli adrenaliinisüst kindlustatud.
Auto kõikus teinekord ehk rohkemgi kui vaja ent samas – kuristikku lennates oleks vähemalt surm kindel olnud.
Kes soovis võis (väike)benjihüppe teha ning tross - raudteega üle oru sõita. Kõige suuremaks elamuseks osutus aga kuskil 100 m kõrge kose juures käimine, kus alguses plõksisime niisama pilte ent siis giid teatas, et kel soovi, need võivad ka veejoaga lähemat tutvust teha. Peale tema leidus soovijaid vaid kolmegrupilisest tshiili tüdrukutekambast, kellega siis märja t-särgi võistlus sai ette võetudki. Usutavasti kesk-ameerikas oleksin naistega võinud konkureerida, 19-aastased tshiili tüdrukud oma vormidega tegid aga asjad kiiresti selgeks. Külma vee poolt läbimärgadena jalutasime tagasi auto juurde.
Cotopax`i käisin vallutamas kolme kolumbia vennaga, kellega vesteldes pidin taaskord krokodillipisaraid valama, sest seekord sinna riiki ei jõua. Jutud sealse looduse ning eelkõige naiste ilust salsapealinnas Cali`s olid ennegi mu kõrvu jõudnud – nüüd need ainult kinnitusid. Mulle see nii väga huvi ei paku ent kokagramm pidi üksikult ostes 2 USD olema.
Nüüd, tshiili naistega vesteldes ei olnud ka nemad tagasihoidlikud oma kodumaa kiitmisega ning ega seegi mu huvi vähendanud. Tõsi, sinna riiki loodan ma ikkagi jõuda oma reisi lõpp-faasis.
Teine tuur algas õhtul kell üheksa ning sihtkohana üks linna-äärne mägi, mille nimi mulle nüüd mõistagi ei meenu ent kus asub suur valgustatud rist, on ääretult kaunis vaade tulesäras linnale ent eelkõige kõrvalasuvale vulkaanile Tungurahua`le. Tõsi, viimase tipp oli pilvede seas ning ei õnnestunudki tuha ja suitsu väljapurskeid näha. Pärast kohtusin ühe kanada poisiga, kes oli seal kolm päeva tagasi käinud ning ütles et siis oli vulkaanipoiss päris aktiivne olnud ning iga 10 minuti järel oli jalgalune värisenud. Seega, nagu selliste üldjuhul rahulike vulkaanide üldiselt – kui päästab vaikselt suitsu ja tuhka, on kõik korras ent kui saabub kurjakuulutav vaikus, tasuks kohalikel kohvreid vaikselt pakkima asuda. Viimati tuli seda 1999. aastal teha.
Homme hommikul mineraalbasseinidesse ja siis linna nimega Riobamba.

13 jaanuar 2008

Otavalo turupäev



Pisut üle kahetunnise bussisõidu kaugusel pealinnast põhja poole paikneb väike indiaanilinnake nimega Otavalo. Tuntud on ta eelkõige oma laupäevase suure turu poolest ent ka muudel päevadel leiab seal tegevust, sest linn on tõenäoliselt oma turismilembusele vägagi heal järjel.
Mina otsustasin siiski turupäeva kasuks ning ei olnud vaja oma valikut kahetseda.
Müüa oli seal tõesti kõike võimalikku ning pisut veel pealegi. Hommikul kuuest algab ühes linnaotsas loomaturg, kus lisaks lehmadele, lammastele, kitsedele ning muudele inimese sõpradele on sõna otseses mõttes võimalik ka siga kotis osta.
Pisut hiljem alustab tegutsemist toiduturg, mis oma rikkaliku valikuga rahuldab ka kõige nõudlikuma kliendi.
Peamine siiski, miks suurim osa turiste siia tee leiab, on kohaliku käsitöö turg. Valik on meeletu, alates Panama-kaabust poncho`deni, sallidest, linikutest, laudlinadest, kleitidest – pluusidest – pükstest rääkimata. Vilepille, paani flööte, ehteid, mütse – salle – kindaid, graafikat, kõike on. Ja milline värvivalik, millised rõõmsad toonid !
Ilma midagi ostmata on vägagi raske lahkuda. Eriti kui müüjad on ülisõbralikud ning kaupa tehes pole pelka kõndiva rahakoti tunnet, vaid protsess käib naeratuse ning nalja saatel.
Müüjateks on kohalikud indiaanlased, kes on riietatud oma rahvariietesse milleks naistel on tikandiga valge pluus musta seelikuga ning roheline kaabu, kael kaetud kuldsete helmekeedega. Meestel taas valged püksid, tumedat värvi poncho ning must kaabu.
Indiaanlastest veel niipalju et sealses linnas pole nad nn. teise sordi kodanikud, vaid vastupidi – kuuluvad eliiti, on jõukad ning uhked oma juurte üle.
Kolm tundi ringi kõndides möödus hetkega ning ilma Panama kaabuta ei õnnestunudki lahkuda. On see ju pärit siinsest riigist.

