Loja

Olen kogu Ecuador`is viibimise ajal olnud kindel, et külastan reisi lõpupoole ka selle maa suurimat linna Guayaquil`i. Seda meelt olin näiteks veel üleeilegi ent eile hommikul kell üheksa pärast mõnetunnist und üles ärgates polnud ma enam vaimselt valmis seda üle kahemiljonilist linna vallutama.
Kõndisin siis bussijaama et uurida millal oleks võimalik Machala`sse sõita, kuhu ka nagunii minema pidin enne riigist lahkumist. Igas tunnis vähemalt kolm korda, oli vastus ning sõiduajaks neli tundi.
Pakkisin siis asjad ning kuna aega veel oli, lugesin lounliplanetit ja avastasin et ka Loja nimeline linn oleks külastamist väärt, ehk isegi rohkem kui Machala. Bussijaama tagasi ning kuna Loja`sse väljus buss kahe minu pärast, siis polnud valik raske.
Siinkohal tahaksingi näidata kuivõrd palju reisiraamat teinekord valikute tegemisel määravaks saab. Ööbimiskohtade ning söögipaikade valiku hulgast teen ilma raamatu abita otsuse, linnade osas lasen end pisut mõjutada. Usun et ka ecuadori turist, tulles eestimaale ning olles kahevahel kas külastada Põltsamaa`d või Põlva`t, lööb raamatu lahti ning laseb end meelitada. Põltsamaa`l on lossivaremed ning võimalik peedikat varemetes asuvas, äärmiselt meeldivas veinikeldris degusteerida, Põlva`s ( andke nüüd kõik põlvalased mulle andeks ) .... Ja valik polegi nii raske kui alguses tundub.
170 000 tuhandeline väikelinn on tuntud oma muusikute ning muusikaarmastuse poolest, ütleb raamat. Peale ühe õhtu ning öö siinveetmist kirjutan sellele 100 % alla.
Eile kella kümne ajal alustatud baariringi algetapil sattusin kahte teinipõrgusse, kus nii klientuur kui teenindav personal omasid sünniaastat 1994. Iseenesest oli ju ilus aasta, Brasiilia tuli taaskord maailmameistriks aga ...
Siis läks asi aga hulga meeldivaks ning sattusin järjest kolme baari, kus mängiti elavat muusikat ning mis oma atmosfääriga jäävad taaskord kauaks ajaks hinge püsima. Viimases kohas, mis oli neist ka kõige suurem ( Santo Remedo nimeline asutus kui ma nüüd ei eksi ) oli viieliikmelise bändi, kolm kitarri ning kaks puukasti tagujat – rütmilööjat, lauljaks Dan Põldroos. Siinkohal tahaksingi kummutada väärarusaama justkui viibiks ta juba pikemat aega Peetruse taevariigi väravate taga. Ei. Tegelikult on ta lihtsalt kontinenti ning keelekeskkonda vahetanud ning täie tervise juures. Samamoodi elab Elvis veelgi. Samamoodi elab ka Jim Morrison, nagu mulle septembris Sarajevo`s käies selgus. Elab ta Bosnia pealinna lähedal külakeses, toitub tervislikult ning naudib elu. Kirjad t-särkidel ei valeta ju kunagi.
Täna, peale hommikusööki, kõndisin keskusesse et mõned kaadrid jäädvustada ning mingil ajahetkel sattusin keskväljakule väiksele kontsert-paraadile, kus puhkpilliorkester mängis ning koolilapsed valmistusid marssima. Olles mõned pildid teinud, avastasid lapsed oma poseerimissoovi ning klõpsimisele ei tahtnudki lõppu tulla. Loomulikult pidid modellid peale igat kaadrit seda kohe ka displeilt näha saama ja naer ning rõõmsad hõiked ei tahtnudki lõppeda. Võtsin neilt e-mail`i nagu tavaks ning saadan paremad kaadrid ka neile.
Tänasega aga saab mu Ecuador`i etapp läbi ning kell 13.00 väljuv buss viib mind õhtul kelle üheksaks Peruu väikelinna Piura`sse.
Pildil üks lugematutest kaadritest ent mille puhul juhiksin tähelepanu tüdruklapse kaunidusele. Puhas ilu.