Väikelinn Banos

Quito`st ligi neljatunnise bussisõidu kaugusel lõunas, taaskord mägedevahelises orus asuv väikelinn Banos on suhteliselt soositud turistide seas ning mitte põhjuseta.
Pealinnast tuhat kilomeetrit merepinnale lähemal asuv linn on tuntud oma spaade poolest, kus kasutatakse otse mägedest tulevat, rohkete mineraalidega vürtsitatud vett.
Siiasaabudes polnud hotelli leidmisega mingit probleemi, otse vastupidi.
Päris enne reisile asumist ning taustainfo kogumise faasis pelgasin pisut seda detsembri lõpu ning jaanuari keskpaiga tipp-hooaega, mis siinsetes riikides valitseb ent kartus on asjatuks osutunud. Oma 12 – numbrilises väikehotellis olen täna näiteks ainsaks kliendiks ning linnas leidub sedavõrd palju majutusasutusi et ka suurem turistijõuk ära majutada.
Eile pärastlõunal saabudes ostsin kohe piletid kahele tuurile.
Kell kolm algas kolmetunnine retk mööda mägiteid, mille käigus käisime nii mägiraudteega üle oru sõitmas kui ka kose all end kastmas. Liikumisvahendiks oli pildil olev veokas kus alguses, linnast välja sõites istusime taga kastis ent magiteele jõudes kamandati kogu grupp katusele. Arvestades et mägitee oli kitsas, osade väikekoskede poolt auklikuks uhutud, seda et raskuskese muutus 15 inimese katusel olles ning fakti, et sõitsime 250 m kuristiku serval, oli adrenaliinisüst kindlustatud.
Auto kõikus teinekord ehk rohkemgi kui vaja ent samas – kuristikku lennates oleks vähemalt surm kindel olnud.
Kes soovis võis (väike)benjihüppe teha ning tross - raudteega üle oru sõita. Kõige suuremaks elamuseks osutus aga kuskil 100 m kõrge kose juures käimine, kus alguses plõksisime niisama pilte ent siis giid teatas, et kel soovi, need võivad ka veejoaga lähemat tutvust teha. Peale tema leidus soovijaid vaid kolmegrupilisest tshiili tüdrukutekambast, kellega siis märja t-särgi võistlus sai ette võetudki. Usutavasti kesk-ameerikas oleksin naistega võinud konkureerida, 19-aastased tshiili tüdrukud oma vormidega tegid aga asjad kiiresti selgeks. Külma vee poolt läbimärgadena jalutasime tagasi auto juurde.
Cotopax`i käisin vallutamas kolme kolumbia vennaga, kellega vesteldes pidin taaskord krokodillipisaraid valama, sest seekord sinna riiki ei jõua. Jutud sealse looduse ning eelkõige naiste ilust salsapealinnas Cali`s olid ennegi mu kõrvu jõudnud – nüüd need ainult kinnitusid. Mulle see nii väga huvi ei paku ent kokagramm pidi üksikult ostes 2 USD olema.
Nüüd, tshiili naistega vesteldes ei olnud ka nemad tagasihoidlikud oma kodumaa kiitmisega ning ega seegi mu huvi vähendanud. Tõsi, sinna riiki loodan ma ikkagi jõuda oma reisi lõpp-faasis.
Teine tuur algas õhtul kell üheksa ning sihtkohana üks linna-äärne mägi, mille nimi mulle nüüd mõistagi ei meenu ent kus asub suur valgustatud rist, on ääretult kaunis vaade tulesäras linnale ent eelkõige kõrvalasuvale vulkaanile Tungurahua`le. Tõsi, viimase tipp oli pilvede seas ning ei õnnestunudki tuha ja suitsu väljapurskeid näha. Pärast kohtusin ühe kanada poisiga, kes oli seal kolm päeva tagasi käinud ning ütles et siis oli vulkaanipoiss päris aktiivne olnud ning iga 10 minuti järel oli jalgalune värisenud. Seega, nagu selliste üldjuhul rahulike vulkaanide üldiselt – kui päästab vaikselt suitsu ja tuhka, on kõik korras ent kui saabub kurjakuulutav vaikus, tasuks kohalikel kohvreid vaikselt pakkima asuda. Viimati tuli seda 1999. aastal teha.
Homme hommikul mineraalbasseinidesse ja siis linna nimega Riobamba.