12 jaanuar 2008

5000 !!!



Mu viimase paari päeva tegemised pole ehk inimkonnale määrava tähtsusega olnud, küll aga mulle endale.
Eile istusin bussi peale ning sõitsin 25 km linnast põhja poole, kuskohast ekvaator läbi läheb. Pole siis vaja erilist ajugümnastikat kasutada, tuvastamaks mille järgi riik endale nime on saanud.
Õieti öeldes on kohapeal koguni kaks ekvaatorijoont paika pandud. Esimene kulgeb suure meelelahutuskeskuse läbi ning selle panid euroopa kolonistid ammuilma paika. Teine aga, 100 m eemal, on Coriolise jõu ehk vee keerlemise järgi maha kantud ning tõenäoliselt ehk tõesem või mine võta kinni.
Käisin kummaski ning esimene oli selline tüüpiline hollywood : restoranid, suveniiripoed, planetaariumid, rong ringi sõitmas ning soovijatele kompleksi tutvustamas. Ühesõnaga hull kommerts.
Teine seevastu oli hulga huvitavam. Mestiitsidest giidid demonstreerisid erinevaid asju, mille järgi just nende joon see õige on. Näiteks kanamuna sai iga soovija naelakanna peale seisma panna, pisut kõrval see nende sõnade kohaselt ei õnnestuks. Ok, muna munaks aga seal oli siis selline portatiivne kraanikaus, mida sai soovi korral liigutada. Ekvaatori peal olles tuli vesi otse kausi all olevasse ämbrisse ent ühel pool ekvaatorit läks ühte pidi keerisesse ja teisel pool teistpidi. Tundub trikimehe tembuna ent võta kinni.
Vähemalt oli lõbus ning sai linnukese kirja.
Tänaseks aga olin broneerinud paiga suuruselt teise mäe ning ühtlasi kustunud vulkaani Cotopaxi vallutamiseks. Päris tippu, 5897 peale huvi polnud minna kuigi oleks ka saanud kui oleks kahepäevase reisi võtnud ent viietuhande peal sai ära käidud. Ja see polnud üldse mingi naljategemine.
Kui Quito enda kõrgusega olen juba ära harjunud ning isegi treppidest suudan ilma hingeldamata üles minna, siis tänane reis oli midagi muud.
Auto viis meid 4500 peale ning sealt edasi siis jala. Ja hapnikku ei ole, minna ei jaksa, pulss on kuskil 16 000, vererõhk kõrvus tahab trumlinahad välja visata, kaamera kaelas kaalub kuskil 15 kilo jne. Kohutav, milline piin ning taaskord sai mõeldud et milleks selline enese proovilepanek kasulik on. Seda peab ka ütlema et minu mass tingimata alpinisti ideaalkaal pole. 110 kilo hõredas õhus on midagi muud üles vedada kui näiteks mõne naise 55, kes lendlesid nagu liblikad tipu poole.
Alguses tõusime 4800 kolmveerand tunniga, mis giidi jutu järgi pidi päris hea tulemus olema sest ise ta keskmiselt kolm korda nädalas vastavat reisi tehes, läheb poole tunniga see 300 m. Seal oli baas, jõime pisut teed ning viimased 200 m. Lund oli piisavalt ning pärastlõunasele ajale kohaselt ka pehmeks muutunud. Tõeline piin, peab veelkord mainima ent seda suurem oli rõõm kui lõpuks pilvede sees eesmärgi saavutasin ning seda võib ka pildilt näha.
Allatulek oli muidugi lõbusam ent võin vaid ette kujutada, mida jalalihased homme asjast arvavad.
Autoni jõudes võtsime katuselt rattad ning laskusime 15 km downhilli 3500 peale, mis oli tegelikult äärmiselt lõbus. Ja kuigi kogu see 12-tunnine päev väsitas meeletult ära, on üks sihtmärk jälle paika pandud. Samas, minu poolest võib see 5000 rekordiks jäädagi, sest kuigi süües pidavat isu kasvama, siis vähemalt praeguse seisuga olen mägede vallutamise osas viletsa isuga.

