1000 km Peruu teid

Eile lõuna ajal sai suund iidsesse Chan Chan `i linna võetud et sealsete varemetega tutvuda. Asuvad need kümmekond kilomeetrit Trujillo linnast põhjapoole ning bussiühendus piirkonnaga on tihe.
Oma ajajärgu ühe suurima linna varemed olid tõesti muljetavaldavad ning restaureerimistööd täie hooga käimas. Näiteks olid värskelt vormitud telliserivid kilede peale kuivama asetatud et nendega kunagist kõrget linnamüüri taastada saaks.
Pärast varemete ning muuseumi külastust sõitsime bussiga Huanchaco rannakülla mis peale paarinädalast vaheaega viis mind Vaikse ookeaniga kokku. Tuntud on see küla oma pisikeste, teravaotsaliste pilliroopaadide poolest, mida kohalikud kalurid kasutasid/kasutavad. Viimast tõsi nüüd juba turismi eesmärgil, turistidele elamuse pakkumiseks neid sellega pisikesele sõidule viies. Seega on endise pisikese kaluriküla asemele on juba kerkinud ning veelgi laienemas eelkõige kohalikele suunatud kuurort koos kogu sinna juurde kuuleva tsirkusega.
Ühe pärastlõuna võib sellises kohas olla ent kauem mitte.
Ööseks oli buss pealinna Lima`sse võetud et sealt kohe edasi lõuna suunas suunduda.
Busside kohta kirjutasin ( ja kiitsin ) juba eelmises kirjutises pisut ning sama rida peab jätkama. Äärmiselt modernsed ning väga hea teenindusega ning tundub et ka kohalike seas suurt kasutust leidvad. Näiteks sealtsamast, Trujillo`st väljus õhtul ajavahemikus 21.30 kuni 23.30 kümme ( !!! ) ööbussi pealinna suunas. Erinevate mugavusastmetega ning vastavalt ka erineva hinnaklassiga. Tipp – bussiks on ka pildil reklaamina
toodud Super Vip nime kandev sõiduk, mille esimesel korrusel on kitsamad voodid ent teisel täismöödus magamisasemed ning kus on oma teenindaja ja süüa-juua saad niipalju kui soovi on.
Midagi sama olen lugenud Argentiina kohta, kus üks hollandi rändur ei soovinudki sellisest luksbussist väljuda, kuna filme tuli nonstopina ning reisisaatja söötis-jootis sind nagu vanaema maal suvisel ajal.
Tõsi, ka praegusel juhul on luksusel oma hind ehk kui me maksime oma reisi eest 35 sol`li ( kroonide saamiseks korrutada nii 3,5ga ), siis superbussi ajaliselt samavõrdselt kestev reis oleks maksnud 110. Ent järelikult nõudlust on.
Kummalisena tundus mulle muude turvalisustoimingute seas ( metallidetektoriga läbiotsimine, passi ja pileti vastavuse kontroll ) iga reisija nimetissõrme sõrmejälje salvestamine bussi põhjaplaani A4 versioonile. Ehk kuna mul oli istekoht 20, siis vajutasin oma jälje paberil number kahekümne peale.
Igal juhul hommikul kella seitsmeks oli 540 km seljataga ning kella üheksaks saime järgmised piletid Nazca`sse väljuvale bussile, mis tähendas veel 450 km otsa. Pisut üle tuhande kilomeetri seega päevaga bussis istuda ent inimene harjub ju kõigega.
Nüüd on juba õhtu ning peale dushi ja söömist ka inimesetunne taastunud.
Eks mingil hetkel saab ka bussisõidust kõrini ning tekib soov lendude järele ent kuniks veel tagument vastu peab, saab bussiga liigutud. Lennureis samal marsruudil ehk Trujillo – Nazca ümberistumisega pealinnas oleks maksnud suurusjärgus 170 dollarit, bussiga liikumine kergendas rahakotti alla 30 dollari võrra. Vahe on märgatav ning selle vaheraha eest võib kasvõi 35 dollari eest homme väikese sportlennukiga pooletunnise õhusõidu teha.
Trujillo`st tahaks veel öelda, et linn iseenest jättis hea mulje, eriti see et peaväljak ning sellega ristuvad tänavad olid autodele vaid öösiti avatud. Päeval olid jalakäijad ja jalgratturid peremehed. Side lõpp.