Lähemal lõppeesmärgile

Must kass, kes Panama City öös pisut peale kella nelja otsustas üle tee silgata, oleks selle uitmõtte eest peaaegu eluga maksnud. Sabakarvad ning lugematul hulgal närvirakke jäi mööduva, üle sajase tunnikiirusega ( spidokas meil ju ei tööta ) sõitva takso rataste alla.
Sõit 24 km kaugusel keskusest asuva lennujaamani kestis särasilmsel ning dollarimärke horisondil nägeval taksojuhil pisut vähem kui veerand tundi. 14 dollarini kaubeldud diil on parem kui maksimaalsed kolm ühikut mida ta linnaotsast saab ja seda oli ka hüvastijätvas käepigistuses tunda.
Formaalsused täidetud, astusin pooltühja lennukisse ning asusin peatselt pakutud kuivanud saiakannikat järama. Lend San Jose`sse, kus vahemaandumine ning viietunnine ootamine aset leidis, kestis kaks minutit. Kell 05.45 startisime ning kell 05.47 olime kohal. Võibolla on siin ajavöönditel oma osa mängida, võibolla ei.
Edasilend San Jose`st Quito`ni kestis pea kaks tundi ning ka toitlustamine oli paremal tasemel.
Maandudes sain esimest korda Andidest aimu ning sellest et kuigi riigi pealinn paikneb 2850 m kõrgusel merepinnast, asetseb ta ikkagi nõos teda ümbritsevate mägede vahel.
Passikontrollis mitte mingeid probleeme, kuigi olin eelnevalt kuulnud jutte justkui soovitakse kas siis tagasi- või edasilennu piletit näha. Samu jutte räägiti juba ka kesk-ameerikas ent mina millegi vastavaga kokku ei puutunud. Taaskord ei saa alahinnata siniste silmade sarmi asjade laabumisel.
Hostellist olin auto endale lennujaama järgi tellinud ning juht seisiski rõõmsalt CAIDDOO sildiga ootesaalis. Õue astudes väga jahe polnudki, kuigi +23 on siiski kümme pügalat vähem kui mu eelmises peatumispaigas. Seda tuleb ka tõdeda et tõenäoliselt pole ma selles elus niivõrd kõrgel figureerinudki ning õhk tõepoolest sellistel parameetritel on hõre. Linn ise aga millegi erilisega ei vapustanud, kui siis ringiliikuvate trollibussidega.
Hostel on väga hea ning üle mitme aja saan taaskord oma privaatset rahu üksiknumbris nautida.
Kuigi enam – vähem on mul siinne plaan paigas, käisin pärastlõunal turismibüroosid kammimas ning nendepoolsete pakkumistega tutvumas. Mõned otsused ka tegin ent nendest lähipäevadel.
Piirkond, kus peatun, on tuntud ka Gringoland`i ( Kahvanäomaa ) all ning linna kõige turistikesksem. See annab kohalikel kaupmeestel alust ka pisike või pisut suuremgi gringokoefitsent hindadele lisada. Üldiselt ringi liikudes oli küll selline tunne et ” guul phähe ” – iga vastutulija oli valgenahaline ning kohalikest mingitki märki. Restoran, turismibüroo, hostel, restoran, diskoteeka, restoran.
Praegu on kohalik aeg 22.46 ja väljas +12. Padukas akna ei  tagane ilma lahinguta.