Ööklubi Banana
Öösel kell pool viis taksoust enda järel sulgedes ning hotelli tagasisõitu alustades mõtlesin kogu tee, et vaevalt ma ainuke olen kellega selliseid asju juhtub ent väga palju mul saatusekaaslasi ka olla ei saa. Kaua selline rock`n`roll forever elu käib, ei oska öelda. Loodetavasti kauem, kui ette kujutada suudan. Või julgen.
Mul polnud mitte mingit plaani välja minna, kuigi oli pühapäeva õhtu ning miljonilinnas mõni urgas ikka lahti on.
Saatuslikuks sai internetipunktist tulles ühte tänavakohvikusse sisseastumine, siinse äärmiselt populaarse zelee – või tarretiseannuse tellimine ning seda manustades kohalikega tutvumine. Asjade edenedes ei läinud kaua kui olin end värskendanud, riided vahetanud ning taksol ( üllatus, üllatus, maksis pea poole vähem kui kahvanägu üksi sõites oleks maksnud ) esiots äärelinnas asuva klubi Banana poole keeratud.
Puudub igasugune ettekujutus mis klubiga tegu on. Fuajees rippusid metalgrupi Korn plakatid, sees laval esines nelja laulja toel umbes 15 – liikmeline salsaorkester ning ( oh nii trendikad ) pedepoisid jalutasid käest kinni ringi. Seega väga ” so last season ” kohaga tegu ei saa olla.
Kui eelmises kirjutises vihjasin pisut siinsete naiste mitte just väga rohkele kaunidusele ( vahe naabermaa Ecuador`iga on suuuuuuuur ), siis klubiseinte vahel oli olukord muidugi lõbusam. Päevavarastest ööliblikate esilelend paljastas nii mõnegi atraktiivse fuuria ning see oli ainult positiivne.
Ma pole mingi jalgratta leiutaja ning kõik kes on lõunamaade kohalike klubide meeste WC`des käinud teavad, et käsi pesta ei õnnestu. Kogu suure peegli esine on ” geelipäid ” täis ning veerandtunnine sassoonikohendamine on pigem reegliks kui erandiks. Soeng kammitakse mõistagi veel võimalikult kohevaks et pisutki pikem välja paista.
Mingil hetkel siis ühines meie seltskonnaga üks teine seltskond ning pidu võis jätkuda. Teises seltkonnas oli üks London`ist pärit 30 – aastane inglane, kes on viimased kolm aastat siin elanud ning omas ( tema jaoks liiga ) kaunist peruulannast naist. Iseenesest oli tore vend ning äärmiselt rõõmus selle üle et sai üle hulga aja taaskord inglise keelt rääkida. Tõsi, peale paari temapoolset õllekannu ei suutnud mina enam räägitavast keelest aru saada ent juttu tundus jätkuvat kauemakski.
Pool kaks, kui orkester asus pilli kotte pakkima, olime kolmekesi jäänud kuna teised kadusid kuhugi ära. Kuna õhtu oli veel noor ning briti alam juba äärmiselt pehme jalaga, siis suundusime nende lähedalasuvasse apartment`i et pidu jätkata.
Seal siis kustus peremees kiiresti ära. Perenaine ei.
Homse hommikuga saab pealinna osa läbi ning suundun riigi idaossa, linna nimega Cusco. Paar kirjutist tagasi trükkisin ekraanile järgneva lause ” Eks mingil hetkel saab ka bussisõidust kõrini ning tekib soov lendude järele ent kuniks veel tagument vastu peab, saab bussiga liigutud ” . Ei läinudki kaua kui seisin dilemma ees ning lahendus sai olla ainult üks.
Siit Cuzco`sse ei ole linnulennult palju maad ning kui ma pakun 600 km, siis ma väga palju ei valeta. Teed mööda tuleb mõistagi rohkem ent ka see poleks midagi hullu bussiga läbides kui ... sinna otseteed sõita saaks. Et aga tegu on vihmaperioodiga ning osa otseteest ilma asfaltkatteta, siis tähendab see parajat mudamülgast ning bussid sõidavad sinna hoopis lõunaosa kaudu ringiga. See kõik kokku siis tähendab arvestatavaks sõiduajaks kuskil 22 tundi. Piletihind niivõrd pikal trip`il on 120 – 170 sol`i ( 40 – 57 USD ) olenevalt bussi luksusastmest. Samal ajal lennupilet`i eest reidil Lima – Cusco maksad 85 USD ning uskuge või ei, otsuse tegemiseks polnud mul vaja õlekõrsi kasutada ning sõbrale helistada. Ja 10.30 väljuv pealinnast õhkutõusev lennuk puudutab juba 11.20 sihtpunkti lennujaama betoonist maandumisrada.
Mingi 8 – 10 tunnise bussireisi korral oleksin ehk veel kaalunud ent 22 tundi ringisõitmist on mõistusevastane. See hakkab juba potensile mõjuma. Herneajule nüüd vähemalt.
Pildil on juba aastakümneid kohaliku populaarseima karastusjoogi tiitlit nautiva Inca Kola pudel. Värvuselt meenutab vedelik ehk ühte teist eritist ent maitse on üks ühele eesti Düsess`iga. Tegelikult tõenäoliselt siiski vastupidi, sest siinset jooki kui etiketti uskuda, toodetakse juba aastast 1935.