10 jaanuar 2008

Kultuurikolmapäev



Ühte pean kohe alguses ütlema.
Linn on suur ning seda mitte niivõrd ehk elanikearvu ( u. 2,5 miljonit ) poolest, kui just pindalalt. Kogu mägedevaheline org on täis ehitatud ning paljud mäenõlvadki ja mõnest kõrgemast punktist vaadates ei paista lõppu tulevatki. Tõsi, ” tänu ” ümbritsevatele mägedele on linna laienemine võimalik ainult põhja – lõuna suunaliselt ent seda enam leiab see kasutust.
Hommikul suundusin linnaekskursioonile, mis algas El Panecillo mäest, kus teatavasti kõrgub 44-meetri kõrgune La Virgen de Quito ehk Quito Neitsi kuju. Ühe suurema turismimagneti kümme meetrit maapinnast asuvalt vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade ümbritsevale linnale ning mägedele. Seal olekski parem hommikul käia kui veel pilved pole madalale laskunud ning mis seal ka salata – pärastlõunane vihm alanud. Jutuväliselt tahangi öelda et Ecuadoris eksisteerib kaks aastaaega ehk maist septembrini kestev suvi, mil ei saja ning kogu ülejäänud aeg kestev nn. talv, mil sajab ja mitte vähe.
Kuju juures käidud ning kohustuslikud turistipildid tehtud, suundusin vanalinna, mis oma kirikute ning hoonetega on ka äärmiselt suur territooriumi poolest.
Käisin paaris kirikus, milledest esimeseks suundusin kõige kõrgema ehk gootistiilis Basilica del Voto Nacional`i juurde et selle kellatorni ronida. Ega see ronimine eriti nõrganärvilistele pole, sest teha tuleb seda kitsastest treppidest ning raudredelitest ent kui kord juba üles, 70 m kõrgusele oled julenud minna, siis avaneb ka sealt fantastiline vaade.
Järgmiseks oli programmis La Compania de Jesus kirik, mis on tuntud selle poolest et kogu kirik, v.a. põrand, pingid ning maalid on üle kullatud. Maast laeni üksainus kullasära. 1605 alanud ning 160 aastat kestnud ehitustöö ajal kasutati väidetavalt 7 tonni kulda kiriku sisemuse ülevõõpamiseks.
Sees pildistada ei tohtinud kuna see ” kahjustab maale ”. Ütlesin siis et ei kasuta välku ning pildistan ilma selleta. Siis ... eeeeeee ” keegi võib repro neist maalidest foto järgi teha ”. Ma et las siis olla. Huvitaval kombel müügil olnud ametlike turismikaartide põhjal, kus suurem osa maale suurelt välja toodud, nende põhjal reprode tegemine on tõenäoliselt siis ilmvõimatu. Ent ma polegi loogikas kunagi tugev olnud. Siin on üks ametlik pilt kiriku seest.
Peale kirikukülastusi ning pisikese saju algamist kaalusin pikalt, kas suunduda üles TeleferiQo kompleksi, mis lisaks restoranidele – lõbustuspargile – suveniiripoodidele sisaldab ka konsolitega mägiraudtee, mis viib tõstab soovijad peale 2,5 km sõitu 2950 meetri pealt maapinnast 4050 peale.
Otsustasin siiski minna ning kohale jõudes käis juba tugev padukas. Samas, ega vist muudel päevadel ilm siin parem pole ning võtsin pileti üles. Positiivne oli muidugi turistihordide puudumine sellise ilmaga ent sellega see nimekiri ka lõppes. Üles jõudes tuli vihma, linn oli pilvede peidus ning kraade tõenäoliselt ainult mõned plussipoolel. Hingeõhk auras ja mitte vähe ning tagasi kesklinna jõudes tundus sealne +12 justnagu oleks aafrikasse sattunud.
Samas, kondliga mäenõlva üles ja alla sõites sai ka elamusi, näiteks sellise kui padukat tulles ning ümberringi müristades kuut minutiks lihtsalt kuristiku kohale peatus ning edasi ei soostunud minema. Lõpuks läks liikvele ning mu pea vallanud mustad stsenaariumid jäid täide minemata.
Homme aga juba uued atraktsioonid.

