Nariz del Diablo

Lühidalt on asi järgmine.
Riomambast väljub kolmel päeval nädalas turistirong Alausi suunas ning sealt Sibambe`sse, kus asetseb kaljurahn mis peaks meenutama kuradi nina ehk siis pealkirjas toodud hispaaniakeelset vastet.
Rongi eripära on selles, et oli võimalik katusel sõita. Justnimelt oli sest asja kohta liiguvad erinevad legendid. Üks neist räägib et katuselsõitmine lõpetati eelmise aasta juulis ära, kui üks jaapani tüdruk jäi kõripidi ühe, üle raudtee mineva telefonijuhtme otsa. Teine legend räägib et veel kaks nädalat tagasi sai katusel sõita ent ka siis juhtus õnnetus.
Vahet pole, kumb versioon õige on, fakt on see et kui ma sinisilmselt lootusesära silmis eile hommikul kell kuus ehk tund enne rongi väljumist jaama läksin et paremad kohad saada, öeldi julmalt ära et katusel sõitmisest midagi välja ei tule ning kogu seltskond sõidab neljas vagunis. Ma mõtlesin kohe, et seda me veel vaatame.
Seitsmeks, kui väljuma pidime, olid vagunid juba suhteliselt täis ning rong läks liikvele. Kuigi teekonna pikkus ühte suunda on ainult 104 km, oli eeldatavaks reisiajaks viis tundi ehk keskmine kiirus midagi peadpööritavat pole.
Vahepeal tegime paar pildistamise ning suveniiri – söömise pausi ja mingil hetkel algas nali pihta. Vedur jooksis rööbastelt maha. Midagi, toodi üks kiilrööpajupp ning pisikese kaevamise järel olime taaskord rööbastel tagasi. Ent neid rööbastelt mahajooksmisi tuli kokku neli, mis raudtee seisukorda arvestades ei olnud ka midagi imestamapanevat. Pehkinud prussid, mis liiprite all olid ning millesse rongimeeskond naelu juurde tagus, olid eelduseks sellele et liiprid veduri raskuse all lihtsalt niipalju väljapoole liikusid et olimegi taaskord kuskil kuristikuserval nina maas.
Kui varem, mõtlen siis seda jaapani tüdruku õnnetust, sai iga vaguni katusel istuda, siis nüüd oli ainult kõige viimase katusel istmed. Vaguni seest katusele minev luuk lukuga kinni. Egas midagi ... Mingil hetkel otsustasime neljase grupiga sõidu pealt mööda vaguni külge katusele, pinkide juurde ronida ning see läks ka korda. Me neli ehk minule lisaks austerlane Richard, tõusva päikese maa esindaja Tomoki Hotta ( Tom ) ning ameerikamaallane Jason, kes osutus üllatavalt teraseks vennaks kuni selle hetkeni, kui meid sealt avastati, alla tuldi ajama, ta allalaskudes kaamera raudteele pillas, sellele sõidu pealt järgi hüppas, meid kõiki nelja keskel eimidagi rongist maha taheti tõsta ent lõpuks ainult Jason koos sõbraga maha jäeti et saaksid kaamera üles otsida. Aga noh, oma 15 min kuulsust saime kätte ning vajalikud kaadrid purki.
Kuradi nina kohta ütlen ma et on vaja palju fantaasiat selle nägemiseks. Mu fantaasia pole kunagi liiga hea olnud ent usun et ka paljudel teistel jäi nii nina kui kurat ise fikseerimata.
Sõit ühte suunda kestis oodatud viie tunni asemel seitse ent siin on oma osa just neil mahasõitudel.
Tagasisõitu alustades kutsus meeskonna juht ( kes tund aega varem oli vahutades suuga meile neljale seletanud et Ecuadoris on omad reeglid ning rongis omad ja omal maal võime ükskõik kuhu katusele ronida, aga siin „%/¤%# EI !!! ) naeratuse saatel nii mind kui ka veel kolme soovijat veduri kabiini vedurijuht Nelsoni juurde et sealt oma silmaga näha milline vaatepilt Nelsonile avaneb.
Ja peab ütlema, et see 5 USD, mis meist igaüks lahkudes tagurpidi keeratud mütsi sisse poetas, läks küll asja ette. Vaatepilt mis avanes, oli vapustav. Muidugi, rongi aknast näed ju ka et otse vaguni kõrvalt algab sügav kuristik ent sa ei taju seda niivõrd. Ees, veduri aknast välja vaadates näed tõelist olukorda, kus teinekord ausõnapeal püsivat raudteeliini mööda, mööda mäekülge, 500 m kõrgusel kuristikust minnakse ning tagasivaatamist pole. Nii looduslikud vaated kui tõesti see raudtee olukord jäävad küll pikaks ajaks meelde.
Ma ei taha ära sõnuda ning tõeliselt loodan et ma kunagi ei pea seda uudistest kuulma ent pisut skeptiline olen siiski selle raudteeliini ohutuse suhtes ja väga võimalik et mingil hetkel juhtub pisut suurem ning kõrgema lennuga mats kui seda rööbastelt mahasõitmine. Juhtub see kahe päeva või kahe aasta pärast ...
Tagasisõidul jäime Alausi`s maha ning võtsime bussi Cuenca`sse, kuhu neljatunnise sõidu järel kell pool üheksa õhtul ka jõudsime.
Pildil hetk viimasest, neljandast mahasõidust. Vasakul, kahe meetri kaugusel liiprist oleks lennumaad vähemalt 300 m olnud.