Mul polnud mitte mingit plaani välja minna, kuigi oli pühapäeva õhtu ning miljonilinnas mõni urgas ikka lahti on.
Saatuslikuks sai internetipunktist tulles ühte tänavakohvikusse sisseastumine, siinse äärmiselt populaarse zelee – või tarretiseannuse tellimine ning seda manustades kohalikega tutvumine. Asjade edenedes ei läinud kaua kui olin end värskendanud, riided vahetanud ning taksol ( üllatus, üllatus, maksis pea poole vähem kui kahvanägu üksi sõites oleks maksnud ) esiots äärelinnas asuva klubi Banana poole keeratud.
Puudub igasugune ettekujutus mis klubiga tegu on. Fuajees rippusid metalgrupi Korn plakatid, sees laval esines nelja laulja toel umbes 15 – liikmeline salsaorkester ning ( oh nii trendikad ) pedepoisid jalutasid käest kinni ringi. Seega väga ” so last season ” kohaga tegu ei saa olla.
Kui eelmises kirjutises vihjasin pisut siinsete naiste mitte just väga rohkele kaunidusele ( vahe naabermaa Ecuador`iga on suuuuuuuur ), siis klubiseinte vahel oli olukord muidugi lõbusam. Päevavarastest ööliblikate esilelend paljastas nii mõnegi atraktiivse fuuria ning see oli ainult positiivne.
Ma pole mingi jalgratta leiutaja ning kõik kes on lõunamaade kohalike klubide meeste WC`des käinud teavad, et käsi pesta ei õnnestu. Kogu suure peegli esine on ” geelipäid ” täis ning veerandtunnine sassoonikohendamine on pigem reegliks kui erandiks. Soeng kammitakse mõistagi veel võimalikult kohevaks et pisutki pikem välja paista.
Mingil hetkel siis ühines meie seltskonnaga üks teine seltskond ning pidu võis jätkuda. Teises seltkonnas oli üks London`ist pärit 30 – aastane inglane, kes on viimased kolm aastat siin elanud ning omas ( tema jaoks liiga ) kaunist peruulannast naist. Iseenesest oli tore vend ning äärmiselt rõõmus selle üle et sai üle hulga aja taaskord inglise keelt rääkida. Tõsi, peale paari temapoolset õllekannu ei suutnud mina enam räägitavast keelest aru saada ent juttu tundus jätkuvat kauemakski.
Pool kaks, kui orkester asus pilli kotte pakkima, olime kolmekesi jäänud kuna teised kadusid kuhugi ära. Kuna õhtu oli veel noor ning briti alam juba äärmiselt pehme jalaga, siis suundusime nende lähedalasuvasse apartment`i et pidu jätkata.
Seal siis kustus peremees kiiresti ära. Perenaine ei.
Homse hommikuga saab pealinna osa läbi ning suundun riigi idaossa, linna nimega Cusco. Paar kirjutist tagasi trükkisin ekraanile järgneva lause ” Eks mingil hetkel saab ka bussisõidust kõrini ning tekib soov lendude järele ent kuniks veel tagument vastu peab, saab bussiga liigutud ” . Ei läinudki kaua kui seisin dilemma ees ning lahendus sai olla ainult üks.
Siit Cuzco`sse ei ole linnulennult palju maad ning kui ma pakun 600 km, siis ma väga palju ei valeta. Teed mööda tuleb mõistagi rohkem ent ka see poleks midagi hullu bussiga läbides kui ... sinna otseteed sõita saaks. Et aga tegu on vihmaperioodiga ning osa otseteest ilma asfaltkatteta, siis tähendab see parajat mudamülgast ning bussid sõidavad sinna hoopis lõunaosa kaudu ringiga. See kõik kokku siis tähendab arvestatavaks sõiduajaks kuskil 22 tundi. Piletihind niivõrd pikal trip`il on 120 – 170 sol`i ( 40 – 57 USD ) olenevalt bussi luksusastmest. Samal ajal lennupilet`i eest reidil Lima – Cusco maksad 85 USD ning uskuge või ei, otsuse tegemiseks polnud mul vaja õlekõrsi kasutada ning sõbrale helistada. Ja 10.30 väljuv pealinnast õhkutõusev lennuk puudutab juba 11.20 sihtpunkti lennujaama betoonist maandumisrada.
Mingi 8 – 10 tunnise bussireisi korral oleksin ehk veel kaalunud ent 22 tundi ringisõitmist on mõistusevastane. See hakkab juba potensile mõjuma. Herneajule nüüd vähemalt.
Pildil on juba aastakümneid kohaliku populaarseima karastusjoogi tiitlit nautiva Inca Kola pudel. Värvuselt meenutab vedelik ehk ühte teist eritist ent maitse on üks ühele eesti Düsess`iga. Tegelikult tõenäoliselt siiski vastupidi, sest siinset jooki kui etiketti uskuda, toodetakse juba aastast 1935.
posted by Lonely Rider at 01:15
2 Comments:
Aitäh peale muude huvitavate nähtuste tutvustamise ka Inca Kolast kirjutamise eest :) Ma nimelt käin iga päev mööda ühest söögikohast, kus tonnide viisi kanu küpsetatakse ja neil on alati akende peal need Inca Kola pudelid. Ma arvasin siiani, et tegemist on mingi toiduõliga (kollane ju) ja mõtlesin, et miks nad seda niimoodi aknal päikese käes hoiavad :)
:))
Postita kommentaar
<< Home