09 jaanuar 2008

Lähemal lõppeesmärgile



Must kass, kes Panama City öös pisut peale kella nelja otsustas üle tee silgata, oleks selle uitmõtte eest peaaegu eluga maksnud. Sabakarvad ning lugematul hulgal närvirakke jäi mööduva, üle sajase tunnikiirusega ( spidokas meil ju ei tööta ) sõitva takso rataste alla.
Sõit 24 km kaugusel keskusest asuva lennujaamani kestis särasilmsel ning dollarimärke horisondil nägeval taksojuhil pisut vähem kui veerand tundi. 14 dollarini kaubeldud diil on parem kui maksimaalsed kolm ühikut mida ta linnaotsast saab ja seda oli ka hüvastijätvas käepigistuses tunda.
Formaalsused täidetud, astusin pooltühja lennukisse ning asusin peatselt pakutud kuivanud saiakannikat järama. Lend San Jose`sse, kus vahemaandumine ning viietunnine ootamine aset leidis, kestis kaks minutit. Kell 05.45 startisime ning kell 05.47 olime kohal. Võibolla on siin ajavöönditel oma osa mängida, võibolla ei.
Edasilend San Jose`st Quito`ni kestis pea kaks tundi ning ka toitlustamine oli paremal tasemel.
Maandudes sain esimest korda Andidest aimu ning sellest et kuigi riigi pealinn paikneb 2850 m kõrgusel merepinnast, asetseb ta ikkagi nõos teda ümbritsevate mägede vahel.
Passikontrollis mitte mingeid probleeme, kuigi olin eelnevalt kuulnud jutte justkui soovitakse kas siis tagasi- või edasilennu piletit näha. Samu jutte räägiti juba ka kesk-ameerikas ent mina millegi vastavaga kokku ei puutunud. Taaskord ei saa alahinnata siniste silmade sarmi asjade laabumisel.
Hostellist olin auto endale lennujaama järgi tellinud ning juht seisiski rõõmsalt CAIDDOO sildiga ootesaalis. Õue astudes väga jahe polnudki, kuigi +23 on siiski kümme pügalat vähem kui mu eelmises peatumispaigas. Seda tuleb ka tõdeda et tõenäoliselt pole ma selles elus niivõrd kõrgel figureerinudki ning õhk tõepoolest sellistel parameetritel on hõre. Linn ise aga millegi erilisega ei vapustanud, kui siis ringiliikuvate trollibussidega.
Hostel on väga hea ning üle mitme aja saan taaskord oma privaatset rahu üksiknumbris nautida.
Kuigi enam – vähem on mul siinne plaan paigas, käisin pärastlõunal turismibüroosid kammimas ning nendepoolsete pakkumistega tutvumas. Mõned otsused ka tegin ent nendest lähipäevadel.
Piirkond, kus peatun, on tuntud ka Gringoland`i ( Kahvanäomaa ) all ning linna kõige turistikesksem. See annab kohalikel kaupmeestel alust ka pisike või pisut suuremgi gringokoefitsent hindadele lisada. Üldiselt ringi liikudes oli küll selline tunne et ” guul phähe ” – iga vastutulija oli valgenahaline ning kohalikest mingitki märki. Restoran, turismibüroo, hostel, restoran, diskoteeka, restoran.
Praegu on kohalik aeg 22.46 ja väljas +12. Padukas akna ei  tagane ilma lahinguta.

08 jaanuar 2008

Ecuador - siit ma tulen !!!



Täna, öö esimestel tundidel, võtsin kogu oma otsustusvõime kokku ning ostsin lennupileti Ecuadori ära.
Ma olen isiklikult seda meelt, et kui ma seda lähipäevadel teinud poleks, oleksin siia jäänudki elu lõpuni. Lihtsalt on vaja vägisi end teele sundida ning loota, et eesootav on vähemalt samaväärset rahuldust pakkuv. Ei väsi kordamast ent see linn meeldib mulle ning on seda esimestest hetkedest teinud. Väikesed asjad, pisikesed detailid kokku liites saame ühtse terviku ning see tervik loob südamesse soojuse ning hinge rahulolu.
Samaväärselt oleks päevade küsimus olnud mu abiellumine selle saksa tüdruku Reginaga ja ma pole üldse kindel kas ironiseerin praegu ehkki teise poole arvamust pole julgenud ( ? ) küsida.
Igalühel meist on omad kiiksud ning minu üks suurematest paistab olema ( kaunid ) saksa naised. Neid, mõtlen siis kauneid, nahkpüksimaa esindajaid pole siia päikese alla küll teab-mis-palju päästetud ent kes on, need ...
Vahet pole, üks lendab homme Ecuadori ning teine Kolumbiasse ning elu läheb edasi.
Täna sai viimast korda mäe otsa ronitud linna panoraami pildistama ning vanalinnas käidud ja fotod on need, mis neid aasta algusepäevi meenutama jäävad.
Ma ei tea, kas naasen siia kunagi tagasi. Nagu ennegi olen kinnitanud, tasuks paikades, mis armsaks saavad ainult üks kord elu jooksul käia et mitte neid sel hetkel valitsenud emotsioone järgmiste kordadega ära rikkuda.
Lisaks linnale jään igatsema siinset seltskonda: hostelli omanikke, sakslasi, iisraelasi, paari argentiinlast kes ainult kinnitasid mu plaani nende pealinna ning kogu maad külastada oma reisi lõpp-faasis. Isegi see 56-aastane erusõjaväelane oma naisprobleemidega on mees, kellele mõeldes nägu naerule läheb. Kokaiinidiiler, kes igal õhtul mind peatas ning kellele poest tulles purgi õlut ostsin. Poolegallonilises pudelis pirninektar, mida vähemalt viis gallonit siinoldud aja jooksul ära jõin. Janiiedasi.
Homme aga tõuseb lennuk kell 05.45 ning peale taaskordset Costa Rica külastust ning vahemaandumist San Jose`s olen kell üks pärastlõunal Ecuadori pinnal.
Ei oska öelda, kas pildil on armastuse kolmnurk ning selle tulem ent neljakesi naerulsui sünnitusmajast väljuti ning tänavat ületama asuti.

