Kuhu järgmiseks ?

Nonoo, taaskord on riik vahetunud.
Buss väljus San Jose`st siis eile lõuna ajal ning võttis suunaks Panama. Seda pean mainima et loodus oli Costa Rica lõunaosas kaunim ning palju mägisem, mistõttu teekond kestiski kauem kui eeldatav vahemaa seda oleks andnud oodata. Mägedest ülesronimised sinkavonkalisel teel kestsid piisavalt et keskmist kiirust alla tõmmata.
Piiripunkti jõudsime juba õhtupimeduses ning terve bussitäie ühest riigist välja registreerimine ning teise sissesaamine võttis oma poolteist tundi. Panama poole peal oli piirivalvuril valge maikasärk ning nokats kuklas ning vahepeal, pika järjekorda eirates, käis nurga taga suitsul ja vett viskamas.
Kuigi ka eelmiste riikide piiripunktid on millal turgu, millal suurt ehitustandrit & turgu meenutanud, pole diskoteeki veel kohanud. See oli aga nüüd Panama poolel ning et kellaajaliselt oli piisavalt hilja, siis täies õitsengus.
Uude riiki saanuna ei olnud aknast väljavaatamisest ning ümbritsevaga tutvumisest suurt tolku sest ainus mis vastu peegeldas, oli tähesäras öine taevas. Umbes kella kolme ajal öösel ületasime maagilise kanali ning olimegi peatselt bussijaamas. Ja mida edasi sel öisel tunnil ?
Valisin siis mitme varindi vahel ning lasin taksojuhil end kesklinna hostelli sõidutada.
Seal kohti polnud ent öeldi, et kui soovi on, võin diivanil niisama tiksuda ning hommikul vaatame. Seda ka tegin ning hommikuks õnnestus dorm`is koht välja võidelda.
Seda peab taaskord tõdema et kraadid lisandusid merepinnale jõudes. Kui 1600 m kõrgusel asuvas San Jose`s oli päeviti umbes 25 soojakraadi, siis siin pea kümme rohkem ja ka niiskus suurem.
Hommikul võtsin esimese asjana suuna Kolumbia saatkonna poole, mis asub World Trade Centre kolmandal korrusel. Ja siis selguski kurb tõsiasi et viisa tegemine võib kesta isegi kümme päeva. Vahemärkusena niipalju et aasta tagasi polnud veel viisat vaja ning eestlased said vabalt riiki külastada nüüd aga ” tänu ” kõvadele eesti soost narkodiileritele, kes sealsetes vanglates mädanevad, asjad vastupidi. Ma olen muidu ka olnud suur eestlaste fänn ning leian et rahvusena on maarjamaalased parim kogu maailmas ning sellised tõsiasjad, nagu mõne maa muudatused kahe maa vahelises viisapoliitikas ainult kinnitavad mu palavat armastust. Liigutusepisaraid suudan vaevu näo pealt kuivatada. Samamoodi edasi !!!
Nüüd olengi kogu päeva mõelnud edasiste muuvide osas ning kaldun sügavalt sinnapoole et olgugi äärmise kahjutundega, aga jätan nii Venezuela kui ka Kolumbia seekord plaanist välja ning võtan lennusuuna Ecuadori pealinna Quito suunas. Lõuna- Ameerika vahemaad on midagi muud kui senini praktiseerinud olen ning mu eeldatavat reisiaega kuni kolm kuud järel. Seega need kaheksa riiki, mida nüüd külastada kavatsen, on piisavad selleks ajaks. Vastasel juhul läheb liigseks jooksmiseks, kuigi ega nüüdki tuleb suuri valikuid tegema hakata.
Väljalend oleks ehk paari-kolme päeva pärast, kuigi piletit veel muretsenud pole.
Temperatuure netist vaadates midagi rõõmustavat pole. Quito`s on päeva max 19 kraadi ning näiteks maailma kõige kõrgemal paiknevas pealinnas, Bolivia La Paz`is 13. Ehk tõenäoliselt peab ka seal hakkama rannikuääri kolistama et pisut sooja kõhtu saada. Kõhusooja.