Peruu bussiaknast, esimesed muljed

Nonii.
Kaks viimast päeva on päris palju bussiga sõidetud ning sõitmised pole veel möödas. Peruu pole maailma väiksemaid riike ( pindalalt umbes 28x Eestist suurem ) ning vahemaad on mõjusad.
Pühapäeval startis reisija JAIRO ( piletimüüja küsis mu nime ning mina ütlesin oma nime ) koos muude saatusekaaslastega Loja`st ning võttis suuna piiri suunas. Kolm tundi sõidetud, otsustas bussil mingi voolik koostöölepingu lõpetada ning bussijuhid asusid seda vahetama. Ma ei taha hakata siin bussivalmistajale halba reklaami tegema, ütlen vaid et saksa päritolu ning koosneb kahe inseneri nimedest – esimene sõna algab M-ga ja teine nõrga B-ga.
Poolteist tundi remondile ning edasi.
Piirilt läbi ilma mingite formaalsusteta. Piirivalvur otsis sahtlist kaustiku, veendumaks eestlaste viisavabaduses ning tulemusega rahulolevana tulistas templi passi. Kesk meie bussiseltskonna kontrolli kadus kogu piiritsoonist elekter ning toiminguid jätkati taskulampide valgel.
Peruu väikelinna jõudsime teepealse remondi tõttu õhtul üheksa asemel poole üheteistkümnest ning oli vaja mingi ööbimispaik otsida. Paaris viimases riigis on dollaritega saanud arveldada ehk siis viimased kolm nädalat, nüüd tuli seista silmitsi Peruu rahaühiku, sol`iga. Mida taskupõhjas polnud. Dollareid ka ükski taksojuht ei soovinud ning niimoodi tuligi linnaäärses bussijaamas mõelda et kuhu ning kuidas edasi. Natuke linnapoole kõndides tuli siiski automaat vastu ning probleemid lahenesid.
Bussis tutvusin ühe Costa-Rica neiu, Maria Gabriela`ga ning temaga koos hotelliotsinguid alustasimegi. Väljavalituks osustus üpriski legendaarse nimega asutus, nimelt Hotel California. Peale sissekirjutust käisime söömas ning kohalikus pühapäevaõhtuses diskoteekas. Viimase seina peal luges capasidad maxima 250 personas ent peale meie oli veel kolm inimest, seega tuletõrje ohutusreeglitega vastuollu ei mindud.
Detailidesse laskumata jääb mulle eepoolnimetatud majutusasutus küll eluks ajaks meelde ning edaspidi The Eagles`i surematut laulu kuulates assotseerub Peruu väikelinna närtsinud hotell ning sealveedetud öö. Meie vahele, mõtlen laulu ning mälestuste, tuleb alles Alzheimer mingil hetkel ent selleni on loodetavasti veel aega ...
Kuna ärkamise ning tegemistega läks aega, siis järgmise bussi peale, mis meid praegusse peatumispaika, linna nimega Trujillo, tõi, saime alles kell kaks päeval. Busside tase on täpselt selline, nagu eelnevalt lugenud olen ehk müstiliselt hea. Kuuetunnine siiasõit möödus kuuetärnilises, kahekordses bussis, milles olid nahkistmed ning jagati tasuta süüa. Pole vaja lisada et istmeridade vahe oli üüratu, millele lisaks sai istme kuskil 160 kraadi asendisse lasta + lisaks eriline jalatugi ehk mugava magamiseasendiga probleeme mitte mingeid.
Ka loodus oli selline nagu eelnevalt loetud - üksainus tühermaa ning võrdlusmomendid Austraalia keskosaga olid kerged tulema. Kahel pool teed laiutav avarus ja mõned põõsatuustid ning tugev tuul liiva üle tee uhumas.
Tänastes plaanides on ühe rahvuspargi külastamine ning hilisõhtune buss pealinna, Lima poole.