07 jaanuar 2008

Täiesti müstiline, aga nädal saab täis ...



Tuleb ausalt tunnistada ent siia saabudes ma ei uskunud et kualalumpurid teen. Ehk siis ka Malaysia pealinna läksin mõneks ööks ent sellele järgnes järgmine ning järgmine ja siiamaani on Kuala Lumpur mu lemmiklinn.
Siinse city`ga on samamoodi.
Mingi seletamatu aura hoiab siin kinni ning ei tahagi lahkuda:
- temperatuur on ideaalne
- linn pole liiga suur – kõik on lähedal
- linn on moderne – võrreldes muude kesk-ameerika pealinnade ning nende latiinoliku kaosega
- inimesed on sõbralikud
- naised on ilusad
Iseenesest mitte midagi mõistlikku siin tehtud ei tule, lihtsalt ringi loivatud ent ma olen seda ennegi enda puhul tähele pannud et pigem veedan ma oma puhkusenädala kuskil linnas kui rannaliival liha praadides. Linnas on tegevustrajektoor suurem, rannal ei pääse pühast kolmainsusest, hotella – restoran – ööklubi, välja ning liigud selles kolmnurgas. Tõsi, praeguse reisi puhul puhkusenädalast on pisut kohatu rääkida.
Nädalalõpu jooksul oleme kambaga ka pea kõik suuremad ööklubid läbi käinud. Iseenesest eks teised hostellielanikud mõjutavad ka kohanemist, kuigi mitte märgatavalt. Siin on päris palju iisraelisi ning sakslasi, sekka mõni ameerikamaallane. Viimast esindab näiteks 56-aastane erusõjaväelane, kes tuli siia ühe naise pärast. Ütles et naine on mõistatuslik ning raskesti arusaadav mille peale ma ütlesin et kas sa mees oled mõnda teistsugust üldse elusees kohanud ??? Tema et see 45-aastane on kohe eriti.
Iisraeli esindajad on muidugi klass omaette. Põhimõtteliselt kõik nad lähevad peale sõjaväeteenistust laia maailma rändama ent mida muud sa teha oskadki kui kolm aastat oled sõdurileiba maitsnud ? See on ikka täielik müstika, mõtlen see kolm aastat püssi all.
Iisraelaste seas oli paar vene poissi ka endisest Põhja – Osseetia`st, kes 15 aastat tagasi kodumaad vahetasid ent emakeelt kodus igapäevaselt kasutavad.
Ööklubidest niipalju et ükspäev käisime Paul van Dyik`i kontserdil ning muudel päevadel teiste seas on sellised kohad läbi käidud nagu Moods, Mystic ning tõusikluse üks lipulaevadest – Guru. Viimane väga hull polnudki oma ” näpud püsti ” mentaliteedi poolest ent ega midagi väga roosat ka polnud.
Igal õhtul kui ma ümber nurga asuvasse 24h lahti olevasse marketisse salatit ostma lähen, tuleb mu juurde kiilanev, neljakümnendates mees ning naerulsui pistab käe pihku: Evening, Mister, maybe cocaine, maybe marijuana ?
Ja iga kord peab ta pettuma ent küsida ju tasub sest mine tea, järsku sel mistril läheb üks õhtu ta tooteid siiski vaja.
Ma jään alatiseks naerulsui mäletama seda 2008. aasta esimest nädalat.

