Otavalo turupäev

Pisut üle kahetunnise bussisõidu kaugusel pealinnast põhja poole paikneb väike indiaanilinnake nimega Otavalo. Tuntud on ta eelkõige oma laupäevase suure turu poolest ent ka muudel päevadel leiab seal tegevust, sest linn on tõenäoliselt oma turismilembusele vägagi heal järjel.
Mina otsustasin siiski turupäeva kasuks ning ei olnud vaja oma valikut kahetseda.
Müüa oli seal tõesti kõike võimalikku ning pisut veel pealegi. Hommikul kuuest algab ühes linnaotsas loomaturg, kus lisaks lehmadele, lammastele, kitsedele ning muudele inimese sõpradele on sõna otseses mõttes võimalik ka siga kotis osta.
Pisut hiljem alustab tegutsemist toiduturg, mis oma rikkaliku valikuga rahuldab ka kõige nõudlikuma kliendi.
Peamine siiski, miks suurim osa turiste siia tee leiab, on kohaliku käsitöö turg. Valik on meeletu, alates Panama-kaabust poncho`deni, sallidest, linikutest, laudlinadest, kleitidest – pluusidest – pükstest rääkimata. Vilepille, paani flööte, ehteid, mütse – salle – kindaid, graafikat, kõike on. Ja milline värvivalik, millised rõõmsad toonid !
Ilma midagi ostmata on vägagi raske lahkuda. Eriti kui müüjad on ülisõbralikud ning kaupa tehes pole pelka kõndiva rahakoti tunnet, vaid protsess käib naeratuse ning nalja saatel.
Müüjateks on kohalikud indiaanlased, kes on riietatud oma rahvariietesse milleks naistel on tikandiga valge pluus musta seelikuga ning roheline kaabu, kael kaetud kuldsete helmekeedega. Meestel taas valged püksid, tumedat värvi poncho ning must kaabu.
Indiaanlastest veel niipalju et sealses linnas pole nad nn. teise sordi kodanikud, vaid vastupidi – kuuluvad eliiti, on jõukad ning uhked oma juurte üle.
Kolm tundi ringi kõndides möödus hetkega ning ilma Panama kaabuta ei õnnestunudki lahkuda. On see ju pärit siinsest riigist.