5000 !!!

Mu viimase paari päeva tegemised pole ehk inimkonnale määrava tähtsusega olnud, küll aga mulle endale.
Eile istusin bussi peale ning sõitsin 25 km linnast põhja poole, kuskohast ekvaator läbi läheb. Pole siis vaja erilist ajugümnastikat kasutada, tuvastamaks mille järgi riik endale nime on saanud.
Õieti öeldes on kohapeal koguni kaks ekvaatorijoont paika pandud. Esimene kulgeb suure meelelahutuskeskuse läbi ning selle panid euroopa kolonistid ammuilma paika. Teine aga, 100 m eemal, on Coriolise jõu ehk vee keerlemise järgi maha kantud ning tõenäoliselt ehk tõesem või mine võta kinni.
Käisin kummaski ning esimene oli selline tüüpiline hollywood : restoranid, suveniiripoed, planetaariumid, rong ringi sõitmas ning soovijatele kompleksi tutvustamas. Ühesõnaga hull kommerts.
Teine seevastu oli hulga huvitavam. Mestiitsidest giidid demonstreerisid erinevaid asju, mille järgi just nende joon see õige on. Näiteks kanamuna sai iga soovija naelakanna peale seisma panna, pisut kõrval see nende sõnade kohaselt ei õnnestuks. Ok, muna munaks aga seal oli siis selline portatiivne kraanikaus, mida sai soovi korral liigutada. Ekvaatori peal olles tuli vesi otse kausi all olevasse ämbrisse ent ühel pool ekvaatorit läks ühte pidi keerisesse ja teisel pool teistpidi. Tundub trikimehe tembuna ent võta kinni.
Vähemalt oli lõbus ning sai linnukese kirja.
Tänaseks aga olin broneerinud paiga suuruselt teise mäe ning ühtlasi kustunud vulkaani Cotopaxi vallutamiseks. Päris tippu, 5897 peale huvi polnud minna kuigi oleks ka saanud kui oleks kahepäevase reisi võtnud ent viietuhande peal sai ära käidud. Ja see polnud üldse mingi naljategemine.
Kui Quito enda kõrgusega olen juba ära harjunud ning isegi treppidest suudan ilma hingeldamata üles minna, siis tänane reis oli midagi muud.
Auto viis meid 4500 peale ning sealt edasi siis jala. Ja hapnikku ei ole, minna ei jaksa, pulss on kuskil 16 000, vererõhk kõrvus tahab trumlinahad välja visata, kaamera kaelas kaalub kuskil 15 kilo jne. Kohutav, milline piin ning taaskord sai mõeldud et milleks selline enese proovilepanek kasulik on. Seda peab ka ütlema et minu mass tingimata alpinisti ideaalkaal pole. 110 kilo hõredas õhus on midagi muud üles vedada kui näiteks mõne naise 55, kes lendlesid nagu liblikad tipu poole.
Alguses tõusime 4800 kolmveerand tunniga, mis giidi jutu järgi pidi päris hea tulemus olema sest ise ta keskmiselt kolm korda nädalas vastavat reisi tehes, läheb poole tunniga see 300 m. Seal oli baas, jõime pisut teed ning viimased 200 m. Lund oli piisavalt ning pärastlõunasele ajale kohaselt ka pehmeks muutunud. Tõeline piin, peab veelkord mainima ent seda suurem oli rõõm kui lõpuks pilvede sees eesmärgi saavutasin ning seda võib ka pildilt näha.
Allatulek oli muidugi lõbusam ent võin vaid ette kujutada, mida jalalihased homme asjast arvavad.
Autoni jõudes võtsime katuselt rattad ning laskusime 15 km downhilli 3500 peale, mis oli tegelikult äärmiselt lõbus. Ja kuigi kogu see 12-tunnine päev väsitas meeletult ära, on üks sihtmärk jälle paika pandud. Samas, minu poolest võib see 5000 rekordiks jäädagi, sest kuigi süües pidavat isu kasvama, siis vähemalt praeguse seisuga olen mägede vallutamise osas viletsa isuga.