06 jaanuar 2008

Mõned tähelepanekud City kohta



1. Autodel ( v.a taksodel ) puudub esinumbrimärk. Sama süsteem mis osades ameerikamaa osariikides ehk kes soovib jätab üldse tühjaks, kes ei kasutab fantaasiat. Üks võimalik lahendus on ka ülemisel pildil ära toodud, aga nagu paljudel muudelgi puhkudel on taevas katuseks fantaasialennule. Võib ka konservatiivset joont ajada ning pemmitsiibile BMW X5 3.0i panna.
2. Panama City on piirkonna finantskeskus ning välja paistab see eelkõige rohkete pankade kohalolekust. Mingite andmete järgi 79, teiste järgi isegi rohkem panka on oma kanna linnas kinnitanud ning enamuses neist omavad pilvelõhkujast peakontorit.
3. Ehitusbuum on täiega käimas.
Juba olemasolevatele, rohkearvulistele 40+ korruselistele elumajadele ehitatakse neid pidevalt juurde ning projektid on mida ulmelisemad. Mul puuduvad andmed keskmise palga kohta ent tänavapilti vaadates ning luksuslikke kaubamaju arvesse võttes inimestel ostujõudu on ning kõik korterid ka endale omaniku leiavad. SKPlt on Panama poole väiksema panusega kui seda näiteks Eesti on ent kuna tegu on siiski finantskeskusest miljonilinnaga, siis on ka potensiaalse ostjaskonna hulk suurem.
Hindadest niipalju et madalamatele korrustele on kolmetoaline korter võimalik 100 000 USDga saada. Ütleks et seda pole palju näiteks 96 ruudu eest, ruuduhinda võib ka igaüks ise arvutada. Muidugi, soovi olemasolul saad sama maja kogu viimase kooruse 750 ruutu 2,5 miljoni USD eest endale penthouse`ks muuta. Kuid kel huvi, siis näiteks siit võib hindu uurida.
4. Kuna linnastumine käib kiiremini kui seda algselt oodati, on ka tagajärjed näha.
Vee- ning kanalisatsioonisõlmed ei ole suutlikud tempoga kaasa minema ning järgmine on mu isiklik meelevaldne väide ent suur osa heitvetest lastakse ookeani. Bulevardil jalutades, haisu ninna tõmmates ning torudest täiel hool ookeani voolavat heitvett vaadates ei saa lihtsalt muid järeldusi teha.
5. Kliima on ideaalne.
Päevane kõrgeim keskmine on +31 ning madalaim aasta lõikes +24.
6. Ja viimane ent mitte kohe üldse vähemoluline – naised on kaunid.
Ütleme nii et peale kuuba fuuriaid midagi rõõmustavat pole olnud. Costa Rica`s juba hakkas looma ent mina väidan et piirkonna kaunimad on siinses kolmemiljonilises riigis. Tõsi, hinnangut annan ju ainult pealinna kohta ning ka eestimaal on pealinnas arvatavasti olukord parem kui näiteks Lümandul ( andke nüüd kohalikud kaunitarid mulle andeks ).
Riikides nagu El Salvador, Honduras ning Nicaragua sarnanesin ma kohalike naistega üks ühele kui vaadata vööst ülespoole. Nimelt siis kuna ma ( üldjuhul ) ei kanna rinnahoidjat, siis poleks ka neil ( üldjuhul ) seda vaja teha. Siin on olukord teine ning lisaks on ka muud vormid seal kus olema peavadki. Ise väidavad nad et lopsakas ning kumer tagumik on ookeanituule poolt selliseks vormitud ent ma pole päris kindel kas seda väidet tõe pähe võtta tuleks.
On mis on, vaatata on.

05 jaanuar 2008

Panama kanal



Mõned minutid enne kella üheksat ehk ametlikku avamisaega olin värava taga ning nagu pärast selgus, oli ajastatus ideaalne.
Pean silmas seda et kuskil poole kümne paiku hakkas turistibusse kohale voorima ning ehkki vaataplatvorm, millelt on võimalik jälgida laevade kanalist läbivedu, mahutab kõik soovijad ära, on paremad kohad alati paremad kohad.
Nagu tavapäraselt, läksin ma mütsiga lööma ning konstanteerinud olin pelgalt fakti, et selline kanal olemas on ja et selle kaudu pääsevad laevad ühelt ookeanilt teisele. Tegelikkus, nagu välja tuli, on pisut keerulisem ning paneb taaskord inseneriteadusele suuri kummardusi tegema.
Juba fakt et kanalit läbivad laevad tõstetakse 26 m kõrgusele merepinnast sest nii kõrgel on Gatun`i tehisjärv, on imetlust vääriv. Tehakse seda kolmes faasis ning tänu kolmele lüüsile kummaski suunas on see ka võimalik. Keskmiselt kestab laeval kanali läbimine kaheksa tundi aga on ka vähem kui kolme tunniga õnnestunud.
Lüüsid ise on 33,53 m laiad ning 320 m pikad, millest kasulikku pikkust on 304, 8 m ehk see seab siis laevadele ka maksimumkriteeriumid. Neid mõõtmeid tuntakse laevanduses Panamax nime all.
Kanal on 82 km pikk ning ühendab niisiis kahte ookeani omavahel, vastasel korral peaksid alused 13 000 km ringi ümber lõuna – ameerika tippu tegema.
Kanali läbimismaks on vastavalt massile ning keskmiseks taksiks on kuskil 55 000 dollarit. Suurim oli 30.5.2006 Maersk Dellys laeval 249 165 USD ning väikseim ameeriklasest seiklejal Richard Halliburton`il kes 1928. aastal läbis kanali ujus ning maksis selle eest 36 centi.
Eks fakte võib käisest puistama jäädagi ent võimsa mulje kogu ehitis jättis, seda eelkõige oma massiivsuse ning läbimõelduse poolest. 14 000 laeva läbivad selle kitsuse iga aasta ning tõenäoliselt on kabasiteet maksimaalselt kasutuses sest uut blokki ollakse järgmise seitsme aastaga ehitamas – käiku andmas. Uue blokiga, mis esialgsete hinnangute kohaselt peaks käiku minema 2015. aastal kabasiteet kahekordistatakse ning ka suuremad laevad saavad siis kitsust läbida. 6,2 miljardit dollarit on esialgne eelarve.
Lisaks vaateplatvormile sai kinosaaalis ajaloolist filmi vaadata ning neljal korrusel asuvat väljapanekut kaeda. Veelkord, tasub käia ning soovitan soojalt.

04 jaanuar 2008

+33 jne



Teine päev City`s algas juuksuriskäiguga.
Salongi olin eile juba valmis vaadanud sest parukas peas lausa karjus kääride järele. Siinsest elukohast ümber nurga umbes 100 m kaugusel oli asutus, kus sisseminnes pidi automaadist numbri endale võtma ning siis toolile oma järjekorda ootama asuma. Põhimõte sama mis pangas. Juuksureid oli kuskil 15 ning lõikasid nii meestel kui naistel, tüüpiline unisex salong, nagu siin ladina-ameerikas nad on.
Lõikus ise maksis 2.60 USD ning lisaks sellele oli iga juuksuri laual purk, kuhu võis tip`pi jätta dollari või paari näol.
Karvad hõredamad, planeerisin kanalit vaatama minna ent uimerdamisega ei jõudnudki sinna täna, vaid lähen homme hommikul. Jalutasin siis niisama ringi ning tegin pilte.
Eile õhtul vestlesin ühe saksa plikaga kes alustas Mehhiko`st ning planeerib aasta ajaga Argentiina`ni jõuda ehk võtab äärmiselt põhjalikult seda piirkonda. Viis kuud on teepeal olnud ning nüüd jõudis siia. Rääkis et on üksi teel ning kuni viimase ajani mitte mingeid probleeme. Nüüd aga, Jõule ja Uut Aastat Nicaragua`s tähistades on teda kolm ( !!! ) korda röövitud. Kõik vähegi väärtuslik läks kohalikega kaasa olenemata sellest, et esimesel korral oli kahe muu meessoost rändajaga liikvel. Nuga kõril on piisav argument et turist taltuks.
Mida ma siis öelda tahan ? Eelkõige seda et täna ringi kõndides ning järjekorraga taaskord kuhugi ghettosse sattudes märkasin tänava lõpus rannabulevaardi ning otsustasin sinna kõndida et mõned pildid teha. Pisut kõndinuna peatas mind üks kohalik ning näitas kätega et ei maksa minna ning kõri läbitõmbamise märki. Ma et jee-jee ning astusin edasi. Mõne hetke pärast järgmine ning kui ka kolmas samu zheste näitas, siis keerasin tõesti tagasi. Varem poleks ma seda teinud ent ju see eilne jutuajamine Regina`ga niivõrd tugevalt veel alateadvuses istus. Raha pole mul kunagi üle paarikümne dollari kaasas, sellest pole kahju. Sada korda rohkem maksev fototehnika loovutamine kohalikele neegrite siiski väga meeltmööda pole ja seda päris vabatahtlikult teha ei sooviks. Seetõttu suundusingi hoopis kesklinna pilvelõhkujaid pildistama, mis oli turvalisem
Homme hommikul lähen aga kanaliga tutvuma ning sealset laevaliilust opereerima.

03 jaanuar 2008

Kuhu järgmiseks ?



Nonoo, taaskord on riik vahetunud.
Buss väljus San Jose`st siis eile lõuna ajal ning võttis suunaks Panama. Seda pean mainima et loodus oli Costa Rica lõunaosas kaunim ning palju mägisem, mistõttu teekond kestiski kauem kui eeldatav vahemaa seda oleks andnud oodata. Mägedest ülesronimised sinkavonkalisel teel kestsid piisavalt et keskmist kiirust alla tõmmata.
Piiripunkti jõudsime juba õhtupimeduses ning terve bussitäie ühest riigist välja registreerimine ning teise sissesaamine võttis oma poolteist tundi. Panama poole peal oli piirivalvuril valge maikasärk ning nokats kuklas ning vahepeal, pika järjekorda eirates, käis nurga taga suitsul ja vett viskamas.
Kuigi ka eelmiste riikide piiripunktid on millal turgu, millal suurt ehitustandrit & turgu meenutanud, pole diskoteeki veel kohanud. See oli aga nüüd Panama poolel ning et kellaajaliselt oli piisavalt hilja, siis täies õitsengus.
Uude riiki saanuna ei olnud aknast väljavaatamisest ning ümbritsevaga tutvumisest suurt tolku sest ainus mis vastu peegeldas, oli tähesäras öine taevas. Umbes kella kolme ajal öösel ületasime maagilise kanali ning olimegi peatselt bussijaamas. Ja mida edasi sel öisel tunnil ?
Valisin siis mitme varindi vahel ning lasin taksojuhil end kesklinna hostelli sõidutada.
Seal kohti polnud ent öeldi, et kui soovi on, võin diivanil niisama tiksuda ning hommikul vaatame. Seda ka tegin ning hommikuks õnnestus dorm`is koht välja võidelda.
Seda peab taaskord tõdema et kraadid lisandusid merepinnale jõudes. Kui 1600 m kõrgusel asuvas San Jose`s oli päeviti umbes 25 soojakraadi, siis siin pea kümme rohkem ja ka niiskus suurem.
Hommikul võtsin esimese asjana suuna Kolumbia saatkonna poole, mis asub World Trade Centre kolmandal korrusel. Ja siis selguski kurb tõsiasi et viisa tegemine võib kesta isegi kümme päeva. Vahemärkusena niipalju et aasta tagasi polnud veel viisat vaja ning eestlased said vabalt riiki külastada nüüd aga ” tänu ” kõvadele eesti soost narkodiileritele, kes sealsetes vanglates mädanevad, asjad vastupidi. Ma olen muidu ka olnud suur eestlaste fänn ning leian et rahvusena on maarjamaalased parim kogu maailmas ning sellised tõsiasjad, nagu mõne maa muudatused kahe maa vahelises viisapoliitikas ainult kinnitavad mu palavat armastust. Liigutusepisaraid suudan vaevu näo pealt kuivatada. Samamoodi edasi !!!
Nüüd olengi kogu päeva mõelnud edasiste muuvide osas ning kaldun sügavalt sinnapoole et olgugi äärmise kahjutundega, aga jätan nii Venezuela kui ka Kolumbia seekord plaanist välja ning võtan lennusuuna Ecuadori pealinna Quito suunas. Lõuna- Ameerika vahemaad on midagi muud kui senini praktiseerinud olen ning mu eeldatavat reisiaega kuni kolm kuud järel. Seega need kaheksa riiki, mida nüüd külastada kavatsen, on piisavad selleks ajaks. Vastasel juhul läheb liigseks jooksmiseks, kuigi ega nüüdki tuleb suuri valikuid tegema hakata.
Väljalend oleks ehk paari-kolme päeva pärast, kuigi piletit veel muretsenud pole.
Temperatuure netist vaadates midagi rõõmustavat pole. Quito`s on päeva max 19 kraadi ning näiteks maailma kõige kõrgemal paiknevas pealinnas, Bolivia La Paz`is 13. Ehk tõenäoliselt peab ka seal hakkama rannikuääri kolistama et pisut sooja kõhtu saada. Kõhusooja.

Lubadused, lubadused ...



Uue aasta puhul on inimestel tavaks lubadusi anda ning ka mina olen seda teinud.
Siiski, siiski ... pole mõtet lubada asju, mida täita ei suuda. Oma pahedest ei suuda me nagunii loobuda ning peame nendega kuni hauani välja vedama.
Seetõttu ongi mul selleks aastaks ainult kaks lubadust, mille luban aasta lõpuks ka teostada. Kui ei, siis leidku ma end põrgust. Või Angeli klubist.
Luban aastal 2008 :

1. lahkuda Kesk - Ameerikast
2. saabuda Lõuna – Ameerikasse

Pildil oleval San Jose tänavajutlustajal puudub igasugune roll antud lubaduste väljakäimisel ( toim. ).

01 jaanuar 2008

Uus number, uued muuvid



Uus on siis saabunud ning vägagi omapärasel moel.
Ma ei väidagi et olen kõikvõimalikel moodustel aastat vahetanud ent varem pole
olnud võimalust seda teha transvestiitide baaris. Seal sai koos ala esindajatega ning mu siinsete tuttavatega kümnest üheni loetud ning keskööl emmatud.
Peale seda sõitsime rocklubisse Sand, kui ma nüüd nimega ei eksi ning siis kuhugi ghettokeldrisse kus tegutses põrandalune death-metali urgas. On, mida mäletada.
Täna hommikul otsustasin et ei hakka reisiplaane edaspidiseks tegema vaid lasen saatusel otsustada ning valin reisisihi oma sõrme pöörlevale gloobusele asetades. Sõrm näitas Panama`t. Tõsi, selleks et soovipärane tulemus saada, pidi üle kahekümne korra keerutama ...
Fakt on siis see, et pooleteise tunni pärast ehk täpselt lõunal võtab Ticabus suuna Panama City suunas ning kuigi vahemaa on ainult pisut üle 500 km, oleme kohal alles öösel kell neli ehk 16 sõidutunni järel.
Tavatsetakse öelda et nii nagu aasta algub, see ka jätkub. Kesköine embamine transadega ning aasta esimesest päevast poole bussis istumine võib päris omapärase suuna edaspidiseks anda, aga ma ei julge nii kaugele mõelda.
Pildil oleva tüdrukuga tutvusin alles täna hommikul ning nagu ikka sellistel puhkudel jääb üks päev puudu. Ma pean lahkuma. Saatus polnud ka seekord meie poolel